Print this page

Uudised

Larissa Vassiljeva maailm

30.09.2015

Klubis Impressum toimus tuntud vene luuletaja ja proosakirjaniku, ühiskonnategelase Larissa Vassiljeva loominguline õhtu.

Larissa Vassiljeva on oma loomingu ja ühiskondliku tegevuse eest pävinud palju autasusid, nende seas luule nominatsioonis Bunini-nimelise preemia, Itaalia Anna Ahmatova nimelise preemia jt. Ta on rahvusvahelise naiskirjanike liiga president, Suurbritannia Nottinghami ülikooli professor, Venemaa kirjanduse akadeemia liige.

Pool tundi enne kohtumise algust hakkas saal tasapisi publikuga täituma. Larissa Vassiljeva loomingu austajate seas võis näha ajaloolast ja kirjanikku Marat Gainullinit, ajakirjanik Aleksandr Hmõrovit, kulturoloog Boriss Tuhi, luuletaja Marina Tervoneni ja keda kõiki veel.

Pole liialdus öelda, et Larissa Vassiljevat Tallinnas üksnes ei mäletata, vaid teda loetakse ja armastatakse tänase päevani.

Klubi Impressum istungile eelnes improviseeritud fotosessioon. Vene kirjanduse grand old lady poseeris kümmekonnale päevapiltnikule hämmastava loomulikkusega kui inimene, kes on elus palju näinud ja suhtub alandlikult inimlikesse nõrkustesse, iseäranis suurilma uudishimusse ja raugematusse seltsivusse.

Kohtumise avas klubi Impressum kaasasutaja, ajalehe Komsomolskaja Parvda Põhja-Euroopas kirjastaja Igor Teterin.

„Kuidas kuulda on?“ testis ta mikrofoni ja palus külalist: „Larissa Nikolajevna, testige mikrofoni!“

„Armastan!“ lausus kirjanik ootamatult ainsa sõna. Vallandus aplaus.

„Ootasime kannatamatult seda külaskäiku,“ jätkas Igor Teterin sissejuhatavat sõnavõttu. „Larissa Vassiljeva on hämmastava saatusega inimene, kes on üle elanud kohutava sõja. Võib-olla kõik ei tea, kuid tema isa oli üks meie võidurelva, tanki T-34 loojaid. Larissa Vassiljevnast ei saanud konstruktorit. Temast sai luuletaja. Ta kirjutab luuletusi, ajaloolilisi romaane, ajaloolisi traktaate ja on ka tanki T-34 ajaloo kaasautor.

Igor Teterin mainis, et interneti teel saabus väga palju küsimusi ja lubas, et kolm kõige paremate küsimuste autorit saavad Larissa Vassiljeva raamatu, seal hulgas päris värske – „Keisri kadumine“ („Исчезновение императора“). Seejärel andis ta sõnajärje üle külalisele.

„Elus juhtub kõik esimest korda. On olnud saalid, suured saalid,“ alustas Larissa Vassiljeva. „Ent millised näod teil on! Tuleb elada, et veel midagi juhtuks! Elame veel!“

<

Publik jäi huvitatult vakka.

Pärast tillukest pausi teatas Larissa Vassiljeva, et alustab luuletustest. Kuid alustas intrigeerivast filosoofilisest tähelepanekust. „Me hakkasime elektrivalguses elama kõigest sadakond aastat tagasi. Ja me kulutame seda mõtlematult. Ent Puškin kirjutas küünla valgel ega teadnud elektrist midagi. Ja veel üks seik. Lev Tolstoi kirjutas kord rumaluse. Ta ütles, et me saame läbi naisarstideta, naisõpetajateta jne. Ent kümne aasta pärast kõlas see juba jamana. Tänapäeval naised nii ravivad kui õpetavad. Ja kuidas nad meieta toime tuleksid? Vaat need asjaolud hoiavad mind pinges ja distsiplineerivad. Me oleme lõpu… või alguse vundamendil.“

„Aga nüüd loen teile luuletusi,“ naasis Larissa Vassiljeva lubatu juurde. „Palun mulle mitte plaksutada,“ lisas ta rangelt. „Puhkame veidi, enne kui juttu alustame.“

Ühe hingetõmbega luges ta kohe luuletuse, mis oli avaldatud 1964. aastal ajakirjas Junost. Sellele järgnes ridamisi veel mitu luuletust. Pärast hetkelist vaikust puhkes aplaus.

„Sergei Mihhalkov kirjutas, et andekas inimene ei saa vananeda,“ jätkas Larissa Vassiljeva. „Mulle need sõnad meeldisid ja ma püüan neid järgida. Raamatud muudkui ilmuvad üksteise järel. 23. novembril toimub Moskvas Ametiühingute Maja sammassaalis minu juubeliõhtu. Ma valmistun selleks ise ja valmistan ette inimesi, kes mind õnnitlema tulevad.“ Järsku lisas ta: „See saal on mulle väga tähtis. Seal lebas 1953. aastal seltsimees Stalin. Ma üritasin plikatirtsuna sammassaali pääseda. Hüvasti jätma. Aga ta ei tahtnud mind. Trubnaja väljakul rahvamurrus seistes kuulsingi: „Kärvas, koer!“ ja paljut muudki. Kui ma 22 tunni pärast koju jõudsin (paanikas ema oli jõudnud kõik surnukuurid läbi helistada), siis oli tunne, et olen 10 aastat vanemaks saanud. Minus tärkas kodaniku eneseteadvus ja arusaam, et kõik pole nii nagu pealt paistab.“

Ajakirjanik Nikolai Karajev küsis: „Te olete unikaalne spetsialist kõiges, mis puudutab võimumeeste naisi ja lapsi. Räägitakse, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Kuidas on võim mõjutanud naisi ja lapsi?“

„Kremli naised on väga erisugused,“ vastas Larissa Vassiljeva. „Nad on oma mehi tugevasti mõjutanud. Ent ainult Niina Hruštšova võis otsekoheselt öelda: „Nikita, mis sa mässad selle maisiga, tegele millegi muuga.“ Krupskaja aga on öelnud, et ta ei valinud Leninit mitte oma meheks, vaid juhiks. Lenin ei olnud võimul ju kuigi kaua. Ta sai kolm kuuli ja oli sisuliselt surnud. Krupskaja tegi kõik, et ta näeks välja elusana. Raissa Gorbatšova tahtis, et meil oleks kõik nii nagu on seal, Läänes, kuid kommunistlikul moel. Gorbatšov ütles mulle kunagi, et ei möödu minutitki, kui ta oma naisele ei mõtle. Naina Jeltsina? Tema oli väga truu abikaasa. Ma ei hakkaks kunagi temast kirjutama. Minu Kremli naised lõppesid Raissa Gorbatšovaga.“

Igor Teterin esitas elektroonilselt saabunud küsimuse: „Te olete üks väheseid vene kirjanikke, keda eestlased loevad. Kas teil on säilinud sidemed Eesti kirjastajatega?“

„Jah,“ vastas Larissa Vassiljeva. „Mul on kaks raamatut ilmunud eesti keeles. Üks on mul olemas, aga teist pole. Kas seda saaks Tallinnast osta?“

Äkki tõusis saalis püsti eesti naine, surudes vastu rinda nimetatud eestikeelset köidet.

„Kas see on mulle?“ rõõmustas Larissa Vassiljeva.

„Ei. See on minu raamat. Kuid ma väga tahan saada sellesse autogrammi,“ vastas lugeja.

Oli paras aeg välja kuulutada autogrammitund.