Print this page

Uudised

Kuhu läheb Venemaa?
Kuhu läheb Venemaa?
12.04.2014

Seda teemat käsitlenud avalikud kohtumised toimusid 2014. aasta aprillis Tallinnas ja Tartus. Klubi Impressum külaliseks oli vene poeet, esseist ja publitsist Kuri Kublanovski.

Juri Kublanovski on üks neid inimesi, kelle kohta öeldakse, et ta on läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest. Olles MRÜ ajalooteaduskonna vilistlane, diplomeeritud kunstiloolane ja vabadustarmastav luuletaja, on ta oma nahal tunda saanud, mida tähendab olla teisitimõtleja ühiskonnas, kus valitsevad ideoloogilised dogmad. Ta on täiel määral tunda saanud nõukogude võimu tagakiusamist, ta tunnistati dissidendiks ja saadeti riigist välja. Immigratsioonis olles töötas ta raadios Svoboda, tema töid avaldati väljaannetes Russkaja Mõsl, Grani ja Kontinent. Ent kui läinud sajandi 80ndate aastate lõpul hakkas kodumaal levima vabaduse hõngu, naasis ta Moskvasse. See sündis 1990. aastal – paljud tema hiljutistest väljaajajatest jooksid just sel ajal laiali piiri taha.

Juri Kublanovski Tallinna vanalinnas.

 

Tallinna-kohtumisel küsiti, miks ta nii tegi. Ta vastas lühidalt: „Ma olen alati olnud mitte üksnes veendunud antikommunist ja luuletaja, vaid ka tulihingeline vene patrioot.“ Ta on tõepoolest suurepärane poeet. Tema luuletused on peened, südantliigutavad ja filosoofiliselt sügavad. Kui Juri Kublanovskil paluti õhtu lõpuks lugeda mõni neist ette, kuulas publik teda lummatult, hinge kinni pidades.

Ent enne seda toimus huvitav vestlus ajast, inimestest, Venemaast ja Eestist. Klubi Impressum külaline tunnistas, et ta armastas väga nõukogude aja Eestit, sest siin valitses vabamõtlemise vaim, intellektuaalid olid tõelised mõistuse ja inimeste südamete käskijad. Mis maksis üksi Juri Lotman ehk Jurmih, nagu teda kutsusid selja taga sõbrad ja mõttekaaslased, ning kellega Kublanovski pidas tihedat sidet. Ta käis selle aja Eestis ja tal oli siin palju sõpru. Külaline ütles, et vene intelligents on siiralt toonasele Eestile tänulik, sest siin kirjutas oma teosed Aleksandr Solženitsõn, siin kasvas üles kadunud patriarh Aleksius II, siia tulid inspiratsiooni ammutama paljud kirjanikud, muusikud ja luuletajad.

 

Ent varsti, vastates järjekordsele saalist tulnud küsimusele, ütles ta midagi muud. Talle teeb muret, et tänapäeva Eestis pole paljudel tema kaasmaalastel kodanikuõigusi, et siin on sisuliselt lammutatud venekeelse hariduse süsteem, tuhanded inimesed aga sõidavad paremat elu otsima välismaale. Mis siis ikka, Juri Kublanovski on harjunud oma seisukohad välja ütlema ausalt ja otsekoheselt, isegi kui see kellelegi ei meeldi.

 

Venemaa tulevik sõltub tema arvates sellest, kui järjekindlalt võim suudab seesmiste ja väliste ähvarduste eest kaitsta paljurahvuselist vene rahvast, et see suudaks avada kogu oma potentsiaali. Ja samas ta tunnistas, et need tema seisukohad pole Venemaal meelt mööda mõnedele nn liberaalse intelligentsi esindajatele. „ See vene intelligentsi igavene sündroom – olla alati võimuga opositsioonis – näikse muutuvat ravimatuks haiguseks, mis sageli läheneb idiotismile,“ ütles ta. Ja ta tõi näite, kuidas üks Moskva naisprofessor, kui vaieldi Kiievi Maidani üle, hakkas teda veenma, et seal pole mingeid radikaale, televisiooni jaoks aga filmivad kaadreid Kremli kavalad propagandistid Mosfilmi paviljonides.

 

Mõnikord süüdistavad Venemaa „liberaalid“ Kublanovskit selles, et ta on asunud Putini poolele. Selle peale vastab ta, et ta pole astunud Putini poolele, vaid tõe poolele. Kui need sõnad kostavad endise dissidendi suust, on raske teda mitte uskuda. Muide, Juri Kublanovski teatas Tallinna-kohtumisel otsesõnu, et on Krimmi ja Venemaa taasühendamise tuline pooldaja. Miks? Sellepärast, et 1917. ja 1991. aasta venelased on muutunud maailmas peaaegu kõige eraldatumaks rahvaks. Ja see tema positsioon leidis publiku poolehoiu.

 

Sõna palus endine jurist Viljam Nirman ja rääkis sellisest tähelepanuväärsest faktist. Kuulus eesti skulptor Amandus Adamson on teinud vene meremeeste auks kaks mälestussammast. Üks neist, mis meenutab soomuslaeva Russalka traagilist hukku, on Tallinnas. Teine seisab Sevastoopolis. See on pühendatud laevadele, mis uputati, tõkestamaks sissepääsu reidile Krimmi sõja ajal aastatel 1854-1855. „Me mõistame hästi, kui palju tähendab venelaste jaoks Krimm,“ ütles ta.

 

Kohtumine kestis kaks tundi, saal oli rahvast täis, esitati palju huvitavaid küsimusi. Juri Kublanovski vastas neile avameelselt ja põhjalikult. Pärast kohtumise lõppu kinkis ta huvitavamate küsimuste esitajatele kolm oma luulekogumikku.

*       *       * 

Järgmisel päeval sõitis Juri Kublanovski Tartusse. See Eesti ülikoolilinn on talle iseäranis armas. Palju aastaid tagasi, enda tagakiusamise ajal, tuli ta siia, et suhelda suure vene kultuuri asjatundja Juri Lotmaniga. Kui ta oli nüüd taas Tartus, palus ta end esimese asjana viia kalmistule, et tänulikult langetada pea selle imelise inimese haual.

 

Tartu-kohtumine toimus teaduskeskuses AHHAA. Sinna oli tulnud umbes 60 inimest – rohkem kui ürituseks üüritud auditoorium tavaliselt mahutab. Tuli ridu „tihendada“, et kõigile ruumi jätkuks. Juri Kublanovski alustas esinemist oma luuletuste lugemisega, mida kokkutulnud kuulasid hinge kinni pidades. Pärast aga meenutas, et kui ta käis esimest korda Lotmanil külas, siis luges talle oma luuletusi peast tubli poolteist tundi järjest. Ning oli väga liigutatud tema kõrgest hinnangust oma loomingule.

 

Kui algas diskussioon, küsis keegi külaliselt: „Räägitakse, et luuletaja on Venemaal rohkem kui luuletaja. Kuidas te suhtute sellesse väitesse?“ Kublanovski vastas, et tema arvates enamik tõelisi vene luuletajaid peab end tõepoolest inimesteks, kellel lasub vastutus ühiskonna maailmatunnetuse eest. Ja jätkas, et talle teeb tänapäeva noorte puhul väga muret nn klipiteadvuse kujunemine, kui inimesed lasevad lühikeste „telegrammteadete“ põhjal end mõjutada kõrvalistest asjadest, mitte inimkonna parimatest saavutustest kirjanduses, filosoofias ja ajaloos. See kõik loob viljaka pinnase protestimeeleolude tekkimiseks, kriiside puhkemiseks, inimestega manipuleerimiseks, mida me ilmekalt näeme praegu mitte ainult kaugel Araabias, vaid ka meile lähedases Ukrainas.

 

Mõistagi ei saanud kohtumisel mööda ka Ukrainat puudutavatest küsimustest. Üks diskussioonil osalejatest küsis külaliselt: „ Milleks oli Putinil vaja Krimmi Venemaaga liita?“ Saalis puhkes tuline diskussioon. Vaidlus lõppes alles siis, kui Juri Kublanovski autoriteetselt teatas, et see on vale, nagu oleks Venemaa liitnud endaga mingeid võõraid territooriume. Ta taasühendas ajaloolise kodumaaga venelased, kes olid sattunud võõrale maale poliitilise lolluse tulemusena, mida omal ajal demonstreeris nõukogude partei liider Nikita Hruštšov. Ja meenutas oma hea tuttava Aleksandr Solženitsõni ennustust, et Venemaal tuleb veel sada aastat parandada vigu, mida partei liidrid 70 kommunistliku valitsemise aastaga tegid.

 

Diskussiooni käigus puudutati veel üht aktuaalset teemat – milline osalus Venemaa tulevikus võiks olla venelastel, kes pärast Nõukogu Liidu lagunemist jäid mitte omal soovil piiri taha. Kublanovski vastas, et nende jaoks on peamine, saades elukohamaa täisõiguslikeks kodanikeks, mitte kaotada sidet vene kultuuriga, mitte unustada vene keelt, teada ja tunda Venemaa ajalugu. Kõige tähtsam on aga säilitada kogu see pagas oma lastes ja lastelastes. Valus on vaadata, kui näed teise või kolmanda põlve venelasi, kes ei oska vene keelt. Aga mis puutub Balti riikide võimude katsetesse likvideerida siin venekeelne haridus, siis rumal on Stalini repressioonide eest nii rafineeritud viisil kätte maksta siin elavatele venelastele. Seda enam, et sellega võimud mitte üksnes ei diskrimineeri suurt osa muukeelsest elanikkonnast, vaid võtavad paljudelt eestlastelt võimaluse olla Venemaale lähemal ja paremini mõista, kuhu see riik siis kokkuvõttes läheb.

 

Professor Juri Lotmani haual.