Print this page

Uudised

Iga poeet kannab endas saladust
Iga poeet kannab endas saladust
17.02.2016

Meediaklubis Impressum kohtus tallinlastega ajakirjanik, kirjandusteadlane ja filmidokumentalist Vjatšeslav Nedošivin.

Kohtumise teema oli „Vene poeesia hõbedane ajastu: inimesed, saatused, saladused“. Vjatšeslav Nedošivinit võib lugeda üheks juhtivaks hõbedase ajastu luule asjatundjaks, sest ta on selle teemaga tegelenud viimase veerandsajandi vältel.

Hõbedase ajastu poeesia hindajaid ja küllap ka tundjaid osutus tallinlaste seas olevat üllatavalt palju – peaaegu kolmsada inimest. Hotelli Euroopa suur konverentsisaal oli publikut täis. Vene luule armastajate seas olid selges ülekaalus naised. Täpselt määratud ajal astus aplausi saatel saali Vjatšeslav Nedošivin ja läks häbelikult naeratades mikrofoni juurde.

Kohtumise avasid klubi Impressum eestvedajad Galina Sapožnikova ja Igor Teterin. „Tänane külaline on eriline,“ ütles Sapožnikova. „Ta tegi teoks ajakirjaniku unistuse eemalduda igapäevasest infotulvast ja tõusta kõrgliigasse – filmidokumentalistikasse.“ Igor Teterin meenutas, et Vjatšeslav Nedošivin on teinud üle saja dokumentaalfilmi ja kirjutanud kaks suurepärast raamatut, mille saavad kingituseks need, kes esitavad külalisele kõige huvitavamaid küsimusi. Pärast väikest pausi lisas ta, et alustuseks näidatakse kõigile üht Vjatšeslav Nedošivini filmi, mis räägib Nikolai Gumiljovi saatusest. Pärast kohtumise lõppu on aga kõigil soovijatel võimalus vaadata filmi Igor Severjaninist. Seejärel kustutati saalis tuled ja algas pooletunnine film.

„Olen rõõmus sellise suure hulga hõbedase ajastu austajate üle,“ alustas Vjatšeslav Nedošivin oma esinemist. „Te olete minu mõttekaaslased. Vene kultuuri hõbedane ajastu oli ülemaailmne nähtus. See hõlmas nii kirjandust, maalikunsti, muusikat kui ka arhitektuuri. Sellele ajastule pole võrdset, ka nimetuse sai ta vene poeesia kuldse ajastu, Puškini aja analoogiana.“

Külaline rääkis põgusalt endast: „Põhikutselt olen ma ajakirjanik. Seejärel hakkasin tõsiselt tegelema kirjanduslooga. Õppisin aspirantuuris, väitekirja kaitsesin ühiskonnateaduste akadeemias kirjanduse ajaloost. Olen tudengeid õpetanud. Olin dotsent. Teaduse ja kirjanduse juurde pöördusin 1982. aastal.

Mind huvitas selle ajastu elav kude. Luuletajate omavahelised sidemed, nende elu ebatavalised teravad olukorrad. Kõigi mu filmide aluseks on tuvastatud aadressid. Valminud on 60 filmi hõbedasest ajastust Peterburis ja 40 filmi hõbedasest ajastust Moskvas. Alates 1990ndatest aastatest hakkasid päevavalgele tulema kirjanduse saladuses hoitud kihid – terve meri raamatuid. Inimesed olid väga ebatavalised. Nendega tegeledes mõistad inimese ja inimlikkuse suurust.“

„Hõbedane ajastu eristub varasemast poeesiast selle poolest, et luuletajad enne elasid ja alles siis hakkasid värsse kirjutama,“ rääkis Vjatšeslav Nedošivin üha innukamalt. „Gumiljov rändas ringi, mõnikord mindi karvupidi kokku (Pasternak kakles Mandelštamiga, nii et veri väljas) ning alles pärast sündisid luuletused.

Kuidas tekkis nimetus hõbedane ajastu? Lühidalt öeldes algas hõbedane ajastu sümbolismist. Aga kes mõtles välja väljendi „hõbedane ajastu“? Selle väljendi autor on publitsist Ivanov-Razumnik. Tema avaldas artikli pealkirjaga „Hõbedane ajastu“.“

Siinkohal otsustas Vjatšeslav Nedošivin oma monoloogi katkestada, et vastata publiku arvukatele küsimustele. Osa küsimusi oli juba enne kohtumist klubisse Impressum saabunud interneti teel.

Galina Sapožnikova tõmbas sedelite kuhjast ühe välja ja luges küsimuse ette: „Milline ajastu on vene poeesias praegu?“

„Kunagi ei tea, mis jääb ajas kestma,“ vastas Nedošivin. „Meie silma all on poeetilised prioriteedid mitu korda muutunud. Luuletajate reiting on pidevas muutumises. Ainuke äraostmatu kriteerium on lugejate nõudlus.

Järgmine küsimuse saatnud inimene tahtis teada, kuidas Vjatšeslav Nedošivin suhtub väitesse, et tõeline kunstnik asetsevat väljaspool kõlblust ja moraali, aga Venemaal on intelligents olnud alati riigi vastu.

Külaline mõtles veidi ja viitas George Orwelli artiklile Salvador Dalist. „Tuleb ette, et kunstnik on kuulsuse nimel valmis skandaaliks. Ent ajalukku jäävad ainult siirad kunstnikud. Moraalselt vigastel inimestel tegelikult ju siirus puudub.

Mis aga puutub intelligentsi (intellektuaalide) ja riigi igavesse vastasseisu, siis ma ise arvasin ka nii, kuni veendusin, et intellektuaalsed inimesed on reeglina tegutsemisvõimetud. Nad suudavad ainult rääkida. Intellektuaal on endiselt selline, et ta pole kunagi millegagi nõus. Teisest küljest, avalik arvamus on armutu, ent kui sa tead tõde ja sa oled üksi, siis pead igal juhul seda tõde kaitsma.“

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanovi huvitas, kuidas Vjatšeslav Nedošivin suhtub Vikenti Veressajevi raamatusse „Puškini elu“.

„Ta seadis eesmärgiks koguda Puškini tuttavate mälestusest kokku kõik andmed. Seejärel pani ta saadud info kronoloogilisse järjekorda ja avaldas selle kõik. Mälestused olid erisugused. Mitte alati n-ö heatahtlikud. Kuidas sellesse suhtuda? Mina ei tahaks kirjutada suurest inimesest, ise tema ees põlvitades,“ ütles Nedošivin.

Majandusteadlane Vladimir Vaingordt küsis, mida on teada Nõukogude Liidus 1950ndatel aastatel vene keelde tõlgitud George Orwelli raamatute „salastatud“ tõlgetest.

„Vähesed teavad sellest midagi,“ kõlas vastus. „Juba alates 1920ndate aastate lõpust avaldati Nõukogude Liidus väikeste tiraažidena (vahel mõnikümmend eksemplari) raamatuid märkega „ametialaseks kasutamiseks“. Mina isiklikult pole sellist raamatu „1984“ tõlget käes hoidnud, kuid olen näinud ja lehitsenud Orwelli sõbra Richard Reesi raamatut „Võitjate laagri põgenik“ (originaalis „George Orwell: Fugitive from the Camp of Victory“ – tõlk). Raamatuid märkega „ametialaseks kasutamiseks“ anti Nõukogude Liidus välja selleks, et riigijuhid oleks kursis, mida „seal“ kirjutatakse. Minu Orwelli tõlkeid on mitu korda välja antud. Ja mul on häbi temast tol ajal kirjutatud artiklite pärast.“

Igor Teterin luges ette mõned interneti teel tulnud küsimused. Üks neist kõlas nii: „Millist hõbedase ajastu luuletajat te peate kõige romantilisemaks, keda kõige armastatumaks ja keda tänapäeva lugejatele kõige mõistetamatumaks?“

„Minu selle aja lemmikpoeet on kahtlemata Aleksandr Blok,“ vastas Vjatšeslav Nedošivin kohe. „Kõige romantilisem on minu jaoks Nikolai Gumiljov. Ta oli määratult kuulsusjanuline. Mis puutub meie kaasaegsetele arusaamatuks jäävatesse poeetidesse, siis kunagi küsiti Lev Tolstoilt, keda ta võib nimetada oma mantlipärijaks. Ta vastas: Tištšenkot. Kes see Tištšenko on? Tištšenko aga oli reaalselt olemas. Palju on selliseid kirjanikke, kes on olnud kunagi palju tuntumad kui praegu. Aega on mööda läinud ja me oleme mõned neist unustanud, mõned aga avastame uuesti. Näiteks Bloki, Majakovski ja Pasternaki… Luuletajad on kogu aeg üksteise ritta seadmisega tegelenud.

Kaks tundi väldanud kohtumine lõppes paremate küsimuste esitajatele raamatute kinkimise ja autogrammi sessiooniga. Pärast väikest vaheaega kogunesid soovijad uuesti konverentsisaali, et vaadata Vjatšeslav Nedošivini filmi Igor Sevrerjaninist, kes veetis suure osa oma elust Eestis.

Teil on võimalus vaadata selle kohtumise videosalvestust (vene keeles).

Klubi Impressum veebilehele on üles laetud ka 16. veebruaril toimunud kohtumisel näidatud filmid. Vaata (vene keeles)