Print this page

Uudised

Vene kood ja inimese hing

22.02.2017

Klubis Impressum esines vene kirjanduse ja kultuuri ajaloo uurija, filoloogiateaduste doktor Aleksandr Užankov.

Klubi veebruarikuu kohtumise avas Igor Teterin, ajakirjanik, ajalehe Komsomolskaja  Pravda Põhja-Euroopas väljaandja ja peatoimetaja. Avaldanud kõigile saali kogunenud inimestele tänu, märkis ta, et klubiüritustest osavõtjate arv kasvab iga korraga. Ka seekord oli saal pilgeni täis. Kui nii edasi läheb, siis ei suuda hotelli Euroopa 300 inimesele mõeldud konverentsisaal kõiki soovijaid ära mahutada.

 Seejuures rõhutas kohtumise juht Igor Teterin, et eriti populaarseks on saanud vene kirjandusele, kultuurile ja ajaloole pühendatud klubiüritused. See on kogu vene maailma üldine tendents: nii meil Eestis, Venemaal kui paljudes välisriikides mõtisklevad inimesed selle üle, kes me oleme, milles on vene maailmakäsituse eripära, miks ja mille poolest vene ajalugu, kirjandus, kultuur  Lääne omast erinevad.

 Aleksandr Užankov alustas publikuga tutvumist selgitusest, et ta on keskaja, st Vana-Vene riigi uurija, ja seepärast toetub ta oma uurimustes nende sajandite maailmakäsitusele. Viimased 20 aastat kuuleb ikka sagedamini arutlusi vene koodist, vene tsivilisatsioonist, millest kõneldes, täpsustas Užankov, tuleb lähtuda sellest, et unikaalne omapära ja eriline ettemääratus on igal rahval, mitte ainult venelastel.

 Vene maailmakäsituse ja ajalooliselt kujunenud mentaliteedi erilisus koosneb uurija arvates neljast põhikomponendist: õigeusk, keel, omapärane ajalugu ja kultuur, mis kätkeb endas kirjandust, muusikat ja maalikunsti.

 Pärast seda tõi Aleksandr Užankov välja Euroopa tsivilisatsiooni 3 arengutähist: esimene oli Rooma ehk ladina tsivilisatsioon, mis hiljem ristiusustati; teine oli Kreeka (ehk Bütsantsi) tsivilisatsioon, mis eksisteeris 1453. aastani; ja kolmas oli 15. sajandil, kui kroonikate järgi oodati maailma lõppu, kuid asjaolude kokkusattumisel avastati Uus Maailm – Ameerika.

 Milline koht oli nendes tsivilisatsioonide vahetumises Venemaal?

- „Venemaad kujundas usk, vene tsivilisatsioon algas õigeusust,“ väitis professor veendunult.

Ja selgitas: „ Kui süüvida vanavene kirjasõna ajalukku, siis võib näha üht juhtivat teemat – hinge päästmine.“ Vene idee seisneb Užankovi arvates inimese kõlbelise alge täiustamises. Seda vene elu tendentsi võib näha isegi linnaehituses.

.Nii ehitati külalise arvates Moskvagi õigeusu parimate traditsioonide järgi. Punane väljak meenutab omapärast vabaõhukirikut, kus Vassili Blažennõi pühakoda on altar, Spasski väravad aga Jeruusalemma Kuldvärava prototüüp. Märkimist väärib asjaolu, et vene tsaarid kutsusid pealinna ehitajateks kristliku Rooma arhitektide järeltulijaid – itaalia arhitekte.

-  „Ajaloos, kultuuris, kirjanduses tuleb osata lugeda ridade vahelt, sest just detail on mõistmise võti,“ jätkas oma esinemist klubi külaline. Pikkamööda kandus jutt kirjanduslikele radadele, kus vene inimese maailmakäsituse muutumise näitena toodi välja vene poeet Aleksandr Puškin.

Užankov võrdles kahte Puškini teost, mis olid laias laastus kirjutatud ühte  ja sedasama süžeeliini järgides, kuid kahel täiesti erineval vaimsel tasandil. Jevgeni Onegin“ loodi ajal, kui poeet oli veendunud ateist, samal ajal kui „Kapteni tütar“ kujutab endast  juba Puškini vaimset testamenti, kus ta sõnajõult ületab romaani „Jevgeni Onegin“. Professor nimetas seda  ateistist Puškini ja uskliku Puškini duelliks teadvuse evolutsiooni tasandil, kus võidab viimane, kuulutades armastuse ja halastuse kuningriiki.

 Sellel kirjanduslikul noodil lõpetas külaline oma kõne ja üritus kulges  edasi küsimuse-vastuse  vormis.

 Esimese küsimuse esitas teadlane, ökonomist ja sotsioloog Aleksandr Lukjanov, kes tundis huvi selle vastu, mis oli Venemaal enne ristiusu vastuvõtmist ja mida arvab härra Užankov vanavene paganlikust kultuurist.

- „Tähtis on meeles pidada, et tsivilisatsioon ei ole kultuur,“ selgitas külaline. „Kultuur on tsivilisatsiooni osa. Jah, oli olemas keel, kuid see oli kirikuslaavi keel, aga tohtkirjad kajastasid vaid kõnet. Slaavlaste paganlikku kultuuri me ei tunne ja säilinud pole ühtegi paganliku kultuuri materiaalset mälestist. On ju tsivilisatsioon oma koha teadvustamine kogu maailmaajaloo kontekstis, aga see teadvus ilmus Venemaale alles ristiusu tulekuga,“ ütles Užankov lõpetuseks.

Teine küsimus tuli  sedelil: „Kust on pärit mõiste Venemaa?“

- „Tuleb tunnistada, et küsimus on vägagi huvitav,“ möönis teadlane. „Kui lähtuda teosest  „Jutustus möödunud aegadest“, siis nimetasid meie maid Venemaaks esimest korda varjaagid. Tegelikult kulges läbi tolleaegse Venemaa tee varjaagide juurest kreeklaste juurde. Ja just kreeklased kutsusid Musta merd Vene mereks ja maad Venemaaks.

-  „Õigeusu kehtestamisega,“ lisas Aleksandr Užankov, „ seadsid kreeklased pärast Venemaa ristiusustamist sisse Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi ametikoha, seejärel, kui kehtestati patriarhaat, sai ametinimetuseks Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Siitpeale hakatigi Venemaaks nimetama laialdast maad praeguse Balti ja Musta mere vahel.“

Muide, Užankov ise kasvas üles Ukrainas ja valdab täiuslikult ukraina keele kolme põhidialekti. Keegi oli saatnud elektonposti teel sellise küsimuse: „Mis kujundab ukraina inimese maailmavaadet praegu, kui põlatakse kõike venelikku. Ja seda olukorras, kus oma pool Ukraina elanikkonnast räägib vene keelt? On ju mõlemad rahvad enamjaolt õigeusklikud.“

- „See, mida me näeme praegu,“ vastas Užankov, „on püüd kehtestada uut ukraina identiteeti. Kuid mis ka ei juhtuks, kuidas  ka ei püütaks kirikuliitu kehtestada, kuidas ka ei püütaks rahvusi kunstlikult vastandada, ärgem unustagem ukraina rahva juuri. Ukraina keel on vene keele väikevene dialekt, Ukraina aga pole midagi muud kui Väikevenemaa.

 Külalisele esitati kohtumise käigus palju küsimusi. Viimane ja äärmiselt tunnetuslik oli selline: „Millised 5 raamatut soovitate läbi lugeda igal vene inimesel?“

- „Ma pole nii paljusid raamatuid veel lugenud, et saaksin viis välja tuua, kuid kolm ehk suudan. Esimene on piibel, teine on metropoliit Illarioni «Слово о законе и благодати» („Lugu seadusest ja õndsusest“ – tõlkija märkus). Ja kolmas on Vladimir Odojevski teos „Vene ööd“. Nii kui olen rohkem lugenud, nimetan teile veel kaks,“ lubas professor.

Sellel noodil jõudis kohtumine sujuvalt lõpule. Igor Teterin märkis ära Venemaa ajaloo ja kirjanduse äärmiselt originaalse ja ebatavalise käsitluse  läbi õigeusu prisma. „See on puhtalt kokkusattumus, et kohtumine toimus vastlanädalal, suure paastu künnisel, mis eelneb lihavõttepühadele,“ ütles ta. „ Muide, vaimsetes asjades pole midagi juhuslikku.“

  Seejärel tänas Igor Teterin Aleksandr Užankovi väga huvitava kohtumise eest ja publik toetas seda tänu tormilise aplausiga.