Print this page

Uudised

Teekond kosmoseunistuse täitumise poole

27.10.2016

Klubis Impressum esines kosmonaut, Venemaa kangelane, 23ndast orbitaaljaamas Mir käinud kosmoseekspeditsioonist osavõtja Aleksandr Lazutkin.

Hotelli Euroopa suur konverentsisaal, mis suudab mahutada 300 inimest, oli pilgeni rahvast täis. Kohtumise avas väitlusjuht, meediaklubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin, kes pärast külalise tutvustamist andis sõnajärje talle üle. Aleksandr Lazutkin võitis kohe publiku südame, sest osutus kuulsusest ja tiitlitest hoolimata avatud ja hämmastavalt tagasihoidlikuks inimeseks.

Alustuseks rääkis külaline iseendast. Sellest, kuidas ta lapsest saati unistas saada kosmonaudiks, mistõttu hakkas hoolega õppima ja spordiga tegelema. Aleksandr armastas väga raamatuid. Tema sportlikud saavutused olid aga nii head, et treener veenis järjekindlalt oma NSV Liidu meistriks tulnud õpilast astuma kehakultuuriinstituuti ja ennustas, et ta pääseb koondisesse.

Ent tulevane Venemaa kangelane unistas juba kosmosest ja treeneri ponnistused jooksid liiva. Kehakultuuriinstituudi asemel astus Aleksandr Lazutkin aviatsiooniinstituuti ja 1982. aastal pääses ta tõesti koondisesse, ainult et see oli kosmonautide "koondis".

Lazutkin jutustas ka 1997. aastal toimunud kosmoseekspeditsioonist rahvusvahelisse orbitaaljaama Mir, milles ta osales pardainsenerina. See lend kestis 184 päeva ja 22 tundi. Selle pika aja vältel orbiidil, kust polnud ettenägematute asjaolude ilmsikstulekul kuhugi põgeneda, juhtus kõike võimalikku ja võimatut. Tulekahju, voolukatkestus, jahutusvedeliku leke kliimasüsteemist, kosmoseveolaeva M-34 kokkupõrge orbitaalkompleksiga põkkumisel, mis tõi kaasa dehermetiseerumise ja lõpuks "jäik" maandumine Maale naasmisel, kui pehme maandumise mootorid ei hakanud tööle.

Kui Aleksandr Lazutkin oli oma pooletunnise sissejuhatuse lõpetanud, tegi Igor Teterin kohalviibijatele ettepaneku vaadata katkendit kõnealusest ekspeditsioonist tehtud dokumentaalfilmist, et hinnata riske, mille tõi kaasa üksnes üks neist erakordsetest sündmustest – tulekahju –, mille kosmonaudid pidid kustutama. Kui suurele ekraanile ilmusid kaadrid sellest ekstreemsest lennust, jäi saal hiirvaikseks, kui aga inimesed kuulsid (ja samas ka nägid!) kosmoselaeva pardal juhtunu üksikasju mitte ainult Aleksandr Lazutkini, vaid ka meeskonna komandöri Vassili Tsiblijevi suust, jäi inimestel peaaegu hing kinni.

 

Dokumentaalfilmi saab tervikuna vaadata siin:



 

Kuni publik nähtu üle järele mõtles, ütles Aleksandr Lazutkin küsimusi ennetades: "Kui mu unistus läks täide, kui me lendu tõusime, siis mõtlesin: no nii, unistus sai teoks, aga mina… elan edasi. Unistus sai reaalsuseks. Millest siis nüüd unistada? Unistada sellest, mis saab pärast lendu, mul ei õnnestunud. Ent kui ma kosmosest tagasi jõudsin, ei kahetsenud ma hetkegi, et olin sinna lennanud."

Külalisele sadas küsimusi nagu oavarrest. Näiteks küsiti: "Kas olete täheldanud mingeid anomaalseid nähtusi?"

"Ei. Ehkki oli üks erand," vastas kosmonaut. "Vaikses ookeanis nägime väikest ala, mis lausa kees. Vesi kobrutas tugevasti. See nähtus pakkus mulle suurt huvi ja kui Maale naasin, püüdsin välja uurida, mis see võis olla. Kuid vastust sellele küsimusele ma teadlastelt ei saanudki. Teadlased pakkusid, et see võis olla veealune vulkaan."

Veel küsiti: "Kas ameeriklased käisid siis Kuu peal või ei käinud?"

"Ma jälgin samuti huviga diskussiooni "käisid või ei käinud"," vastas Lazutkin. "Ameeriklased on kahtlemata Kuu peal käinud. Ja Kuu peal kõndinud. Nad tõid sealt kaasa pinnaseproovid. Meie teadlased võrdlesid neid nende näidistega, mis on olemas meil. Meie oleme samuti Kuult pinnaseproove võtnud, ainult et oma inimesi pole me sinna saatnud. Varem ei lasknud meil seda teha rahapuudus, nüüd aga sel teemal ei räägita."

Kui anomaaliate ja Kuul käimise teema oli ammendatud, tulid kuulajad tagasi muude aktuaalsete kosmosega seotud küsimuste juurde.

"Kuidas lendudeks valmistutakse? Mille poolest erinevad Ameerika astronaudid Vene kosmonautidest?" taheti teada.

"Ettevalmistus on karm," tunnistas Aleksandr Lazutkin ausalt. "Sellest, füüsiline vorm peab olema suurepärane, pole õigupoolest mõtet rääkidagi. Kord heidetakse sind kuuma, kord külma kätte. Kosmonaudi füüsiline ettevalmistus on suunatud sellele, et kõik kosmoselennu ajal inimest mõjutavad faktorid oleks viidud miinimumini. On spetsiaalsed tasakaalutreeningud, kehalised ja spetsiifilised treeningud.

Kujutage ette langevarjuhüppeid, mille ajal tuleb teha aritmeetilisi tehteid. Sulle antakse näiteks viis-kuus lihtsat liitmis- ja lahutamisülesannet ning lükatakse kolme kilomeetri kõrgusel lennukist välja. Sa kukud langevarju avamata 700 meetri kõrgusele maapinnast. Kuni lendad, seni arvutad. Lähened maale, aga peas taob: "Sa kas päästad oma elu või selle asemel hoopis arvutad."

Kui lahendasid ülesanded ära, kõlbad kosmonaudiks. kui ei lahendanud, ei kõlba.

Sel moel valmistakse inimest ette võimalikeks ettenägematuteks olukordadeks kosmoses, et ta paanikasse sattumata suudaks mõtteid koondada, turvaliselt sooritada kõik hädavajalikud operatsioonid ja eluga pääseda. Selliste treeningute eesmärk on tugevdada närvisüsteemi, valmistada tulevast kosmonauti ette tööks stressiolukorras. Maa peal on ju raske endal luua niisugust stressiolukorda. Langevarjuhüpete abil on seda aga kerge teha."

Aleksandr Lazutkinilt küsiti ka, kas Eestil oleks võimalik kosmosesse saata ka oma nn rahvakosmonaut. Kunagi oli see küsimus päris tõsiselt arutusel.

"Mis võiks takistada Eestist pärit kosmonaudil kosmosesse lennata?" imestas külaline.

"Ainult et tänapäeval pole enam tegemist mitte "rahvakosmonaudi", vaid kõige tavalisema kosmoseturistiga. Lend maksab 30 kuni 50 miljonit dollarit. Seejuures praegu on niisuguste kosmoseturismilendude vabadele kohtadele järjekord. Nii et makske ja lennake, kui teie kord tuleb."

Järgmine küsimus puudutas samuti kosmonaute, ainult et Ameerika omi. Küsija tahtis teada, kas Ameerika astronaudid erinevad Vene kosmonautidest mentaliteedi ja ettevalmistuse poolest.

See küsimus tegi Aleksandr Lazutkinile isegi veidi nalja. Ta vastas, et kosmonautidel pole mingit vahet. Samas võib möönda, et ameeriklased elavad ja töötavad kosmoses rangemategi ettekirjutuste järgi kui venelased. Kui on kirjas, et magama tuleb minna kell 23, siis järelikult tulebki minna. Kui on kirjas, et aeg on lõunat süüa, siis tuleb süüa. Kui juhtub midagi ettenägematut, siis ei tohi omapäi midagi torkida, vaid alles pärast keskusega ühenduse võtmist.

Vene kosmonaudid järgivad mõistagi samuti rangelt instruktsioone, kuid suhtuvad neisse märksa rahulikumalt. Kui magamise asemel on vaja tööd teha, siis tehakse, ning magatakse 8 tunni asemel 3-4. Kui midagi katki läheb, võetakse samuti keskusega ühendust. Ent kuni seal lahenduse üle mõeldakse, mõtlevad kosmonaudid ise ka ja püüavad samal ajal iseseisvalt olukorrast välja tulla. Selline tegutsemine ajab välismaalastele mõnikord veidike hirmu nahka. Ent inimesed on orbiidil altid üksteisega kohanema ning üksteiselt õppima, mistõttu nende mentaliteedid ühtlustuvad.

Küsimusi oli veel kuhjaga, kuid kohtumiseks ettenähtud aeg hakkas otsa saama. Seepärast valiti lõpetuseks välja kõige huvitavam vastamata jäänud küsimus, mis kõlas nii: "Kas kosmosest on näha inimtegevuse jälgi?"

"Ja kuidas veel on näha!" vastas Aleksandr Lazutkin. "Ere näide on Maa kopsud – Brasiilia ja Siberi metsad. Kui Siberit päästab see, et seal elab üsna vähe inimesi, siis Brasiilias on metsaraie katastroofiline. Maa on tühi. Inimestele, kes elavad Maal, tundub, et mis sellest siis ikka – langeta metsa siin või seal – see ju tühiasi. Kosmosest aga avaneb masendav vaatepilt. Nii et, inimesed, hoidke Maad, see ei ole nii suur kui teile näib siis, kui te mööda seda kõnnite.