Print this page

Uudised

Oo, sport – sa oled elu!

27.09.2016

Rahvusvahelises meediaklubis Impressum toimus kohtumine legendaarse vene tennisisti ja telekommentaatori Anna Dmitrijevaga.

See kohtumine oli klubile Impressum järjekorras üheksakümne kolmas. Hotelli Tallink Spa & Conferernce Hotel saal oli rahvast täis. Kohtumise teema oli "Spordist, ajakirjandusest ja elust".

Küllap maksab meenutada, et Anna Dmitrijeva on esimene nõukogude tennisist, kes hakkas esinema Suure slämmi turniiridel. 1958. aastal käis ta Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus Suurbritannias Wimbeldoni turniiril, kus jõudis naisüksikmängu finaali. 1959., 1961., 1962. ja 1964. aastal tuli ta kõigil kolmel tennise võistlusalal NSV Liidu absoluutseks meistriks. 1964. aastal oli Dmitrijeva Euroopa tugevamate tennisistide edetabelis kolmandal kohal.

Oma tuntusest hoolimata osutus Anna Dmitrijeva üsna tagasihoidlikuks inimeseks ja esialgu isegi kidakeelseks. Publik võttis külalise väga soojalt vastu, inimestele pakkusid huvi kõikvõimlikud asjad: perekond, suhtumine sporti, ellu, kirjandusse ja muidugi mõista dopingusse. Maailma spordis toimuva valguses ei saa ju dopingu teemast kuidagi üle ega ümber. Kuid räägime kõigest järjekorras.

Anna Dmitrijeva vanemad on Moskva Kunstiteatri peakunstnik Vladimir Dmitrijev ja sama teatri näitleja Marina Pastuhhova-Dmitrijeva. Isa kaotas Anna seitsme aasta vanusena, tema ema abiellus uuesti helilooja Kirill Moltšanoviga.

Publik sai teada sedagi, et kuulsa tennisisti, ajakirjaniku ja spordikommentaatori ristiema oli Anton Tšehhovi lesk Olga Knipper-Tšehhova.

"Sellel kõigel on lihtne seletus," ütles Anna Dmitrijeva. "Minu isa töötas kunstiteatris kunstnikuna. Ta sai Knipperiga väga hästi läbi. Mina lapsena ei saanud muidugi suurt aru, kes see Knipper tegelikult on, minu jaoks oli ta lihtsalt tore vanatädi, kelle juures mul oli alati mõnus olla." Anna Dmitrijeva peres oli sagedane külaline ka Anna Timirjova, neiupõlvenimega Safronova, admiral Koltšaki naine.

Kui Anna Dmitrijeva oli sportlasekarjääri lõpetanud, läks ta spordiajakirjandusse ning hakkas televisioonis tegema spordisaateid. Ta on olnud telekanali NTV-Pluss sporditoimetuse juht ja töötanud Eurospordi toimetuses. Kommenteerimise kunsti õppis ta oma sõnutsi kuulsalt ja enamiku spordifännide poolt armastatud Nikolai Ozerovilt.

Muide, pärast kooli lõpetamist kavatses Anna Dmitrijeva astuda arstiteaduskonda. Kuid kõik läks nii nagu läks. "Ma oleks pidanud sel juhul ilmselt tennisest loobuma. Ma sain aru, et pean valima midagi niisugust, mida saab ühitada. Minu vanemad ei lasknud mul niisama lulli lüüa (naerab). Nagu mulle selles eas vist meeldinuks. Sellepärast ma läksin filoloogiateaduskonda, aimamata muidugi, et minust saab kunagi ajakirjanik.

Filoloogiateaduskond on igatahes koht kus sulle antakse hea haridus, keeleoskus ja teadmised. Tol ajal ma olin juba tšempion, osalesin Wimbeldoni turniiridel. Kõrgkooli suunas mind kasuisa. Vanemad tahtsid, et ma ei jääks harimatuks…"

Publik kuulas selle hämmastava naise elulugu hinge kinni pidades. Kui see teema oli end ammendanud, taheti teada, kuidas Anna Dmitrijeva jõudis suurde tennisesse.

"Minu ajal polnud tennis populaarne. Toona tegelesid sellega kõige erinevamad inimesed ja keegi eriti sinna ei kippunud. Ma isegi sattusin juhuslikult selle alaga tegelema. Kõik minu mõtted olid seotud naaberhoovi liuväljaga. Vanemad aga kartsid, et ma võin ülekäte minna ja halba seltskonda sattuda. Sellepärast nad otsustasid mind viia tennisetrenni. Selle aja mõõdupuu järgi alustasin ma tennisega tegelemist väga hilja – 12aastaselt.

Mis puudutab teenistust, siis me ei osanud toona isegi mõelda sellistest määratutest honoraridest, nagu tänapäeva sportlastele makstakse. Ma juba lõpetasin oma karjääri, kui raha hakkas liikuma, pärast 1968. aastat – siis muutus tennis profialaks. Enne seda aga andsime kõik, mis me saime (olid teatud honorarid) kohe ära föderatsioonile. Me hirmsasti kartsime neid dollareid, mille vahetamise eest võis saada karmi karistuse."

Mis aga puutub suurde tennisesse, siis sellele küsimusele vastates jäi Anna Dmitrijeva lakooniliseks nagu ta alati olnud. Tema lapsepõlve- ja noorusaja tennis, kui vaadata vanu kroonikafilme, sarnaneb aegvõttega liblikapüüdmisest aasal. Tänapäevane tennises aga on kõige tähtsamad kiirus, jõud ja löök. "Praegusel ja sellel tennisel, mida mina mängisin, pole mitte midagi ühist. Tennis on muutunud jõualaks."

Mõistagi tuli kohe pärast seda juttu dopingust ja vene sportlaste olukorrast.

"Dopingu teema on liiga tõsine, et selle kohta saaks midagi konkreetset öelda. Doping kerkis päevakorrale 1960.-1970. aastatel. Ega muidu poleks tänini suudetud lüüa 1980. aastal püstitatud rekordeid. Muide, nende kergejõustiklaste seas pole ühtki vene sportlast.

Mis puudutab venelaste olukorda, siis skandaal puhkes üksnes seetõttu, et Venemaa Antidopingu Agentuur läks mõneti liiale. Doping on ja esialgu jääb, kuid küsimus on muus. Sportlased peavad endale aru andma, et kui doping organismist väljutada, kaob ka jõud. Ja veel. Ma olen kindel, et antud juhul lasub vastutus meedikutel ja ametnikel. Kaldun uskuma, et osa sportlasi isegi ei tea, mis preparaate neile vitamiinide pähe aeg-ajalt manustatakse."

Küsimusi sadas nagu oavarrest. Uuriti Sotši ja Rio olümpia ning karjääri kohta. Küsiti, kas Anna Dmitrijevalt on oodata elulooraamatut.

Seda, millest Anna Dmitrijeva klubis Impressum veel rääkis, saate teada, kui vaatate kohtumise videosalvestust (vene keeles).
 

Aleksandr Gužovi foto