Print this page

Uudised

Kirjandus on ajastu peegel
Kirjandus on ajastu peegel
23.03.2016

Tuntud vene kirjanik ja kirjandusteadlane Aleksei Varlamov esines klubis Impressum

Tänapäeva vene kirjandus, poeedid, kirjanikud ja kirjastajad on lugemishuvilise Tallinna publiku seas väga populaarsed. Ka seekord tõi rahvusvahelise meediaklubi Impressum külaline, kirjanik, kirjandusteadlane, Gorki-nimelise kirjandusinstituudi rektor Aleksei Varlamov kokku täissaali vene kirjanduse austajaid.

Kohtumise juhataja, ajakirjanik, ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopas kirjastaja ja rahvusvahelise meediaklubi kaasasutaja Igor Teterin meenutas klubi järjekordset istungit avades, et see on järjekorras juba 87-s. Seejärel esitles ta külalist.

Kohtumise korraldajad otsustasid selle pühendada niisugusele huvitavale ja mitmetahulisele teemale nagu „Isiksuse roll ajaloos ja kirjanduses“. See valik polnud juhuslik. Aleksei Varlamov on erakordselt populaarne ajaloo- ja elulookirjanduse hindajate seas. Ta on kirjutanud raamatu Vassili Šukšinist, Aleksei Tolstoist, Mihhail Bulgakovist, Aleksandr Grinist ja isegi Grigori Rasputinist. Varlamov on ühendanud kirjandusliku loometegevuse akadeemilise ja õppejõu tööga – ta on Moskva Riikliku Ülikooli professor ja kirjandusinstituudi rektor, peab loenguid paljudes Euroopa ja USA ülikoolides, on külalisõppejõud Iowa osariigi ülikoolis.

Etteruttavalt ütleme, et kirjanik Varlamovile on põhiküsimuseks, mis teda kui literaati praegu erutab, inimsaatuse saladus, ettemääratuse saladus. Kuidas on omavahel seotud jumalik ettemääratus ja inimese saatus? Kust kulgeb isiksuse tahtevabaduse piir ja kui palju tal on võimu otsustada: olla või mitte olla? Mida on võimalik asjaolude jõule vastu panna? Ja kes suudab neile vastu seista?

Oma esinemise alustuseks rääkis külaline lühidalt iseendast, filoloogide peres võrsunud põlisest moskvalasest. Ta lausus sooje sõnu oma armsa Moskva ülikooli kohta. „Aga millal ja kuidas ma kirjutama hakkasin? Nii palju, kui ennast mäletan, alustasin kirjutamist lapsepõlves,“ tunnistas Varlamov. „Kirjandus – see on omamoodi teraapia. Minu esimese romaani nimi oli „Ohmu“. See oli reaktsioon 1990. aastate sündmustele. Olin omal ajal rõõmus kommunistliku süsteemi krahhi üle, ent see, mis edasi juhtus, sundis mind otsima kunstilist vastust küsimusele, mis siis minu riigiga toimub. Nii sündiski mu esimene romaan.

Osalt juhuslikult, osalt mitte, hakkasin kirjutama elulooraamatuid sarjale „Silmapaistvate inimeste elu“. Minu loomeelus on suurt rolli mänginud kirjanik Mihhail Prišvin. Mind huvitas sellise inimese evolutsioon, kes esialgu vihkas bolševike võimu, aga elu lõpul võttis selle võimu omaks. Ta tegi teistsuguse valiku kui näiteks Ivan Bunin. Miks? Prišvin ei läinud bolševismi poole üle sellepärast, et ta kartis midagi. Mulle tundus, et Prišvini juhtum on võti vene rahva ajaloo mõistmiseks. Vastus küsimusele, miks üks osa rahvast emigreerus, teine osa aga võttis selle võimu omaks.

Kui sa tegeled inimsaatusega, kaotab ajaloo must-valge pilt kaalu. Vaadakem Aleksei Tolstoid. Tema motivatsioon Nõukogude Venemaale naasta seisnes selles, et 1918. aastal nägi ta bolševikes Vene riigi hävitajaid, hiljem aga Vene riigi taasloojaid. Pole tähtis, milline Venemaa on – valge või punane. Kommunism on teostamatu unistus. Varem või hiljem see sureb, Venemaa aga jääb alles. Nii arvas Aleksei Tolstoi.“

Külalise esinemisele järgnes diskussioon. Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov tundis huvi, kuidas biograafiliste uuringutega tegelev kirjanik suhtub ebameeldivatesse faktidesse oma kangelaste elus.

„Mulle ei meenu, et oleksin tuntud kirjanikest raamatute kirjutamise käigus kohanud oma kangelaste elus mingeid hirmsaid fakte,“ vastas külaline. Ma räägin teostes ka nende hoogsast isiklikust elust, nende inimlikest nõrkustest, suhtumisest alkoholi ja muudest elulistest pattudest. Lugeja ei taha osta museoloogilist klantsi. Jah, Bulgakov oli mõnda aega narkomaan. Grin oli õudne alkohoolik. Šukšin samuti kuritarvitas mõnujooke. Kuid müüte kirjaniku rumalast käitumisest on alati rohkem kui tegelikke fakte. Minu ülesanne on kontrollida iga kuulujuttu. Teadlikult pole ma midagi maha vaikinud. Elulookirjanik ei tohi olla ei prokurör ega kohtunik ega isegi mitte kaitsja. Ma võin olla ainult tunnistaja.“

Igor Teterin hakkas ette lugema saalist ja interneti teel saabunud küsimusi. Eesti koolis vene keele õpetajana töötav Galina Noorkõiv tundis huvi, mida tänapäeva vene kirjandusest soovitaks külaline lugeda tema gümnasistidel. „Orientiiriks võiks olla rahvuspreemia laureaatide nimekiri. Sealt leiate aasta parimad uusteosed,“ vastas Moskva külaline. „Soovitada võiksin midagi Zahhar Prilepini, Aleksei Ivanovi ja Maia Kutšerskaja loomingust.“

Ootamatult kõlas terav küsimus, kas vene kirjandus ei loonud eeltingimusi oktoobripöördeks.

„Rozanov ütles 1917. aastal: „Sa võitsid, neetud hoholl!“,“ lausus Varlamov. „Rozanovi sõnad olid adresseeritud Gogolile. Rozanov leidis, et vene kirjandus on juhtunu eest vastutav ja pärast Gogolit hakkas Vene riikluse laev lekkima. Rozanovilt võib leida karmi hinnangu ka Saltõkov-Štšedrinile. Selline seisukoht on olemas. Rozanovi mõtte kogu paradoksaalsuse juures ei saa eitada, et selle üle tuleb mõelda.

Varsti kerkis Eestile traditsiooniline küsimus, kas Venemaal toimib tsensuur ja kui vaba on kirjanik oma loomingus.

„Ütlen teile nii,“ kostis kirjanik vastu. „Viimased 20 aastat ei tea vene kirjandus tsensuurist midagi. Praegu on see vabam kui kunagi varem. Võim ei tee mingeid katseid sekkuda loomeprotsessi ja kirjastustegevusse. Võimu suhtes selgelt opositsiooniliste autorite, nagu Akunin, Ulitskaja ja teised, teoseid trükitakse mitme tuhandelistes tiraažides ja need on raamatukauplustes vabalt müügil.

Kohtumine Aleksei Varlamoviga klubis Impressum kestis kaks tundi. Lühiinfo raames on võimatu jutustada selle huvitava ja hariva vestluse kõikidest pööretest ja hargnemistest. Te võite Aleksei Varlamovi loomingulisest õhtust Tallinnas osa saada, kui vaatate selle ürituse videosalvestust (vene keeles).

>>> Vaata siin