Print this page

Uudised

Jõuda inimhingeni

31.03.2015

Tallinnas toimus loominguline kohtumine meediaklubi Impressum külalise, Peterburi kirjaniku German Sadulajeviga.

German Sadulajev rääkis endast üsna vähe. Seepärast räägime tema eest. Ta on sündinud 1973. aastal Tšetšeeni-Inguši Autonoomses Sotsialistlikus Vabariigis Šali külas, isa oli tšetšeen, emaTereki kasakas. Õppis Groznõis. Pärast kooli lõpetamist (lõpetas hõbemedaliga) sõitis 1989. aastal Leningradi, et astuda ülikooli ajakirjandusteaduskonda. Ent viimasel hetkel muutis ta meelt ja asus õppima õigusteaduskonnas. Sellest ajast saati elab ja töötab Sankt-Peterburgis, olles, nagu ta ise enda kohta ütleb, vene kirjanik.

Iga kirjanik on hinges veidike vene keele ja kirjanduse õpetaja. Seetõttu ei rääkinud German Sadulajev Tallinna lugejate ja klubi Impressum sõpradega kohtumist avades mitte endast ega oma loomingust, vaid andis „väikese tänapäeva vene kirjanduse õppetunni, mis osutus väga huvitavaks.

Mikrofoniga „tahvli ees“ kõndides arutles Peterburi kirjanik kiirustamata ja maheda häälega vene kirjanduse ammendamatu rikkuse üle. Tänapäeva vene kirjandus pole tema arvates välja kujunenenud mitte metrpolis ja provintsis (ühes elavad kirjanikud, teises lugejad), vaid mitmekesises postsovetlikus ruumis ja välisriikides. Vene välismaal. Vene kirjandus on alati olnud eriline ka geograafilises mõttes. Näiteks nõukogude ajal eksisteeris paralleelselt kaks kirjandusvoolu, mis omavahel üldse kokku ei puutunud, tinglikult öeldes „tutizdat“ (siin trükitud) ja „tamizdat“ (seal trükitud).

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist mõlemad vene kirjanduse pooled taasühinesid. „Vaat selline kaasefekt oli Nõukogde Liidu lagunemisel – vene kirjanduse taasühinemine,“ toonitas külaline. „Venelased hakkasid kogu maailmas aru saama, et nad kuuluvad ühte tsivilisatsiooni. Pole enam sisekirjandust ja emigrantlikku kirjandust.“

„Vene kirjandus on viimase aastakümnega hakanud muutma dekonstruktiivsest rekonstruktiivseks,“ arendas Sadulajev mõtet edasi. „Kõigepealt jätkus kontseptualism.“ Näiteks tõi ta Viktor Pelevini ja Viktor Jerofejevi. „Kunstilise kujundite loomiseks kasutati lagunemise energiat, poliitilise, majandusliku, kõlbelise, endise ühiskonna kokkuvarisemise energiat. Valitses üldise lagundamise õhkkond,“ lisas Sadulajev pärast järelemõtlemist.

„Kuid niimoodi ei saanud lihtsalt lõpmatuseni kesta,“ on Peterburi kirjanik veendunud. „Siis algaski rekonstruktsioon, omamoodi uus realism. Kirjanikud hakkasid jälle kirjutama traditsioonilisi vene romaane. Selgus, et vene kirjandus pole üldse surnud,“ nentis Sadulajev mingi rõõmsa üllatusega. “See kätkeb endas hämmastavat elujõudu. Meie silme all rullub lahti ime – Zahhar Pelevin. Ta on nagu Tolstoi. Ta näitab meile sõna otseses mõttes, mida tuleb teha ja kuidas elada. Ta on inimestele suur tolstoilik mõju, kuid tal on veel potentsiaali.“

„Aga poeesia? Aga luule?“ hüüti saalist.

„Venemaal valitseb praegu enneolematu luulebuum,“ sõnas German Sadulajev pärast pausi. „Noored luuletajad konkureerivad omavahel ägedalt ja vihaselt. Kõikjal kõlavad mitte ainult lüürilised, vaid ja päevakajalised luuletused.“

Tuntud eesti ajakirjanik ja kirjanduskriitik Boris Tuh tundis elavat huvi, kuidas tänapäeva kirjandusel õnnestub nn massi- ja tarbekirjanduse pealetungi tingimustes ellu jääda. Kõlasid kõigile teada Darja Dontsova ja Tatjana Ustinova nimed.

„Haaravat teost kirjutada on raske töö,“ vastas Sadulajev vaoshoitult. „On raamatuid, mis sobivad oma aega ja vastavate nõudmistega lugejatele. Rohkem teeb mulle muret, et inmesed kipuvad üldse lugemisest võõrduma.“

Seejärel veeres jutt vene kinole ning filmi ja kirjanduse suhetele. Peterburi kirjanik jutustas värske kirjandusliku anekdoodi:

„Kas sa fimi „Leviathan“ oled näinud?“

„Jah, aga raamat on parem.“

„Milline?“

„Ükstapuha milline.“

„Meie filmikunst on eemaletõukav,“ nentis kirjanik kibedalt, kuid kindlalt. „Kirjandus on märksa vabam ja sõltumatum. Kirjanik loob teose oma hingest. Tal pole vaja produtsenti ega massi. Kõike seda, mis piirab kunstnikku. Vanakurat armastab kino. Ärge vaadake telerit! Lugege parem raamatut!“

„Kas Venemaad ähvardab natsionalislik Maidan?“ küsiti saalist.

„Vaevalt et kitsuke vene natsionalism sobitub laia üldinimliku vene kirjandusega,“ vastas kirjanik mõtlikult. „Natsionalismi ideoloogia ajab ka meil juuri. Ent kohati tundub, et nii natsionalistidel kui ka ultraliberaalidel on üks ja sama tellija. Istub selline papa Carlo ja tõmbab niidikesi,“ mühatas Peterburi külaline.

„Kuidas ma suhtun Ukrainas toimuvasse?“ kordas ta küsimust. „Pessimistlik stsenaarium – sõja jätkumine. Optimistlik – relvastatud kokkupõrgete lõppemine, sõjalisest lahendusest loobumine. Pole vaja inimelude hinnaga välja selgitada, kuidas tuleb paljuski formaalsed küsimused lahendada. Võib-olla need probleemid kaotavad mõne aja pärast üldse oma aktuaalsuse. Peamine on, et inimesed oleksid elus, töötaksid, sünnitaksid ja kasvataksid lapsi, ehitaksid maju.

Võib tuua kümneid näiteid lahendamata probleemidest ja ületamatutest erimeelsustest, kuid kõige tähtsam on, et verevalamine lõpetati. Donbassi lastele on vaja rahu!

Retsept on üks: jõuda vastastikusele mõistmisele.“

Loomingulise kohtumise lõpupoole tõstatati küsimus infosõjast. „Igasuguse sõjalise propaganda eesmärgiks on dehumaniseerimine. Vaenlase inimlikud väärtused salatakse maha, teda kujutatakse kui tigedat looma või hoopis elutut asja. Kirjandus on aga oma loomuselt kontrapropaganda. Kirjanik, vene kirjanik tahab alati näha inimest, leida ühisosa, kokkupuutepunkte. Võib-olla sellepärast venelased ei tahagi kellegai sõdida.“