Print this page

Uudised

Julian Semjonovi õppetunnid

15.12.2016

Klubi Impressum jõulueelse kohtumise külaline oli kuulsa vene kirjaniku ja ajakirjaniku tütar Olga Semjonova.

Tallink City & Spa Hoteli suur konverentsisaal, kus üritus toimus, oli pilgeni täis. Need, kes veidi hiljaks jäid, mahtusid vaevu lisatoolidele istuma.

 Kauaoodatud külaline võeti vastu aplausiga. Juba ta olek – imeline naeratus, meeldiv ja heatahtlik hääletoon – kutsus esile kohalviibijate sümpaatia.

Kohtumise avas Komsomolskaja Pravda ajakirjanik ja klubi Impressum asutajaliige Galina Sapožnikova. Galina Sapožnikova tunnistas, et Semjonovi looming mõjutas ka tema elukutsevalikut. Tal õnnestus isegi viibida  Julian Semjonovi majamuuseumis Verhnjaja Muhhalatka asulas Krimmis, kus kirjanik suurema osa oma kuulsatest teostest oli loonud. Hiiglasuur merevaatega kabinet viis Galina Sapožnikova mõttele, kui andekas ja viljakas peab kirjanik ikka olema, et sellise ilu keskel suuta tööga tegeleda. Sellele on vaid üks seletus – tegemist peab olema  elutööga.

Galina järel sõna võtnud Igor Teterin, ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopas väljaandja ja peatoimetaja, esitles publikule külalist Olga Semjonovat ja andis talle sõna.

 Astunud kõnepulti,  võlus külaline publiku sõna otseses mõttes ära. Oma maailmavaatelt silmatorkav ja positiivne, alustas ta kohalviibijate tänamisega selle eest, et need oma tulekuga Julian Semjonovi mälestust olid austanud. Truu tütar peab oma elutööks isa mälestuse jäädvustamist. Miks?

«Oma lühikese elu jooksul - kõigest 61 aastat -  jõudis isa  uskumatult palju teha,“ ütles Olga Semjonova. „Ta elas silmapaistvat ja huvitavat elu, kohtus ebatavaliste inimestega, töötas korrespondendina „kuumades punktides“, tegi palju riigi heaks.“

Üritusest osavõtjad said teada, et Julian Ljanders -  hiljem võttis ta isa auks pseudonüümiks Semjonov – pärines perest, kes sai tunda Stalini-aja ränki katsumusi. Lapsepõlves kasvatas Juliani  sügavalt usklik vanaema, tänu millele sai temastki väga usklik inimene. Julian oleks võinud valida diplomaadielukutse, kuid isa mineviku tõttu olid talle välisministeeriumi uksed igaveseks suletud. Ja temast sai ajakirjanik.

Olga Semjonovalt said kuulajad teada, et hoolimata rohkem kui 30 välja antud romaanist pidas Julian Semjonov end eelkõige ikkagi ajakirjanikuks. Ta arvas, et ajakirjanike õlgadel on suur vastutus, sest ta peab rääkima tõde, kuid loovat  ja heatahtlikku, mitte hävitavat tõde.

 Oma kolleege nimetas Julian Semjonov ilmalikeks kuulutajateks. Pidades oma elutööks tõe teenimist, asutas ta 1989. aastal esimese sõltumatu ajalehe Soveršenno Sekretno (Täiesti Salajane), kus ta ei peljanud rääkida tõde ja vaielda nõukogude võimuga. Nii kutsus ta lehes üles parteifunktsionääre: „Andke talupoegadele maad, laske väikeettevõtlusel areneda, taltsutage bürokraate. Tehke rubla konverteeritavaks. Ärge lubage riiki ära lammutada!“ Kurb, et tol ajal polnud vaja selliseid silmapaistvaid patrioote ja romantikuid, kuid tore, et tänapäeval on nende aeg tagasi tulnud.

Klubi Impressum külalise esinemise loomulikuks jätkuks sai Julian Semjonovist jutustava filmi „Заданность добра» demonstratsioon, mille autoriks ta on. Filmist said vaatajad palju uut teada kirjaniku elust, isikuomadustest, eluväärtustest, kuulsid nende inimeste jutustusi, kes Julian Semjonovit olid tundnud. Teie võite samuti seda filmi näha.

Pärast filmi vaatamist algas traditsiooniline diskussioon, küsimustele vastamine. Olga Semjonoval paluti rääkida Julian Semjonovi raamatutest, mida tänapäeval välja antakse, annetustest ja heategevusest. Olga kinnitas, et kõik autoritasud annetatakse endiselt õigeusu lastekodudele.

Kuulajad esitasid küsimusi ka Julian Semjonovi populaarsuse kohta praegusajal. „Teate, Julian Semjonov on Venemaa Homeros,“ vastas ta. „Kõik teavad Stirlitzit, kuid mitte kõik ei tea autorit“

„Mis puutub Julian Semjonovi kangelaste prototüüpidesse, siis need on reaalsed inimesed,“ selgitas Olga. „Stirlitzil on näiteks palju prototüüpe: see on koondkuju. Kuid Stirlitz on  kirjaniku enda alter ego, eriti hästi peegeldub see tsükli «Отчаяние»  viimases raamatus.“

“Ma  pole täna Tallinnas juhuslikult, sest nii isa loominguline kui isiklik elu olid seotud selle maaga. Ka minus on vanavanaema poolt osake eesti verd,“ jutustas Olga kohtumise käigus kuulajatele. Teose „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ kirjutas ta just Tallinnas. Just Eesti innustas Julian Semjonovit romantilisi jutustusi kirjutama. Ta armastas väga Käsmu kapteniküla, kus käis puhkamas ja töötamas. Ta pidas eestlasi töökateks, visadeks ja usaldusväärseteks.

Kohtumise käigus avanes Julian Semjonov publikule ka isiklikust küljest. „Jumal on armastus ja elada tuleb Jumala järgi, arvas mu isa,“ ütles Olga Semjonova. Armastuse leidis ta perekonnas ja lastes. Ta oli väga mõistev ja suurepärane isa, meeletult hoolitsev. Isegi nõukogude aastatel taotles ta välismaale sõidu luba, et lastele maailma näidata. Ta ei karistanud meid kunagi ja kõige suuremaks kingiks pidas loomingut.

Ehk seepärast ongi Julian Semjonovi mõlemad tütred väga loomingulised. Vanem tütar on kuulus kunstnik, noorem ajakirjanik, kirjanik, näitleja. „Ma olen saanud isalt headuse laengu kogu eluks. Isa seisab minu selja taga isegi praegu,“ tunnistas Olga ausalt.

2016. aastal oleks Julian Semjonov saanud 85-aastaseks. Seoses sellega nägi just ilmavalgust raamat „Tundmatu Julian Semjonov. Köide 3“. Kahjuks ei ole see jõudnud veel Tallinna. Kuid kohtumisest osavõtjad  võisid saada endale raamatu „Julian Semjonov“ sarjast „Suurepäraste inimeste elu“, mille kirjutas  tütar Olga. Seda raamatut esitleti Tallinna publikule.

„Kirjanikku võib võrrelda tähega, mis isegi kustunult jätkab valguse saatmist, arvas Julian Semjonov,“ meenutas Olga. Ja lisas: „Kuni inimesed loevad Julian Semjonovi raamatuid, usun, et isa on elus, ja  mälestus temast elab edasi.“

 Jõulueelne kohtumine klubis Impressum kulges väga soojas, peaaegu perekondlikus õhkkonnas. Lõppakordina luges Olga Semjonova ette ühe romantilise jutustuse, mille isa oli Eestis kirjutanud. Kohalviibijad kuulasid seda hinge kinni pidades ja mõnel olid isegi pisarad silmis.

 

Anastassia Mälsoni fotod.