Print this page

Press meist

Kas vene kinosse ilmuvad kord Tarkovskid ja Bergmanid?
Kas vene kinosse ilmuvad kord Tarkovskid ja Bergmanid?
Ella AGRANOVSKAJA
09.09.2016

Meie vestluskaaslane on tuntud vene filmirežissöör, näitleja ja produtsent Sergei Ginzburg

Tänapäeva filme vaadates tekib tihti tunne, et kogu aur on läinud püüdesse vaatajat lõbustada, uusimate tehnoloogiate võimalustega rabada, kuid sellist haaret, sellist sügavust, mis oli iseloomulik Bergmani ja Tarkovski loomingule, ei ole filmikunstis ammu olnud ega tule enam kunagi.

Tuleb kunagi, aga teises vormis. See, mida tegid kinokunstis Tarkovski ja Bergman, oli kooskõlas tolle aja, rütmi, hingamise ja mõtteviisiga. Aga tänapäeval, vaadake, ei kirjuta me isegi kirju, vaid saadame e-kirju, ja seegi nõuab pingutust.

Pealegi, tarvitseb vaid kellelgi kätte võtta digikaamera, kui juba ollaksegi režissöör, operaator, aga sotsiaalvõrgustikes on kõik suured filosoofid ja politoloogid.

Asi pole isegi selles. Internet on teinud omamoodi revolutsiooni, kuid ühtlasi andnud sõna neile, kes peaks suu kinni hoidma. Tema, vaadake, arvab nii! Keda see huvitab, mida sina arvad. Sama asi on infoga. Odavate võltsingute ja vale hulk aina suureneb ja suureneb. Teisalt, „miks moega seista sõjajalal“ (A. Puškin „Jevgeni Onegin, I ptk, stroof XXV).

No-jah, aga kui palju neid Puškini-teadjaid ikka on?

Me istusime Valentin Gaftiga filmivõtetel ja meenutasime luuletusi. Ta on ise vapustav poeet, kuigi koketeerib lõputult ja räägib, et kirjutab paroodiaid. Kuid olen kuulnud nii ta paroodiaid kui ka päris luuletusi – need on väga andekad. Niisiis, istusime ja meenutasime poeete. „Kas sa seda mäletad? Aga seda? Aga seal on veel sellised read….“. Rida-realt, stroof-stroofilt, algusest kuni lõpuni. Aga kõrval seisis noor näitleja, andekas noormees, kuid nendest luuletustest ei teadnud ta midagi. Mitte kui midagi! Ütlesin: „Imelik asi, ehkki oleme teiega kaks erinevat põlvkonda, teame me samu luuletusi, aga vaat noored ei tea neid.“ Kuidas sa kavatsed oma tööd teha, tundmata luulet? Luuletused on nii näitlejale kui ka režissöörile filmi tähtsaim materjal. Need istuvad kusagil sinu sees. Mõni rida, mõni metafoor - käib sähvatus ja poeetiline kujund muutub visuaalseks kujundiks.

Kas meil on õigust inimesele ette heita, et ta seda ei tea?

Loodan, et sellele näitlejale sai selgeks, et ta peab seda teadma.

Ma ei pidanud konkreetselt teda silmas, vaid põlvkonda, kes on kasvanud selliseks, nagu ta on.

Võime küll ette heita.

Kuid neid on nii õpetatud.

See on nende probleem. Las õpivad ümber. Tulles tagasi teie küsimuse juurde, see on see, milleta ei saa tänapäeval olla Bergmane ega Tarkovskeid. Uued võivad ju tulla, aga kui nad ei tunneta sama teravalt ja ei suhestu maailmaga samamoodi, ei sünni mitte midagi tõelist. Andrei Tarkovski oli poeet. Samasugune poeet kui ta isa Arseni Tarkovski. Kuid jumal kinkis talle teise ande – väljendada end filmkujundite kaudu. Bermann oli ka poeet. Nende filmikujundid on poeesia. Ja kui me püüdleme selle mõistmise poole, kui maailm sellest meeletust kihutamisest väsib… ja peatub.

Arvate, et peatub?

Pole kahtlustki. Peatub kindlasti, kui on katastroofi lävel.

Kas varsti?

Arvan, et jah. Huvitav lugu. Olin kevadel Küprosel. Sõitsime Kykkose kloostrisse – püha koht kõrgel mägedes, kus hoitakse Kykkose Jumalema imettegevat ikooni, mis on pilkude eest varjatud kattega, mida on keelatud kergitada – seda ikooni ei tohi keegi näha. Seal seisis üks munk, kes, nagu meile öeldi, tavaliselt turistidega ei räägi. Ma palusin, et ta mind õnnistaks. Ja äkki – ei tea miks – küsis ta mu nime, embas mind ning hakkas kreeka keeles midagi rääkima. Meie juurde tuli tõlk, täiesti jahmunud sellest, et munk kellegagi suhtleb. Minagi olin vapustatud. Kuna ma kreeka keelt ei oska, ei saanud ma aru, mida ta ütles, kuid sellest, kuidas ta rääkis, tundsin, et ta mind nagu isalikult toetas. Ja äkki küsis üks neiu: „Aga öelge, püha isa, kas sõda tuleb?“ Munk vastas rahulikult: „See juba käib.“

Juba käib. Kuid inimkond peab peatuma. Ja kui ta peatub, siis ilmuvad ka uued Tarkovskid ja uued Bergmanid. Annaks jumal, et me ei muutuks väetiseks, millega pinnast ette valmistatakse. Ka selliseid põlvkondi on olnud. Kuid see on normaalne, sellesse tuleb suhtuda filosoofiliselt. Ma ei armasta neid pateetilisi sõnu – looming…

Oi, kui tuttav see on! Kui kuulen fraasi „minu loomingus“ või „minu looming“, aga oma ameti tõttu tuleb mul seda tihti kuulda, tahaks alati öelda: „Looja on üks ja see ei ole ilmselgelt sina.“

See on väga õige: sa pead tegema seda, mis on su kohus. Sa tunned oma missiooni, püüa seda täita, aga kõik ülejäänu on tarbetu, tühine. Mungad ehitasid fantastilisi hooneid, lõid kunstiteoseid, šedöövreid, kuid neil oli keelatud neid signeerida, kuna seda peeti kõrkuseks.

Arvatakse, et mitmejaolist telefilmi teha on hea ja väärikas, aga seriaale mitte väga – odav kitš, mis arvestab koduperenaiste ja pensionäride maitset. Aga! Näiteks teie filmi „Ma siiski armastan“ peetakse seriaaliks. Minu arvates on see täiesti kvaliteetne mitmejaoline film, sama hea kui  „Forsyte´ide saaga“, ainult põhineb tänapäevasel kodumaisel materjalil. Mille poolest erineb teie kui selles žanris töötava režissööri arvates mitmejaoline telefilm seriaalist?

On hulgaliselt inimesi, kellele meeldib stampe välja mõelda. Mind ajab see marru ja teeb tõeliselt kurvaks. Mitte ainult kunstis, ka elus ja poliitikas. Vaat nendel on õigus, need on süüdi, need on pahad, need head. See on telefilm, see festivalifilm, see kommertsfilm. Sildid külge riputatud ja süda rahul. Tegelikult pole olemas mingit jaotust, on head ja halvad, igavad ja huvitavad filmid.

On filmid ja mitte-filmid

Jah, on filmid ja mitte-filmid. Aga teleformaat – see on formaat. Kõigest formaat – mitmejaoline kunstiline film. Kellelegi ei tule pähe võrrelda jutustust ja romaani. Või kinnitada, et romaan on täispikkžanr kirjanduses. On olemas hulgaliselt andetuid täispikkfilme ja piisav hulk sisukaid, hästi tehtud seriaale. Aga festivalifilm võib olla täiesti alla igasuguse arvestuse ja niisuguseid filme olen palju näinud.

On filmid ja ainult filmid. Ja pole tähtis, kas need on dokumentaalfilmid, lühifilmid, festivalifilmid, telefilmid või laenutatavad filmid. Kui need on huvitavad, kui need tekitavad vaatajal mõtteid, tundeid, assotsiatsioone, siis on need tõelised filmid.

 


Klubi uudised