Print this page

Uudised

Euroopa pole veel mängija maailmapoliitikas

26.05.2015

Nii arvab poola politoloog ja poliitik Mateusz Piskorski, kes esines rahvusvahelises meediaklubis Impressum.

Vaevalt Tallinna jõudnud, sattus Mateusz Piskorski ajakirjanike huvi keskmesse. Eri väljaannete ja telekanalite korrespondendid ründasid teda küsimustega, telefon helises vahetpidamata, nii et vahepeal tuli see välja lülitada, Skype’i liiklus ületas mõistlikkuse piiri. Kõik pakkus huvi: Poola presidendi valimised, Piskorski enda kompromissitu reputatsioon ning Tallinna publiku suur soov teada saada, mis Euroopas ja meie kõigiga toimub.

Kohtumise algul tänas Mateusz Piskorski esmalt Impressumit võimaluse eest tallinlastega suhelda. „Õigupoolest on sõnavabadus Euroopas praegu globaalsete poliiitiliste mängijate konflikti tõttu tuntavalt piiratud,“ ütles ta. „Me kõik kannatame sellepärast. Et toimuva sisust aru saada, peaksid inimesed rohkem üksteisega suhtlema.“

„Pärast Poola 1989. aasta sündmusi ja Baltimaades 1991. aastal juhtunut hakkasid ameerika politoloogid, nagu näiteks Francis Fukuyama, väitma, et ajalugu on lõppenud,“ rääkis Piskorski. „Kogu maailm olevat üle võtnud ameerikalikud väärtused, kõikjal valitsevat Ameerika majandusmudel. Välja olevat kujunenud üks jõukeskus. Edaspidi muutuvat traditsiooniline ajalugu kui erinevate väärtuse konflikt võimatuks.“

Pärast väikest pausi Piskorski jätkas: „Ent umbes 2008. aastal, keset unipolaarse maailmakorra pidu, naasis Venemaa maailmaareenile.“ Lähtepunktiks nimetas politoloog Vladimir Putini kõnet 10. veebruaril 2007 Münchenis. Ka Gruusias Saakašvili režiimile „rahu pealesurumine“ tõestas, et Venemaa on maailmapoliitikas tagasi.

Hiina keskendub poola politoloogi arvates veel paarkümmend aastat siseriiklike majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamisele. Seejärel näitab ta end kui geopoliitiline jõud. Ei maksa unustada ka regionaalsete jõukeskuste – India ja Brasiilia kasvu.

Milline on siis Euroopa koht multipolaarses maailmas? Tänapäeva Euroopal polegi seal kohta, on Piskorski veendunud. Euroopa pole praegu mitte mängija, vaid areen, kus mängivad teised. Nii on juhtunud eeskätt seetõttu, et Euroopa Liit pole suutnud paika panna ühtseid prioriteete, samuti vaevab Euroliitu krooniline juhtimiskriis.

„Praegune poliitiline kriis sai alguse 2011. aastal,“ jätkas Piskorski. „Vladimir Putin pakkus Brüsselile välja Euroopa Liidu ja loomisel olnud Euraasia Majandusühenduse globaalse strateegilise koostöö projekti. Avanes suurepärane väljavaade moodustada majandusliku koostöö piirkond Lissabonist Valdivostokini.

USA pakkus kohe Brüsselile alternatiivi – partnerlus- ja majandusliku koostöö lepet. Euroopa Liit pidi tegema valiku. Putini ettepanek oli täiesti läbipaistev. Aga mida pakub USA? Meile ei räägi sellest keegi. Läbirääkimised on salajased.“

Piskorski jätkas: „Piisab, kui tuua selline näide. USA kosmeetikatööstuses on olemas nimekiri 100 kahjulikust ainest, mida ei tohi tootmises kasutada. Euroopas sisaldab selline loetelu rohkem kui 1000 ohtlikku lähteainet. Teine näide: põllumajandustoetused ületavad Ameerikas olulisel määral Euroliidu dotatsioone. Paljudele on selge, et kokkulepe USAga võib viia Euroliidu majandusliku krahhini, ent toetab ameeriklaste globaalset ülemvõimu.“

„Sellised ameerika politoloogid nagu Zbigniew Brzezinski ja George Friedman räägivad pidevalt, et USA huvides on luua püsiva ebastabiilsuse piirkond, et selle abil takistada Euroopa Liidu ja Euraasia Majandusühenduse lõimumist. Georga Friedman teatas alles hiljuti, et kuna Ukrainas „õnnestus moodustada Lõunarinne“, siis nüüd on tarvis Põhjarinnet. Kõige järgi otsustades peetakse silmas Balti riike, eeskätt Lätit,“ oletab poola politoloog. „See tähendab, et meie siin oleme kofliktide puhkemise ohus,“ hoiatas ta.

Mateusz Piskorskilt küsiti, millisena ta näeb Euroopat pärast 2020. aastat.

„Euroopa pole siis enam samasugune kui praegu,“ on Piskorski kindel. „Tõenäoliselt Euroopa järk-järgult lõheneb. Euroopa Liidu tuumikuks jäävad Saksamaa, Beneluxi riigid ja Tšehhi, võib-olla Poola, võib-olla Baltimaad… Ent Euroliidu teise ešeloni satuvad Vahemeremaad – Hispaania, Portugal, Itaalia, Kreeka. Mõni riik lahkub liidust üldse.“

„Kas on tõsi, et te soovitate Ukrainas Poola kinnisvara tagastamist?“ küsiti külaliselt. Mateusz Piskorski ütles, et ta pole Poola varade tagastamist nõudva organisatsiooniga seotud. On inimesi, kes tegid Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonileppest järelduse, et teoreetiliselt võib selle põhjal eeldada, et Ukraina on nõus vastu võtma kompensatsioone puudutava otsuse,“ selgitas ta. „Ent selline otsus poleks huvi pakkunud mitte Poolas, vaid hoopis praegustele USA ja Iisraeli kodanikele. Asi on selles, et suure osa Lvivi, Ivanovo-Frankovski (endise Stanislavovi) ja teise linnade elanikkonnast moodustasid poola juudid, kes nüüd elavad Ameerikas või Iisraelis. Endiste Poola kodanike järeltulijad võinuks pretendeerida kompensatsioonidele üldsummas 10-11 miljardit USA dollarit.“

Ei saanud üle ega ümber ka arutelust tänapäeva Ukraina uute ajalooliste müütide üle. „Ei tohi solvata kogu ukraina rahvast, nimetades ukrainlasi bandeeralasteks,“ avaldas Piskorski oma seisukoha. „Bandeeralasi on Ukrainas tilluke grupp. Enamik ukrainlasi pole mingid bandeeralased, vaid täiesti normaalsed inimesed.“

Seejärel tõi ta kurioosse näite. Jalgpallifännid on teatavasti kohati vägagi jõhkrad ja sirgjoonelised, kuid väljendavad ühiskondlikke meeleolusid täpsemalt kui teised inimesed. Hiljuti tõstsid poola fanaatikud Poola-Ukraina ragbimatšil loosungi „Tapame bandeeralased!“. Kohutav! Prokuratuur algatas menetluse rahvusvahelise vaenu õhutamise paragrahvi alusel. Mina aga pöördusin prokuratuuri palvega selgitada, et sellist rahvust nagu „bandeearalsed“ pole olemas. Ja ei saagi olema!“