Print this page

Uudised

Kas on kerge olla teletäht?

28.03.2017

Klubis Impressum esines vene televisiooni Esimese kanali hommikusaadete juht, Venemaa teeneline kunstnik Larissa Verbitskaja.

Tallinna Euroopa hotelli suur 300-kohaline konverentsisaal oli pilgeni täis. Selles polnud midagi juhuslikku, sest Larissa Verbitskaja on vene televisioooni Esimese kanali üks kõige tuntumatest saatejuhtidest. Peaaegu  kolm aastakümmet on ta oma ilu ja võluga programmi „Tere hommikust“ vaatajaid rõõmustanud. Alati stiilne ja korralik, oskab ta vaatajaid vallutada mitte ainult professionaalsusega, vaid kingib neile ka hea tuju.

Kuni publik kohti sisse võttis, demonstreerisid kohtumise korraldajad suurel ekraanil slaidishow´d klubi külalise fotodest, mis olid tehtud ta sündmusterohke elu erinevatel hetkedel.



 

Seejärel ilmus aplausi saatel saali Larissa Verbitskaja. Kohtumise avasid meediaklubi Impressum asutajad, Komsomolskaja Pravda ajakirjanikud Galina Sapožnikova ja Igor Teterin.

Traditsiooni kohaselt alustas külaline esinemist lühikese jutustusega endast. Larissa Verbitskaja isiklik ja loominguline saatus kujunes üpris edukaks. Ta sündis Krimmis Feodossias. Isa oli sõjaväelane, mistõttu tuli perel tihti ühest kohast teise kolida.

Üles kasvas Larissa Kišinjovis, kus lõpetas hiilgavalt inglise keele süvaõppega kooli. Tegeles spordiga, noortekoondise koosseisus esindas vabariiki kõrgushüppes. Kišinjovi ülikooli filoloogiateaduskonnast sai kõrghariduse. Lapsena unistas saada arstiks. Hiljem mõtles diplomaadikarjäärist, kuid, nagu selgus, olid elul Larissaga omad plaanid.

Televisiooni sattus Larissa juhuslikult. Sinna kutsus teda kursusekaaslane, kes seal töötades lisa teenis. Ta esimene eeter Kišinjovi televisioonis oli 1982. aastal: „Oli väike stuudio, üks kaamera. Pidin saatekava teadustama. Tundsin meeletut vastutust. Mõistsin, et sellest, kuidas hakkama saan, sõltub mu saatus, mu elukutse. Teksti tuupisin pähe nagu meieisapalve. Hiljem usaldati mulle kõike juhtida: kontserte, muusika-, laste- ja spordisaateid“.

Moskvasse tuli Larissa oma praeguse mehe Aleksandr Dudovi juurde.

Pealinnas läbis keerulise casting´u, misjärel sai kutse asuda NSVL-i kesktelevisiooni diktoriosakonna ainsale vabale töökohale. Aga mõne aasta pärast, kui sündisid hommikusaated, tehti ettepanek minna uudistest üle meelelahutusprogrammi.

Tulevase mehega tutvusin tsirkuses. Olin seal poja Maksimiga, aga Saša töötas siis, tegi filmi. Ta on operaator.“

Nii said alguse meie suhted. Poole aasta pärast abiellusime. Arvan siiani, et see oli saatus. Ja kohata võib saatust kus iganes, isegi tsirkuses“.

Perel on Larissa elus tähtis koht. Ta tunnistas, et ei suhtu eriti hästi tänapäeval populaarseks saanud vabaabieludesse, arvates, et lapsed peavad kasvama traditsioonilises peres. Ja mida rohkem lapsi peres on, seda parem.

Jah, täpsustas Impressumi külaline, lastega on vahel raske, kuid kerget elu ei olegi olemas. Teine asi on see, kuidas inimene oma elusse suhtub. Kui ta oskab elu nautida, kui ta ei seisa ühe koha peal, ei karda edasi liikuda, siis läheb kõik nii, nagu ta tahab.

„Mulle lihtsalt meeldib elada,» naeratas ta teda tähelepanelikult kuulavale publikule. „Mulle meeldib, et oleme kõik nii erinevad. On ju väga huvitav endast, teistest midagi uut teada saada. Ja teate, veel püüan ma täpseid päevaplaane mitte teha. Ma lihtsalt tean, mida pean tegema, kuid ei planeeri midagi. Sest kui ma kuhugi hiljaks jään, aga Moskvas juhtub seda tihti mitte sinu süül, hakkan närveerima. Ja mis mõtet on siis kõigel sellel?“

Mis aga televisioonitöösse puutub, siis ärgu arvatagu, et seal nii lihtne on, täpsustas teletäht.: „Televisioon ei andesta möödalaskmisi. Televisioon armastab ilusaid, lõbusaid ja õnnelikke. Televisioonil on täiesti ükskõik, milline tuju mul parajasti on, ta vilistab selle peale, et olen sattunud liiklusummikusse, et minuga on midagi juhtunud“.

Sa pead igas seisundis suutma end kokku võtta, oled kohustatud vaatajale hea meeleolu looma, pead talle andma lootust, et järgmine päev on helge, sa pead…

Asi on selles, et paljudele inimestele on just televisioon ainus, mis neid välismaailmaga ühendab. Ma räägin puudega inimestest. Vaatajad kirjutavad mulle, olen rõõmus, kui saan mõnel päeval kellelegi kinkida lootust, et tal läheb kõik hästi. Ja see pole tähtis ainult nendele inimestele, vaid ka mulle endale“.

Muide, olles teletöös ääretult korrektne ja vastutustundlik, leiab Larissa Verbitskaja siiski aega ka paljudeks huvitavateks tegevusteks väljaspool telemaja.

Teletäht osaleb arvukates projektides, juhib kontserte, esineb laval, õpib võõrkeeli. Praegu õpib innukalt hispaania keelt.

Larissa Verbitskaja on korduvalt osalenud teletähena sellistes Venemaa föderaalsete telekanalite populaarsetes ja kõrge reitinguga projektides kui „Fort Boyard“, “Viimane kangelane”Jääaeg”.

Muide, uisutama õppis ta alles täiskasvanuna. Kui talle tehti ettepanek osaleda projektis „Jääaeg“, oli ta kaua kahevahel. Ütles, et ta tahtis teada saada, kas ikka suudab, saab hakkama. Huvi ja soov end proovile panna sai võitu hirmust võimalike vigastuste ees. Ja ei saanudki ilma vigastusteta. Rangluumurd, sinikates jalad, kriimustatud käed. Kuid lapsed ja mees olid ta üle väga uhked, toetasid teda igati, nii et ta mitte ainult ei elanud seda üle, vaid nautis projektis osalemist täiega.

Kohtumine möödus lennates. Klubi Impressum traditsiooni kohaselt sai saal küsimusi esitada. Kohaletulnuid huvitas kõik, mis temaga seotud. Näiteks, kuidas tal õnnestub ühitada diktori- ja ajakirjanikutööd, eriti veel kui varem olid need täiesti erinevad elukutsed. Sellele küsimusele vastas Larissa Verbitskaja lühidalt ja ammendavalt: „Praegune teleformaat on üles ehitatud nii, et tuleb osata teha, ühitada. Aeg dikteerib oma reeglid, eesmärgid ja ülesanded“.

Küsiti ka, kuidas on mõjutanud elukutse iseärasused teda kui isiksust. Selle peale vastas telesaatejuht, et on mõjutanud: „Televisioon sarnaneb diplomaatilise meisterlikkuse kooliga. Olen muutunud paindlikumaks, kannatlikumaks…See kõik on mind väga aidanud ka isiklikus elus“.

Muidugi ei saadud üle ega ümber küsimusest, kas populaarsus on koormav. Inimesed tahtsid teada, kuidas on seda koormat kanda, kas see ärritab ka.