Print this page

Press meist

Kas on kerge olla kosmonaut?
Kas on kerge olla kosmonaut?
Ella AGRANOVSKAJA
02.11.2016

Meie vestluskaaslane on Venemaa kangelane, viimase kahe aastakümne ühest kõige keerulisemast kosmoseekspeditsioonist osavõtja Aleksandr LAZUTKIN

Näo järgi on ära tuntud kõigest üks kord

Endistel aegadel oli kõik kosmosega seotu rangelt salastatud, välja arvatud kosmonautide perekonnanimed ja nende napid elulooandmed. Kas võib öelda, et praegu on kõik täiesti avalik?

– Meie ei olnud selles mõttes erand: ka ameeriklased salastasid infot ja üldse kõike, mis kosmosetehnika väljatöötamisega seotud. Kuid maailm muutub, praegu on juba paljud asjad avalikud, kuigi mitte kõik.

– Sellest, et kosmosesse lendas Pjotr Iljitš Klimuk, sai ta ema teada meie, ajakirjanike käest, kes toimetuste ülesandel Bresti oblastisse Komarovka külla tormasid. Aga kas teie pere teadis, et te kosmosesse lendate?

– Minu pere teadis. Aga noil aegadel ei teadnud vahel kosmonaudid isegi, millal nad lendavad, rääkimata kosmonautide peredest. Valiti välja grupp, valmistati ette, aga kes  lendab, polnud teada. Kui mina grupiga liitusin, oli juba teisiti: sellest, et lendan 1997. aastal, teadsin kaks aastat ette.

– Kunagi nooruses ütlesin sõbrannale: „Vot kui hakkan kosmonaudiks, võtab kogu maa mind juubeldustega vastu, aga tema, teleri ees sussis jalga kõlgutades, taipab siis, millest ilma on jäänud. Sel ajal polnud kosmonautidest tuntumaid inimesi. Aga kas teid, 90-ndate  kosmonauti, võeti juubeldustega vastu?

– Kui ma pärast lendu Moskvasse ilmusin, ei teadnud isegi naabrid, et olin kosmoses käinud. Gagarin ei saanud sellest isegi unistada, et saab inkognito metroos sõita. Aga mina seisin vagunis, vaatasin inimesi ja mõtlesin: nad isegi ei tea ju, et ma tulin s e a l t. Mind on näo järgi vaid üks kord ära tuntud, Roomas Püha Peetruse väljakul. Kaks noort inimest astusid ligi: „ Kas te olete kosmonaut Lazutkin?“ – „Jah“. Küsisid autogrammi.

Venelased?

– Ei.

Kes siis?

Ei tea. Minuga rääkisid nad inglise keeles. Ma ei hakanud küsima, kuidas nad mu ära tundsid. Teisalt, see on väljakannatamatu, kui sind igal pool, kuhu sa ka ei läheks, ära tuntakse. Veel enam, kui algasid sõidud, kohtumised ja vestlused lennust kosmosesse, needsin nädala pärast kõik ära! Igal pool üks ja seesama, aga et publikut kaasa haarata, tuli jutustada emotsionaalselt, kuigi mingeid emotsioone enam polnud. Ja siis mõtlesin: aga Gagarinil, temal ju elu nendest kohumistest ainult koosneski! Inimene oli kosmoses poolteist tundi – mida on rääkida ühest tiirust ümber Maa? Esimese tiiru ajal vaatasin maad kuskil 20 sekundit, sest mõistsin, et mul on veel aega küll seda imetleda.

Mitme minuti pärast jõuab kosmoselaev orbiidile?

– Kui on end maast lahti rebinud, siis 9 minuti pärast 200 km kõrgusel kiirusel 8 km sekundis.  Kosmonaut hakkab töötama, kui rakett on eraldunud. Kui tiir oli tehtud, võtsime ühendust maaga ja ma mõtlesin: kui me nüüd maanduksime, siis mida ma saaksin rääkida Maa elanikele sellest, milline on Maa, ma ei näinud ju mitte kui midagi, ma ei jõudnud.

Kui ma ei oleks harjunud, oleksin surnud

Kuidas te end tundsite, kui olite maandunud?

– Halvasti. Kõige hirmsam oli vestibulaarhäire. Üks pealiigutus – süda paha, kõik toidud ajasid iiveldama. Teiseks, lihased jäävad nõrgaks, isegi kaelalihased, need ju kosmoses ei tööta, pead ei hoia: kaaluta olekus ei kaalu see midagi. Kaaluta olekus ei tööta üldse mitte ükski lihas. Isegi silmalaud, mida me tavaolukorras ei tunne, on oma lihaste jaoks rasked.

Kas lennu ajal tundsite midagi muud kui lennuks ettevalmistuse ajal?

– Uus oli kaaluta olekuga harjumise etapp.

Kas seda enne ei püütud imiteerida?

– Lennukites, kus kaaluta olekut imiteeriti, kestab see 25-30 sekundit. Kaaluta olekuga harjub psühholoogiliselt, organism saab ainult vihjeid, et asub võõras keskkonnas. Aga kui saabub kaaluta olek, mis ei lõpe, vaid kestab kauem kui pool minutit, hakkab organism füsioloogiliste protsesside tõttu ümber häälestuma. Veri on nüüd kergem, aga süda ju sellest aru ei saa, vaid pumpab sama tugevalt. Kuna veri nüüd midagi ei kaalu, surutakse suurem osa sellest pähe ning tekib tunne, nagu seisaksid pea peal. Põhimõtteliselt moodustub nagu vere ülejääk. Kui täiskasvanul on seda 5 liitrit, siis seal pole seda 5 liitrit organismile vaja – vere maht väheneb ühe liitri võrra. Kui oleme maandunud, vere hulk taastub. Võtame või selgroo. Kui lamame, ajab see end sirgu, kui hommikul tõuseme, tõmbub kokku, sest lülid vajutavad üksteise peale. Aga kaaluta olekus selgroog sirutub ja jääb sellisesse seisundisse. Selle tulemusena hakkavad valutama lihased, mis nüüd ei suuda lülisid kokku tõmmata. Kõik see mõjub närvidele, ristluud hakkavad valutama ja sa ei tea, mida ette võtta. Need tundmused olid uued ja äärmiselt ebameeldivad.

Kas harjusite sellega?

–.Kui poleks harjunud, oleksin seal ära surnud. See kestis nii 7-8 päeva, aga pärast oli kõik jälle hästi. Tahad – lama seina peal, tahad – lama laes. Magasin laes.

Kas Marsil on elu?

– Kuulge, kas tõesti pole 55 aasta jooksul, kui kosmoselennud on toimunud, suudetud midagi välja mõelda, mis kosmonaudi kaaluta olekust vabastaks? Kas see teoreetiliselt on võimalik?

– Teoreetiliselt jah. Aga kuidas kõike tehniliselt teostada, ei tea keegi.

Kas pole ka sellist ülesannet – luua kosmonaudile loomulik töökeskkond, mis vastaks harjumuspärasele keskkonnale?

– Kosmoses elame keskkonnas, mis vastab täielikult siinsele. Hingame normaalselt, atmosfääri rõhk on keskeltläbi 560 millimeetrit elavhõbedasammast, Kõik on täpselt samamoodi kui Maal, välja arvatud üks asi: me ei kaalu seal midagi. Aga kuidas luua gravitatsiooni – sinnamaani pole veel jõutud. Põhimõtteliselt selline ülesanne on püstitatud, kuid see pole prioriteetne. Kui me lendame Marsile…

Et kontrollida, kas Marsil on elu?

–Ka seda, sest seda ei tea keegi. Inimene elab siin, kuid teda on alati huvitanud küsimus: kas ta on universumis üksi? Ja ta ei usu, et üksi, ta ei taha seda uskuda ja hakkab otsima elu teiselt planeedilt. Esialgu lend lähimatele planeetidele – seda saame tehniliselt teostada. Muidugi saab sinna saata aparaate, kuid need ei lahenda küsimust, kas Marsil on elu. Isegi kui aparaat leiab midagi, ütleb inimene ikkagi: ei, ma pean ise veenduma.

Kas kosmonaudi naine on kerge olla?

Valisite elukutse, mis omal ajal polnud just kõige prestiižsem, sest see nõudis enamasti pereelu absoluutset allutamist kosmonaudi tööle.

– Meie elukutse populaarsus kahanes paljuski seetõttu, et ilmus hulgaliselt võimalusi mõnes muus valdkonnas teenida. Sest kui tahad materiaalselt hästi elada, valid töö, mis seda võimaldab. Esiteks, kosmonaudid ei suple luksuses. Teiseks, sa valid elukutse mitte selleks, et lihtsalt saada kosmonaudiks, vaid selleks, et lennata. Kuid see, et sinust on saanud kosmonaut, ei tähenda kaugeltki seda, et sa ka lendama hakkad.

Praegu on rühmas inimene, kes tuli siia 24-aastaselt; möödunud on 10 aastat, aga tema pole siiani lennanud – ikka valmistub veel. Negatiivseid nüansse on selles elukutses märksa rohkem kui positiivseid. Vähe sellest, et sa ei tea, kas saad lennata või mitte, olles pidevalt nagu alasi ja haamri vahel, võidakse sind tervise tõttu maha kanda, sind võidakse maha kanda seetõttu, et sa ei omanda materjali. Ja pole üldse tähtis, kui lähedal sa oled lennule. See on väga keeruline.

Esimesel kahel aastal oli kodus kõik naise õlgadel. Ta elas lastega Moskvas. Mina tulin Tähelinnakust koju reede õhtul ja pühapäeva õhtul sõitsin tagasi. Tähelinnakus tuleb tegeleda ainult õppimisega! Teadmiste maht on nii suur, et pere peale pole aega mõeldagi. Naine mõistis, et mees valmistub kosmosesse lendama, et ta on kui meditsiini Demoklese mõõga all. See tähendab, et tema eest tuleb hoolitseda, teda ei tohi ärritada. Naine tegi kõik selleks, et ma kodus end hästi tunneks. Mängisin pisut lastega – ja kõik! Kõik kodused toimetused olid tema õlgadel. Pealegi ei jätkunud minu palgast pere normaalseks ülalpidamiseks. Naine töötas, ta oli minu sponsor.

Kust te sellise naise leidsite?

–. Moskva lennundusinstituudist.

Kas kõigil kosmonautidel on naistega nii vedanud?

–Ärgem üldistagem

Ühesõnaga, teil vedas. Aga naisel?

– Mõelge ise, kuni lennuni arvestas ta ainult minu huvidega. Aga mul oli lisaks kõigele väga palju komandeeringuid. Kogu ettevalmistuse aja lootsin, et pärast lendu tuleb võimalus koos naisega maailmas ringi rännata. Pärast lendu hakkas kõik pihta! Mind kutsuti pidevalt kuhugi. Ilma naiseta! Pidevalt tuli kuhugi sõita, aga naine pidi koju jääma. Nii ta istus kodus ja mõtles: on või ei ole vedanud, kas on hea olla kosmonaudi naine?

Ja milline on järeldus?

– Meie pere on 33-aastane.

 


Klubi uudised