Print this page

Uudised

Kuhu suunduvad Balti riigid

21.10.2015

Ungari sotsioloog Pál Tamás analüüsis klubis Impressum esinedes põhjalikult Balti riikide olukorda tänapäeva Euroopas.

„Mina olen seal, kus on konflikt, kus on rahutu. Mulle pakub vähe huvi ülikooli professori korrapärane stabiilne elu. Sotsioloogia alal olen ma vulkanoloog,“ iseloomustas ennast ungari sotsioloog ja majandusteadlane Pál Tamás, lõpetades kahetunnise kohtumise meediaklubis Impressum.

Tallinna haritlased, nii venelased kui eestlased, olid Ungari külalise saabumisest siiralt huvitatud. Enne kohtumise algust kostis täissaalis jutukõmin. Publiku seas oli endisi ja praeguseid poliitikuid, riigikogu liikmeid, inimõiguste kaitsjaid, sotsiolooge, ajaloolasi, õpetajaid, ettevõtjaid ja muidugi ajakirjanikke. Üritusel osalemiseks registreeris end rohkem kui 200 inimest.

Pál Tamás püüdis kõigepealt iseloomustada tänapäeva Balti riike ajaloolisest aspektist. „Kui Euroopas nelisada aastat tagasi kujunesid välja rahvusriigid, siis Baltimaad selles protsessis ei osalenud,“ ütles ta. „Balti riike ei kujundanud välja mitte rahvusriigid, vaid linnade võrgud. Algul olid viikingid, seejärel Hansa Liit. Hansa Liit kujunes kohalikele hõimudele omamoodi „katuseks“,“ naljatas Tamás. „Kõik hakkas muutuma 18. sajandi algul. Kõik need hansalased ja rootslased kadusid ja piirkonnas tekkis kaks impeeriumi – Saksa ja Vene. Juhtus nii, et pärast 18. sajandit ei moodustunud siin rahvusriike. Tüüpilised rahvusriigid ilmusid Baltikumi alles 20. sajandil.“

Rääkides rahvusriikidest, puudutas Pál Tamás ameeriklase Sam Huntingtoni tuntud tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. 20. sajandi algul tekkis sarnane kontseptsioon, et lääne ja vene tsivilisatsioonide vahel kulgeb samuti piir, läbistamatu sein. Selle piiri nähtavaks tundemärgiks pakuti Euroopa gootikat. Siinkohal Tamás elavnes ja tõi teiste Euroopa riikide elust mitu näidet, mis selle stereotüübi täielikult põrmustasid.

Nii oli praegune Poola linn Wrocław 1945. aastani Saksa linn Breslau. Poolakaid seal üldse polnud. Pärast Teist maailmasõda anti linn Poolale. See asustati Galiitsiast, praegusest Ukrainast pärit poolakatega ja nad peavad nüüd seda linna oma ajalooliseks kodumaaks. Seal tekkis lihtsalt Saksa linna Beslau kultus. Üks populaarne poola kirjanik kirjutab kriminaalromaane Beslau elust 20ndatel aastatel ja nende raamatute järele on tohutu suur nõudlus. Neid tõlgitakse isegi saksa keelde.

Võrdlus osutus ülimalt aktuaalseks. Paljude Balti linnade, nagu Tallinn, Riia, Tartu, Ventspils, elukeskkonna on samuti kujundanud mittepõlisrahvuse esindajad – valdavalt sakslased, rootslased ja isegi venelased. Ent nüüd on eestlased ja lätlased selle pärandi nagu oma rahvuskultuuri osa üle uhked. „See, mis kunagi kellelegi kuulus, on väga suhteline,“ võttis Ungari külaline räägitu kokku. „Kes on millises riigis aborigeen, aga kes „sisserändaja“ – seegi on väga suhteline.“

Analüüsides võrdlevalt Balti riikide postkommunistlikku transformatsiooni, ütles Pál Tamás, et arengu ühise strateegilise vektori juures eristuvad nad kõik kõvasti üksteisest oma suveräänsete huvide poolest. Ja sageli nad vastanduvad, eriti majanduse valdkonnas. On kombeks arvata, et Eesti on Balti riikidest igasuguste innovatsioonide poolest kõige edasijõudnum – seda kinnitavad autoriteetsed rahvusvahelised reitingud. Ent ei saa jätta märkimata ka seda fakti, et Eesti hoolitseb Lätist ja Leedust märksa oskuslikumalt ja professionaalsemalt lääne inforuumis oma imago eest. Seejuures jätkub eestlastel nutti oma mainet tõsta mitmesuguste Euroopa struktuuri- ja muude fondide arvel.

Pál Tamási arvates segab Balti riikide arengut liigne keskendumine rahvusküsimustele. Ta nimetas sellist huvitavat detaili: enne Euroopa Liitu astumist püüdsid Eesti ja Läti igal moel rahvusvahelistele organisatsioonidele tõestada, et venelaste integreerimise probleem laheneb siin edukalt, käimas olevat võimas lõimumisprotsess, kodakondsusetuse probleem saab varsti lõplikult lahendatud jne. Ent tasus vaid Lätil koos Eestiga EL-i liikmeks saada, kui kohalikud poliitikud kõik need lubadused unustasid. Sadadel tuhandetel põliselanikel, kes on korralikud maksumaksjad, pole tänini kodanikuõigusi. „Kodakondsus ei saa olla armuand, mis kingitakse inimesele võimule lojaalne olemise eest,“ ütles ungari professor. Tema riigis seesuguseid „imesid“ pole, mistõttu tundub talle lihtsalt kummaline, et selline suhtumine on säilinud Eestis, mida ta väga armastab ja millele ta soovib õnnelikku käekäiku.

Professor Tamási esinemine klubis Impressum oli sisuliselt põhjalik loeng, mis kestis ligi poolteist tundi. Teda kuulati suure tähelepanuga, keegi ei lahkunud sel ajal saalist. Arutelu kujunes tavapärasest lühemaks, kuid selle käigus puudutati paljusid aktuaalseid küsimusi.

Kohtumisel osalejaid huvitasid Ungari poliitika põhimõtted seoses väljaspool Ungarit elavate kaasmaalastega. „Esiteks, ungarlaste ajaloos on tundmatu selline nähtus nagu massiline kodakondsusetus. Kui Austria-Ungari lagunes, siis sattus tubli kolmandik ungarlasi piiri taha. Praegugi elab umbes 5 miljonit ungarlast väljaspool Ungarit. Neil kõigil on olnud võimalus saada elukohajärgse riigi pass. Postsotsialistlik Ungari aga toetab oma piiritaguste kaasmaalaste ungari rahvuslikku identiteeti.

Muide, Ungari praegune peaminister Viktor Orbán pakkus kõigile soovijatele teist Ungari passi. Selle tulemusena võttis 30% Rumeenia ungarlastest omale Ungari passi. „Kui sa annad õigused, saad vastu lojaalsuse, kui sa õigusi ei anna, saad vastu viha,“ toonitas Pál Tamás.

Publik saalis ohkas kibedalt: ehk võtavad Eesti ja Läti õppust sellest Ungari kogemusest.

Videosalvestust (vene keeles) avalikust kohtumisest professor Pál Tamásiga saab vaadata klubi Impressum veebilehel.