Print this page

Press meist

Kui hea, et Julian Semjonovi Krimm on Venemaa rüpes tagasi!
Kui hea, et Julian Semjonovi Krimm on Venemaa rüpes tagasi!
Ella ARGANOVSKAJA
21.12.2016

Meie vestluskaaslane on legendaarse kirjaniku ja ajakirjaniku tütar OLGA SEMJONOVA, kes külastas Tallinna rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel ja esines kohalikule publikule

Ta oskas lööke taluda

–  Lugejate enamikule on Julian Semjonov eelkõige „Seitsmeteistkümne kevadise hetke“ autor. Teile aga eelkõige väga lähedane inimene, kellest otsustasite ühel hetkel kirjutada raamatu. Mis ajendas seda tegema? Kas teid köidab kirjanduslik looming üldse või teil oli  vaja kirjutada just see raamat?

– Suurepärane küsimus! Mul oli vaja  kirjutada just see raamat. Ütlen ausalt, et ajendiks oli ühe vene näitleja raamat, nime ei hakka nimetama,  olgu jumal talle kohtumõistjaks. Oma kolleegi kohta kirjutatud raamatus pühendas ta terve peatüki isale. Ja see vale, millega ta isa üle külvas, andis tõuke tõde kirja panna. Hakkasin isa arhiive  sorteerima - õnneks oli ema kõik alles hoidnud – ja „maalisin“ suure kirjaniku objektiivse portree -  ainult sõprade, kolleegide, väljapaistvate ja tõeliste inimeste nagu Lev Durovi, Olzhas Suleimenovi, Nikita Mihhalkovi, romaani „TASS on volitatud teatama“ tegelase  Slavini  prototüübi Vjatšeslav Kevorkovi mälestuste põhjal.

 Isa rääkis: „Kui inimene sureb, hakkavad rääkima ta vaenlased, aga vaenlased teavad, mida öelda.“ Andekat inimest kadestatakse väga tihti. Ja pärast isa surma võttis see kadedus, vaenlaste kadedus, väga värdjalikud vormid: kuulujutud, avalik laim. Mul kui tütrel oli väga valus, sest Julian Semjonov oli tõeline ja – see on väga tähtis meie karmil ajal – heasüdamlik inimene, tõeline mees, kes oskas  lööke taluda ja ei teinud kunagi kellelegi kurja.

 Ei taha ennast kiita, kuid selle raamatu peamine väärtus on tõde. Raamatu andis välja kirjastus  Molodaja Gvardija (Noor Kaardivägi) 2006. aastal, lisaväljaanne ilmus 2011. aastal isa 80. sünnipäevaks. Aga sel aastal andis meie fond välja Julian Semjonovi enda raamatu „Pervõi den svobodõ“ („Vabaduse esimene päev“), millesse kogusime kõik ta stalinismivastased kirjutised. Ta oli tuline Venemaa patrioot, kuid inimestele nii palju kannatusi põhjustanud Stalini kategooriline vaenlane. Stalinism oli isale hästi tuttav: ta onu istus kinni, ka isa pandi istuma mitte millegi eest. Isa ei tunnistanud kategooriliselt stalinismi, arvates, et suur vene rahvas väärib tugevat võimu, kuid mitte türanni.

 Me kogusime kokku jutustused, mille isa oli kirjutanud 50. aastate lõpus ja 60. alguses ning mida ei saanud tol ajal välja anda. Ta luges seda  teravalt ausat proosat ainult suvilas  oma sõpradele. Raamatu koostas Aleksei Repin, professionaalne ajaloolane, meie fondi ja Julian Semjonovi majamuuseumi konsultant. Andsime selle välja ja  - nagu kõiki raamatuid, mida välja anname – müüme omahinnaga peamiselt isa majamuuseumis Krimmis.

 Julian Semjonovi Krimm

 On veel ka album „Julian Semjonovi Krimm“, mis on täiesti mõistetav: ta elas ja töötas Krimmis.

–  Mitte ainult ei elanud ja töötanud, vaid ka unistas Krimmi ümberkujundamisest, tahtis teha sellest maailmatasemel kuurordi. Ta ütles, et ega ilmaasjata seal kõik tsaarid  puhanud. Krimmi kliima on unikaalne! Ta ei unistanud mingite viietärni-, vaid täiesti  tavaliste hotellide ehitamisest, ja tõi aastatel 1988 – 89 sinna tõsiseid investoreid. Need olid perestroika aastad. Ta lausa põles! Mul on ärimeestega kohtumistest liigutavad videosalvestised – isa ilmast ilma oma sigaretiga, oma kulunud ülikonnas või ärakantud sviitris ja teksades -  hilpusid pole ta kunagi tähtsaks pidanud.  Asi juba edenes, kuid järsku oli kõigel lõpp: isa jäi raskelt haigeks ja ei saanud midagi teoks teha. Aga plaanid olid fenomenaalsed! Tahtis ehitada tee Jaltast Moskvasse ja Moskvast Pariisi. Simferopolisse lennuvälja! Praegu on see juba olemas, hea lennuväli, kuid see kõik oli 25 aastat tagasi, isa oli teerajaja.

Teerajajatele püstitatakse mälestussambaid

– Tegime mälestussamba ja püstitasime selle Oreandasse, kus ta korraldas esimese festivali „ Detektiiv. Muusika. Kino“. Sinna kutsus ta kõige tuntumaid artiste, kirjanikke, muusikuid. Ja  saadud raha saatis Puškini majamuuseumi taastamiseks Gurzufis, Tšehhovi maja taastamiseks Jaltas. Kes aitas taastada Livaadia orelisaali, kus praegu toimuvad kontserdid ja festivalid? Julian Semjonov! Seda kõike tegi isa. Ja me otsustasime püstitada tema auks mälestussamba. Küsimata võimudelt sentigi, pöördusime suurepärase skulptori Aleksandr Rukavišnikovi poole – suur tänu talle, sest ta tegi selle väga soodsa hinnaga. Mälestussammas sai valmis, tasusime transpordikulud.

 Aga sel ajal oli  Jalta linnapeal  Bojartšukil oma arvamus: „Pole meil mingeid mälestussambaid vaja, ja üldse, ma ei armasta raamatuid lugeda“. Kuid meid toetasid kohalikud elanikud, intelligents. Nad mõistsid, kui palju Julian Semjonov oli teinud Jalta heaks: mälestussammast on vaja! Linnapea ei tulnud põhimõtteliselt avamisele. Kuid tulid isa vanad sõbrad, papp, kirjanikud, ajakirjanikud – tulid vist kõik jaltalased. Loeti luuletusi, lauldi – ühesõnaga oli tõeline rahvapidu. Praegu on see üks kõige armastatumaid mälestussambaid Jaltas – inimesed tulevad lastega, pildistavad. Ja Julian Semjonovi käel läigib ilmekalt kell:“ Ära mõtle sekunditest üleolevalt…“ (laul filmist „Seitseteist kevadist hetke“ – tõlkija märkus). Kivisse on raiutud sõnad, mida isa oli tihti korranud: “Ma kirjutasin selleks, et inimesed mõistaksid -  maailmas pole väljapääsmatuid olukordi, alati on olemas väljapääs, ainult tuleb loota oma jõule ja kõiges näha ilu.“

Jalta linnapea vahetus. Võib-olla tema loeb raamatuid – erinevalt eelkäijast.

–   Praegune linnapea Andrei Rostenko on  esimene Venemaa linnapea, kes pärast 25 aastat külastas meie majamuuseumi, vaatas väljapanekuid ja kirjutas  külalisraamatusse, et ta kasvas üles koos Julian Semjonovi raamatutega. Siis ütlesin talle, et oleks hea rajada siia tee. Ta vastas:“ Püüan“. Ja viie kuu möödudes oli tee valmis.

 Kas enne seda teed ei olnudki? See pole ju Jaltast kaugel…

–  Julian Semjonovi majamuuseum asub Oliva asulas, see on endine Ülem-Muhhalatka, 30 kilomeetri kaugusel Jaltast Sevastopoli suunas. Tee oli avariilises seisukorras – looklev serpentiin. Turistid komistasid ja kukkusid, kohalikud memmed ei saanud üldse käia, aga sõita oli täiesti võimatu. See-eest  eelmisest aastast on meil korralik tee!

–  Kas te käite Pariisist tihti seal?

–  Kõik need aastad olen seal suviti elanud! Mu mees on insener: remondime pidevalt majamuuseumi, töötame – obrok, teoorjus! Lapsed on seal üles kasvanud. Kui hea, et Krimm on tagasi, sest see on meie ajalugu, meie kultuur, meie mälu. Ausalt öeldes imelik, et on inimesi, kes seda ei mõista. Mälestusi ei tohi reeta. Mis meile siis veel jääb?

 Elu kõige helgem aeg

Oli selline film kui „Mitte kõige õnnestunum päev“, vändatud Julian Semjonovi jutustuse „Dunjake ja  Nikita“ järgi. Kas  Dunjake on teie õde?

–  Te mäletate seda? Imeline ja  siiras film! Ka jutustus on suurepärane, seal mängivad prototüübid iseennast. Noor kirjanik kavatseb väga keerulise iseloomuga noorest naisest lahutada…

–  Kas see on teie ema?

–  See on minu ema. Nad lähevad kohtusse, seal avaldavad teineteisele taas armastust, täpselt nagu elus: nad kord  lahutasid, siis jälle leppisid, see oli alati väga liigutav. Kohtupäeval on nende väike tütar Dunjake oma noore onu Nikita, keda mängib Nikita Mihhalkov, hoole all. See on mu õde Darja, keda isa kutsus Dunjakeseks, teda kasvatanud vanaema Jevdokijuška mälestuseks. Isa rääkis meile alati: „Tüdrukud, elu ei ole hall ja  argine, kui hakkate tegelema loominguga“. Näitlejaks Daša ei saanud – ta on andekas kunstnik.

– Aga teie kirjutate raamatuid.

–  Aeg-ajalt. Rohkem olen siiski pereema. Mu tütart Alisat jõudis isa imetleda, aga poeg Julian sündis kaks aastat pärast ta surma. Olen õnnelik, et ta viis ellu Julian Semjonovi unistuse saada muusikuks: lapsena seisis ta toolil ja dirigeeris ennastunustavalt, kui keegi ei näinud. Aga minu Julian (tal on absoluutne kuulmine) sai juristidiplomi ning läks Genfi konservatooriumisse klaverit õppima. Osaleb konkurssidel, annab kontserte, ei ole välistatud, et tast saab dirigent. Arvan, et vanaisa kiidaks selle heaks.

Isa oli meie kõige tähtsam nõuandja,  toetaja ja kaitsja. Ta oli meie kivimüür, mis ei eraldanud meid maailmast, vaid avas selle: ta võttis meid reisidele kaasa, kui selleks võimalus oli, rääkis meiega nagu täiskasvanutega,  luges raamatuid ette. See on mu elu kõige helgem aeg - aeg, mille veetsin koos isaga.  Iga temaga veedetud päev oli kui pidupäev.

 


Klubi uudised