Print this page

Uudised

Aleksandr Zinovjevi õppetunnid

17.06.2015

Neid esitles klubis Impressum Olga Zinovjeva – maailmakuulsa vene filosoofi, loogiku, sotisoloogi ja kirjaniku lesk ja elutee kaaslane.

Hotelli Euroopa suur konverentsisaal oli praktiliselt täis. Rahvusvahelise meediaklubi Impressum istung teemal „Aleksandr Zinovjevi õppetunnid Venemaa ja Euroopa jaoks“ osutus tavapäraselt menukaks. Seekord oli klubi külaliseks imeline naine, ühiskonnategelane ja filosoof Olga Zinovjeva.

Kohtumise avasid nagu alati klubi peremehed Galina Sapožnikova ja Igor Teterin. Seejärel sai sõna külaline. „Aleksandr Aleksandrovitš oli ebatavaline inimene, temast on kirjutatud artikleid, teadusuurimusi, kandidaadi- ja doktoriväitekirju, temast on vändatud filme, praegu aga ootab trükijärge elulooraamat, mis ilmub tuntud sarjas „Silmapaistvate inimeste elu“,“ alustas oma esinemist Olga Zinovjeva.

„Ta oli laitmatu mainega inimene, kes pidas vajalikuks mis tahes tingimustes jääda korralikuks inimeseks ja mitte alistuda kiusatustele. 1976. aastal tegi Šveitsi kirjastaja talle ettepaneku avaldada raamatu „Haigutavad kõrgused“ käsikiri. Me teadvustasime endale, millest selles räägitakse ja mis meid võib ees oodata. Ja nii läkski. Aleksandr Aleksandrovitš heideti välja kõikvõmalikest ja võimatutest organisatsioonidest, ta vallandati töölt, temalt võeti ära kõik teaduskraadid, auastmed ja autasud. Kuid kõige rohkem hämmastas mind üks episood, kui ma koos tütrega läksin teaduste akadeemia polikliinikusse, kus meile registratuuris teatati, rahvavaenlasi nad ei teeninda,“ jutustas Zinovjeva.

„Kõrge sisemine kultuur ei lubanud Aleksandr Zinovjevil halastust paluda või alla vanduda. Palju oli neid, kes ta reetsid. Nende seas ka tema õpilased ja aspirandid. NSVL teaduste akadeemia filosoofiainstituudis – viiendal korrusel – korraldati parteikoosolek. See polnud veel alanudki, kui nõukogude filofoofe täis sumisevast saalist kostsid hõiked: „Kohtu alla anda!“, „Seina äärde!“. Isegi KGB esindaja püüdis ärritunud publikut rahustada: „Tasa! Rahulikumalt! Arutame kõigepealt!“ meenutas Olga Zinovjeva.

„Kui me 1999. aastal Venemaale naasime, tuli meie juurde käputäis endisi tuttavaid, filosoofe, kes üksteise järel kinnitasid: „Noh, mina olin ju vastu.“

Aleksandr Zinovjev esitati kolm korda Nobeli preemia kandidaadiks. Kolmas kord langes ajale, kui ameeriklased pommitasid Jugoslaaviat. Zinovjev ei peljanud seda valjusti nimetada ülimaks alatuseks ja… Nobeli kirjanduspreemia sai Günter Grass, kes oskas delikaatselt Jugoslaavia pommitamise teemast mööda minna,“ rääkis külaline.

„Praegu Aleksandr Zinovjevi ideedest vaimustuvate inimeste arv üha kasvab,“ nentis veendunult Olga Zinovjeva. „Akadeemik Gusseinov valmistab ette raamatut inimkonna suurtest mõtlejatest, kelle hulgas on ka prohvet Muhamed ja vene filosoof Aleksandr Zinovjev. Tegutseb Zinovjevi klubi, ilmub ajakiri Zinovjev, toimuvad Zinovjevi lugemised. Valentina Matvijenko tellis filmi Aleksandr Zinovjevist. Alles hiljuti ilmus Egiptuses araabia keeles raamat „Lääs“ (araabia ühiskond tahab läänt tundma õppida Zinovjevi moodi). Me andisime välja esimesed 12 köidet 40-köitelisest teoste kogumikust. Ette valmistatud on esimene köide filosoofi kollektiivsest portreest. Aleksandr Zinovjevist kirjutavad filosoofid ja teadlased. „See, mis juhtub minu raamatutega, juhtub ka Venemaaga,“ rääkis ta.

Saalist küsiti: „Kas kommunismi ideaalid olid Aleksandr Zinovjevile lähedased?“

„Ta sõnastas lahknevuse ideaalide ja reaalsuse vahel,“ vastas Olga Zinovjeva. „Just selle küsimuse juurde tuli ta korduvalt tagasi. Kuidas saab vihata kommunismi õpetusi? Tema kui teadlane ja filosoof suhtus kommunismi ideesse nagu uurimisobjekti. See objekt aga muutub ajaga. Üks oli enne sõda. Pärast sõda juba hoopis teine. Ta õppis tundma ja kirjeldas kaunist ja hirmsat koletist – oma riiki. Mõelge ise, kui teie sünnitatud laps on raskesti haige, siis ei hakka te teda sellepärast ju vähem armastama. Te hakkate armastama ja hakkate kannatama.“

Külaliselt küsiti sedagi, kuidas ta suhtub niinimetatud liberalismi.

Olga Zinovjeva vastas avameelselt: „Liberalism – see on hea idee. Ent need, kes on praegu liberaalidega kampa löönud, tundsid end suurepäraselt ka nõukogude ajal. Uutest näiteks Tolokonnikova. See on tüüpiline provokatsioon eesmärgiga kutsuda esile võimude reaktsioon, võib-olla isegi mõned arreteerimised. See on nende unistus. Nii oli nõukogude ajal, nii on ka praegu.“

„1970. aastatel, kui me jäime tööta ja elatusime, müües raamatuid isiklikust raamatukogust, jäid mulle meelde ühe liberaalist daami ja teisitimõtleja sõnad: „Tuleb kära teha ja raha tuleb!“ … Liberaalidel pole kerge. Ma tunnen neile kaasa,“ lõpetas külaline ootamatut.

Veel oli e-postiga saabunud küsimus: „Kuidas suhtus Aleksandr Zinovjev poliittehnoloogidesse?“

„Selliseid küsimusi esitavad endale ainult haritud inimesed. Sealhulgas ka väga ebamugavaid küsimusi,“ arutles Olga Zinovjeva kuuldavalt.

„Mis tahes poliitehnoloogia on suunatud hallile massile, kes vajab ainult telerit ja õllepurki. Mida suurem see mass on, seda suurem on nõudmine poliittehnoloogide järele. Lääne inimeste unise teadvuse äratamiseks tuleb neid pidevalt hirmutada: Venelased tulevad! Venelased tulevad! Riigiga, mille elanikud on paanikas, võib teha, mida tahes. Kui nädata neile tanke, võib riigi ilma jätta iseseisvusest. Banaalse inimese banaalsele teadvusele on omane paanika ja frustatsiooni seisundis uskuda igasugust jama. Päästa saab ainult sisemine kultuur. Ja see on peamine Zinovjevi õppetund.“