Print this page

Uudised

Venemaa on tagasi
Venemaa on tagasi
25.02.2014

Klubis Impressum esines Venemaa poliitilise konjunktuuri keskuse direktor Sergei MIHHEJEV.

Nädal enne Sergei Mihhejevi Tallinna saabumist toimunud sündmused kõrgendasid huvi temaga avaliku kohtumise vastu klubis Impressum. Ühest küljest olid need traagilised sündmused Ukrainas ja seal kujunenud olukorra ettearvamatus. Teisest küljest teatav soojenemine Eesti-Vene suhetes seoses piirileppe allkirjastamisega.

Lühidalt öeldes, Sergei Mihhejev oli Tallinna väga oodatud. Vaevalt Eestisse jõudnuna pälvis ta kohe kohalike ajakirjanike tähelepanu. Kohtumisele Moskva külalisega tuli aga nii palju inimesi, et kõigile ei jätkunud saalis istekohta. Mõnedel üritusel osalejatel tuli kõik need kaks tundi, mis kohtumine kestis, seista seinte ääres ja uste juures. Keegi seetõttu auditooriumist ei lahkunud, sest Sergei Mihhejevi esinemine osutus huvitavaks, faktitihedaks, ääretult siiraks ja publitsistlikult teravaks.

Juba enne kohtumist klubis Impressum andis Sergei Mihhejev Eesti pressi esindajatele mitu intervjuud, rääkides avameelselt Venemaa välispoliitika prioriteetidest suhetes oma lähinaabritega.

 

Millest külaline siis rääkis? Sissejuhatavalt andis ta lühikese ülevaate Vene riiklusest viimase kahe aastakümne jooksul, samuti Moskva ja sõltumatute rahvusriikide pealinnade suhetes toimunud arengu iseärasustest. Toonitades, et see on tema isiklik seisukoht, ütles Sergei Mihhejev, et Nõukogude Liit ei lagunenud üldse mitte seepärast, et seda soovisid nii väga seal elavad rahvad. Mingit erilist võitlust sõltumatuse eest enamikus rahvusriikides ei toimunud. Hoopis Moskva poliitilise eliidi mõistus hägustus. Lõppkokkuvõttes sooritasid nad „massilise poliitilise enesetapu“. Täpsemalt öeldes oli Jeltsinil nii väga vaja võim Gorbatšovi käest ära rebida, et ta oli selle nimel ohvriks tooma miljonite inimeste saatuse.

Kohtumisel osaleda tahtjaid oli nii palju, et kõigile ei jätkunud istekohti.

 

Selle tulemusena muutus Venemaa 1990. aastatel sisuliselt ilma oma välispoliitikata riigiks. Võim oli sunnitud lahendama vaesunud elanikkonna ellujäämise probleeme, heaks kiitma teadmata kust ilmunud oligarhide kapriisid, peamiseks ideoloogiliseks paradigmaks sai aga majanduslik neoliberalism. Sel ajal Nõukogude Liidu rusudele tekkinud uued rahvusriigid ei leidnud midagi paremat, kui hakkasid laduma oma ideoloogilist vundamenti müütidele, justkui nad oleks iseseisvuse kätte võidelnud, pääsedes mingist sajandite pikkusest „orjusest ja rõhumisest“.

Esimestes ridades võtsid nagu alati koha sisse ajakirjanikud.

 

Neid teese illustreeris Sergei Mihhejev Ukraina näitel, kui tal paluti analüüsida seal tekkinud poliitilise kriisi sisemisi põhjusi. Külaline vastas, et ühtset riiki neis piirides, kus praegu asub Ukraina, pole kunagi olnud. See on puhas nõukogudeaegne „moodustis“, kui ühisesse haldusalasse ühendati lääneoblastid ja Donbass, Krimm ja Odessa. Riigi lääne- ja edelaosas on erisugune rahvaste kooslus, kel pole ühist ajalugu ega ole ka ühiseid geopoliitilisi huvisid. Lääne-Ukraina vaatab Euroopa poole, idaosa Venemaa poole. Loota, et seal leitakse mingisugune üldine ühendav idee, pole lihtsalt mõtet. See ongi sünnitanud konflikti, mis poliitilisest retoorikast Kiievi Maidani väljakul on kasvanud peaaegu lokaalseks kodusõjaks.

Sergei Mihhejevi esinemine oli faktitihe, publitsistlikult terav ja ääretult siiras.

 

Tuleb tunnistada, et küsimused Ukraina kohta olid veebruarikohtumisel ülekaalus. Sergei Mihhejev käib sageli Ukrainas ja tunneb selle riigi poliitilist olukorda seestpoolt. Seetõttu olid tema hinnangud Ukraina tänasele ja homsele päevale kõigile väga huvitavad ja harivad.

Ajakirjanik Maria Jufereva palus Mosva külalisel rääkida Ukraina kriisi põhjustest ja selle riigi võimalikust tulevikust.

 

Ent mõistagi ei kõneldud ainult sellest. Kohtumise teema oli „Venemaa ja tema naabrid: mis meid lähendab ja mis eraldab?“ Sergei Mihhejev arvab, et meid ei peaks lähendama ainult ühised piirid, ühine ajalugu ja vastastikku kasulikud majanduslikud sidemed. Meil tuleb õppida üksteisest lugu pidama. Sellest aga jääb lähinaabritel praegu Venemaasse suhtumises selgelt vajaka. Kui palju levitatakse kõikvõimalikke hirmujutte ja väljamõeldisi, justkui Moskvas sellest ainult unistataksegi, et mõni postsovetlik riik iseseisvusest ilma jätta. Võib-olla on see seotud sellega, et Venemaa naasis iseseisva mängijana välispoliitilisele areenile. Või nagu inglased ütlevad: «Russia come back».

- Lubage küsida.

 

Jah, Venemaa on tagasi. See pole maailmas mitte kõigile meelt mööda. Ent tuleb aru saada, et Venemaa ei suru kellelegi peale oma isiklikke väärtushinnanguid, vaid püüab üksnes säilitada oma ajaloolist identiteeti, mentaliteeti ja eluviisi. Samas Venemaale määritakse üsna sageli kaela tänapäeva läänemaailma kahtlasi „väärtusi“. Ehkki ammu oleks aeg mõista, et venelasi ei saa muuta inglasteks, ameeriklasteks või prantslasteks.

Arvamuste vahetus pärast avaliku kohtumise lõppu.

 

Osa kohtumisel esitatud küsimusi puudutasid vene kaasmaalaste olukorda Baltimaades. Sergei Mihhejev ütles, et tema kui politoloog leiab, et Venemaa on nende inimeste ees võlglane. 1990. aastatel jäeti venelased Baltimaades sisuliselt saatuse hooleks. Venemaal polnud ei poliitilist võimu ega ressursse kuidagi oma kaasmaalasi toetada. Praegu on teistsugune olukord. Venemaa on huvitatud, et piiritagused venelased muutuksid ühiskonna aktiivseks osaks, võtaksid osa majandus-, kultuuri- ja poliitikaelust. See prioriteet peab saama Venemaa välispoliitika üheks tähtsamaks elemendiks.