Print this page

Uudised

Kõik algas Gagarinist

28.11.2015

Klubis Impressum esines vene kosmonaut ja teadlane Juri Baturin

„Täna on meil külas imepärane inimene, Venemaa kõige intellektuaalsem kosmonaut ja kõige kosmilisem intellektuaal Juri Baturin,“ ütles rahvusvahelise meediaklubi Impressum järjekordset istungit avades üks klubi kaasasutajaid, ajalehe Komsomolskaja Pravda kolumnist Galina Sapožnikova. „Mul läks juba sassi. Mitu kõrgharidust teil on? Neli? Viis! Ning kandidaadi- ja doktoriväitekirju on ka mitu.“

Meediaklubi kaasesimees Igor Teterin lisas, et lisaks sellele valdab Juri Baturin kuut võõrkeelt, rootsi keeles peab aga koguni tudengitele loenguid.

Kosmonautika – see on tehnoloogia-, sealhulgas ka infotehnoloogia valdkond, seepärast ei hakanud Igor Teterin ise külalist istungist osavõtjatele tutvustama, vaid pani käima Roskosmose valmistatud videoklipi, mis esitles Juri Baturinit kui kosmonauti ja inimest (vene keeles).



 

 „Tere õhtust!“ tervitas Juri Baturin pärast temast rääkinud video vaatamist mõnevõrra ebalevalt  tallinlasi. „Mul on väga meeldiv. Kuid ma ei tea, millest peaksin alustama. Kas kosmosest või muudest teemadest?“

„Kosmosest! Kosmosest! Me pole seal käinud!“ kostis saalist hõikeid.

„Kosmose juurde me kahtlemata jõuame,“ vastas klubi Impressum külaline. „Võtame hakatuseks siiski mõne teise teema. Nii et esitage mulle kosmost mittepuudutavaid küsimusi.“

Juri Baturin alustas juttu hoopis teisel teemal.

„Olen Eestis juba kolmandat korda. Viimati käisin siis 25 aastat tagasi. Oli 1988. aasta. Toona huvitas kõiki trükiajakirjandus, tsensuur, avalikustamine. Ajalehtede müügipunktides olid järjekorrad, osteti kõike ja loeti. Meedia vastu valitses väga suur huvi. Mina, töötades sellal koos Miša Fedotovi ja Volodja Entiniga riigi ja õiguse instituudis teadurina, tegelesin trükivabaduse ja tsensuuri kaotamise probleemidega.“

Milline peaks olema Nõukogude Liidu pressiseadus? Ükskord otsustasime, et aeg on lõpetada küsimuste esitamine. Pressiseadus tuleb valmis kirjutada. Istusime maha, aega oli vähe, ja kirjutasime nädalaga pressiseaduse eelnõu. Ent selgus, et me ei saa tsensuuri nõusolekuta oma eelnõud üheski meediaväljaandes avaldada. Keegi ei suutnud meid aidata. Siis pakkus meile abi Eesti NSV ajakirjanike liit. Eesti keelde tõlgitud seaduseelnõu ilmus Spordilehes. Nädala pärast aga trükkis sellesama, justkui eesti keelest vene keelde tõlgitud eelnõu ära ajaleht Molodjož Estonii. Selle aja seaduste kohaselt polnud kordustrükiks enam tsensuuri luba vaja. Meie ettevalmistatud pressiseaduse eelnõud hakkasid üksteise järel avaldama mitmesugused ajalehed. Nii juhtuski, et Nõukogude Liidus kaotati tsensuur tänu eesti ajakirjanikele.

Baturin naasis oma elukäigu juurde: „Tookord arvasin, et unistusega kosmosest tuleb hüvasti jätta. Elu osutus keerulisemaks. Kõik algas 12. aprillil 1961. aastal. Elasin sel ajal vanaema juures maal. Raadiost öeldi, et kohe tuleb tähtis teadaanne, ent millegipärast ei tulnud. Ootasin raadio juures ega saanud aru, miks seda teadet siis edasi anta.

Sain alles hiljem teada, milles asi oli. Juri Gagarin startis vanemleitnandina, ette oli valmistatud käskkiri talle kapteni aukraadi andmise kohta. Kaitseminister aga otsustas, et Gagarinist peab saama major – see tähendas, et kõik dokumendid tuli ümber vormistada. Arvuteid ju sel ajal polnud, toksiti kirjutusmasinal. Nii tekkiski viivitus. Koroljov ootas Baikonuril. Ameeriklased said juba jaole Gagarini läbirääkimistele juhtimiskeskusega ning kandsid oma presidendile ette. Levitan istus ja ootas. Mina, poisiklutt, istusin aga raadio juures ja ootasin tähtsat teadaannet. Lõpuks luges Levitan selle ette, mina aga jooksin välja kuuldust kõigile rääkima – keegi ei uskunud mind. Vot siis otsustasingi kosmonaudiks saada.“

Baturin jätkas: „Minult küsitakse sageli, kas ma olen poliitik või kosmonaut. Poliitikaga olen tegelenud ainult neli aastat, ma pole isegi ametniku pensioni välja teeninud. Kosmose vallas olen aga tegutsenud kakskümmend viis aastat, olen käinud kahel lennul, olnud üheksa aastat kosmonautide rühma komandör ja kirjutanud mitu raamatut. Kaksteist kosmonaute ettevalmistuskeskuses veedetud aastat on olnud mu elu kõige õnnelikum aeg. Nii et vastus peaks olema selge.“

Saalist hakati ridamisi kosmonautide elu puudutavaid küsimusi esitama.

„Mida kosmonaudid tänapäeval söövad? Kas te Põltsamaa tuubitoitu olete proovinud?“

„Tõtt öelda pole ma Eesti tuubitoitusid maitsnud ega isegi näinud. Need kosmosetuubid on õigupoolest 60. aastate legend. Sel ajal olid kõik asjad tuubides. Nüüd pannakse tuubidesse ainult kohupiim ja mesi. Kosmonautide menüüs on sublimeeritud toit ja konservid.“

„Kuidas ja kus kosmonaudid magavad? Milline on kosmoselaeva tualett?“

„Kus meeldib, seal magagi. Pole ülemist ega alumist poolt. Kaaluta olek. Magamiskott surutakse vastu seina spetsiaalsete kummirihmadega. Laevas töötavad pidevalt ventilaatorid, mis ajavad õhku ringi, ent tõmbetuule tõttu võib magamise ajal ka külmetuda. Mis siis teha? Otsustasime suusamütsid pähe tõmmata. Sellised mütsid võivad paraku palju kaaluda. Meil aga on iga gramm arvel. Isiklikke asju võib jaama kaasa võtta ainult 400 grammi. Minule juhtus naine Hollandist kerge ja õhukese mütsi ostma. Hollandi tuttavad küsisid talt, milleks mehel kosmoses suusamütsi tarvis on. Tema viskas nalja: selleks, et saaks lahtise õhuaknaga magada. Aga tualett? Kujutage endale ette tualetipoti ja tolmuimeja ristsugutist…“

Saalist kostis naishääl: „Rääkige armastusest kosmoses.“

Ent orbitaalarmastuseni asi ei jõudnud. Igor Teterin tegi ettepaneku vaadata veel mõnda videoklippi sellest, kuidas kosmonaudid orbiidil elavad ja puhkavad.

Seejärel võttis mikrofoni Galina Sapožnikova ja luges ette pika nimekirja interneti teel saabunud küsimusi. Eesti publikut huvitas kõik. Kui palju skafander piirab kosmonaudi liikumist? Kas Kuu peal saab joosta? Kas kosmonaudid näevad und? Kas Juri Baturin on kogenud lennu ajal hallutsinatsioone? Kuidas kosmonaudid leiavad omale abikaasasid?

Juri Baturin püüdis kõigile küsimustele vastata üksikasjalikult ja põhjalikult.

„Muidugi, unenäod on ja kosmos ei muuda seda inimese iseärasust. Unenägusid on igasuguseid. Ent hallutsinatsioone pole mul olnud. Arvan, et mõned näevad ka hallutsinatsioone. Eravestlustes on mulle nendest räägitud. Kuid neist räägiti nagu unenägudest.“

Jutuks tulid ka rahvusvahelised suhted ja sanktsioonid – kas need on puudutanud rahvusvahelist kosmosealast koostööd.

„Suhete jahtumine ja sanktsioonid on mõistagi puudutanud ka rahvusvahelist kosmonautikat, kuid need pole kuidagi puudutanud mehitatud kosmoselende,“ toonitas Juri Baturin. „Konkurentsi kosmose vallas praegu pole. Võistlus käis külma sõja ajal. Ja külm sõda andis tõuke kosmonautika arengule nii Nõukogude Liidus kui ka USAs.

Nii Venemaal kui ka USAs valitseb kosmoseuuringutes kriis. Spetsialistid on mõistnud, et XX sajandi kosmonautika arengutsükkel on läbi. Ameeriklased ka ei tea, mida nad kosmoses edasi tegema peaksid. Ameeriklastel on suuremad võimalused, sest neil on rohkem raha. Nemad teevad hästi marsikulgureid, meie aga teeme paremini teadusaparaate. Kosmonautika üks tulevikuväljavaateid on keskenduda teadusuuringutele. Ja sellealane koostöö toob vastastikust kasu.“

Kohtumise lõpul, justkui sidudes omavahel Eesti ja kosmose, lausus tänusõnad Svetlana Kovalevitš, kes on õppinud Tallinna Koroljovi-nimelises 14. keskkoolis. Selle kooli suurepärased õpetajad tegid Tallinna õpilased samuti natuke kosmonautideks.

Paremate küsimuste esitajatele kinkis Juri Baturin oma raamatu „Vene kosmonautide igapäevaelu“. Pärast kohtumise lõppu jagas külaline autogramme inimestele, kes olid ostnud tema huvitavaid ja harivaid raamatuid.

 

Teil on võimalus vaadata videosalvestust tallinlaste kohtumisest Juri Baturiniga meediaklubis Impressum (vene keeles).