Print this page

Uudised

Kirjandus ja ühiskond täna

27.07.2016

Klubi Impressum külaline oli tuntud vene kirjanik ja kirjanduskriitik Lev Danilkin

Lev Danilkin tunneb tänapäeva Venemaa kirjandust läbi ja lõhki. Kohtumist avades meenutas ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopas kirjastaja Igor Teterin, et päev varem, klubi Impressum kirjandussalongis kohalike kirjanike, ajakirjanike ja filoloogidega toimunud mõttevahetusel püstitas Danilkin väga huvitava teesi: vene kirjandus on tänapäeval midagi enamat kui kirjandus. See on muutunud vene ühiskonnas omamoodi institutsiooniks, mis lahendab vaimsel tasandil neid probleeme, millega riiklikud institutsioonid toime ei tule.

Komsomolskaja Pravda kolumnist ja rahvusvahelise meediaklubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova aga teatas, et Lev Danilkin kui autoriteetne kirjanduskriitik on juba ammu muutunud vene lugejatele asendamatuks abiliseks, sest ta räägib neile, mida tasub lugeda ja millised raamatud võivad neile vähe huvi pakkuda. Selle eest kutsutakse teda koguni 21. sajandi Belinskiks.

Seejärel anti sõnajärg üle Lev Danilkinile. Kirjanik täpsustas tagasihoidlikult, et ta ei pea end mitte mingil juhul kirjanduskriitikuks, kuna ta ei sarnane vähimalgi määral vanamoodsa professori habemega kriitikuga, kes kirjutab 40-50 lehekülge teksti. Teda huvitavad ainult üksikud kirjandusteosed.

Siis andis ta lühikese ülevaate oma eluloost, selgitades kohalolijaile, kuidas ta hakkas tegelema sellega, tänu millele teda teatakse ja hinnatakse. 1990. aastate keskpaiku lõpetas ta MRÜ filoloogiateaduskonna, siis astus aspirantuuri. Kuna filolooge polnud tol murrangulisel ajal kellelegi vaja, võis teda kohata turul seelikuid ja pükse müümas. Majanduslikust seisukohast polnud see aeg kirjanduse ja lingvistikaga tegelemiseks sobiv. 1990. aastate lõpupoole aga sattus filoloog Danilkin Playboy toimetusse.

Klubi Impressum külaline arvab, et 1990ndate algusaastad olid vene kirjandusele kõige halvemad ja raskemad terve 20. sajandi lõikes. Enamjaolt avaldati ainult seda, mis polnud nõukogude võimu ajal trükki pääsenud, näiteks 1920-1940. aastate pagulaskirjandust. Ent 1990. aastate teises pooles korjas Danilkin kogumiku jagu kokku kirjanik Vladimir Sorokini jutustusi. „Sorokin võlub sellega, et temalt võib alati oodata midagi kummalist ja šokeerivat, selgitas Danilkin.

Danilkini teine avastus 90ndatel oli Viktor Pelevini romaan „Tšapajev ja tühjus“, mis avaldati ajakirjas Znamja. See oli esimene romaan terve kümnendi jooksul, mis andis inimestele aimu, et kirjandus võib ümberringi toimuvast rääkida ausalt.

Järgmiseks etapiks Danilkini loomingulises tegevuses oli ajakiri Afiša. Külalise sõnutsi püüti 90ndate tesies pooles teha Moskvast midagi Londoni sarnast. Eeldati, et kogu maailma hipsterid hakkavad elama Londoni vene variandis. Selleks loodi ajakirja Time Out vene versioon, mille nimi oli esialgu Vetšernaja Moskva ja mis mõne aja pärast nimetati ümber Afišaks.

Ajakirja väärtuseks ja samal ajal puuduseks oli see, et kirjandusrubriik oli mahult võrdne filmi-, toidu- ja pererubriigiga. Uue romaani ilmumist tähtsustati vähem kui uue prantsuse kohviku avamist Moskvas. Ent tänu ajakirja kirjandusrubriigile harjuti Venemaal raamatute lühikeste, umbes 4000 tähemärgiste arvustustega. Danilkin rääkis selles rubriigis igast raamatust lühidalt ja tuumakalt. Iga hea retsensioon on külalise sõnutsi nagu lühike proosaluuletus. Tänu sellele rubriigile sai Venemaa kuulda Boriss Akunini retrokrimiromaanidest.

Üsna pikalt rääkis Lev Danilkin kirjanik Aleksandr Prohhanovist, kelle ta on paigutanud tänapäeva Venemaa silmapaistvate kirjanike esikolmikusse. Prohhanovi märgiliseks teoseks nimetas Danilkin „Härra Heksogeni“, mille abil vene ühiskond, kus valitsesid liberaalsed mõtted, kujundati ümber kaasaegseks. „Prohhanov haaras mind oma kummaliste, ent samas säravate ja põnevate ideedega,“ selgitas Danilkin. Seetõttu sündiski raamat Aleksandr Prohhanovist. Algul pidi see raamat valmima samas stiilis nagu Solomon Volkovi „Dialoogid Jossif Brodskiga“. Kujunes aga nii, et raamat hakkas kasvama elava inimese biograafiaks. „See oli raske töö. Surnud inimeste elulugu on lihtsam kirja panna, sest sellel on alati kindel algus ja lõpp,“ tõdes Danilkin.

Külaline tunnistas, et ta on alati järginud raudset reeglit: kirjanduskriitik ei tohi kirjanikega sõbrustada, muidu saab temast korrumpeerunud kriitik, kes on ära ostetud kui mitte rahaga, siis sõprusega.

Seejärel tegi Lev Danilkin ettepaneku jätkata kohtumist mõttevahetuse vormis ja lubas vastata publiku mis tahes küsimustele.

Küsimusi tuli nagu oavarrest. Näiteks Evelin Melduhh oli e-posti teel küsinud: „On teada, et Venemaa on üks neist riikidest, kes piirab sõnavabadust internetis. Koostatakse nimekirju „keelatud“ raamatutest. Kas tänapäeva kirjanikud võitlevad sõnavabaduse eest või on heakskiitvalt vakka nagu nõukogude ajal, olles Putini pooldajate ridades?“ Lev Danilkin pidas seda küsimust täiesti absurdseks: „Keda sellistest kirjanikest nagu Bõkov või Ulitskaja on riiklikult represseeritud? Jah, põhjakiht mustab Ulitskajat, kuid uskuge – seda ei tehta Putini või Surkovi käsul. Või võtame teise näite: Limonov on praegu ajalehe Izvestija kolumnist. Pange tähele, inglise ajalehehes Guardian ei hakata iialgi avaldama inglise Prohhanovit või Limonovit.“

Publiku suurt huvi äratas fakt, et Lev Danilkin kirjutab Lenini biograafiat, mis ilmub 2017. aasta veebruaris. Seetõttu oli loogiline ühe kohaliku raamatusõbra küsimus: „Mis ärgitas teid Lenini elulooga tegelema? Kes Lenin tegelikult oli – kui inimene ja kui ajalooline isiksus?“

„On miljon vastust küsimusele, miks on huvitav kirjutada raamatut Leninist,“ ütles Danilkin. „Mitte ükski inimene pole muutnud maailma nii palju ja radikaalselt nagu Lenin. Ta muutis poole maailma ajalugu, sealhulgas ka India ja Hiina oma. Paraku pole tänapäeval raamatupoodides adekvaatset raamatut Leninist, mis selgitaks, kuidas tal õnnestus niimoodi maailma muuta. Kas te teate, et Lenin veetis veerandi oma elust ringi rännates? Nõukogude historiograafia vaikis maha, et ta tuli vahel Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei istungile sinikatega, kuna talle meeldis jalgrattaga kihutada ja mõnikord ta kukkus.“

Kohtumine Lev Danilkiniga klubis Impressum kestis kaks tundi. Kõike, millest sellel huvitaval ja harival üritusel räägiti, pole võimalik ümber jutustada.

Tallinnas 26. juulil toimunud kohtumisest Lev Danilkiniga saate osa, kui vaatate videosalvestust (vene keeles)

Vaata siin