Print this page

Uudised

Fookuses on kogu meie maailm!

30.05.2017

Klubis Impressum esinesid ajakirjanikud Aleksandr Nefedov ja fotoreporter, konkursi World Press Photo 2016 laureaat Vladimir Pesnja.

Maikuu avalik kohtumine möödus klubi jaoks veidi harjumatus formaadis. Impressumi külalised olid meediaprodutsent ja Radio Rossija populaarse fotograafiasaate „Takoi vot fokus“ juht Aleksandr Nefedov ning üks parimaid vene fotoreportereid, rahvusvahelise konkursi World Press Photo 2016 esimese preemia  laureaat (spordi kategoorias), rahvusvahelise informatsiooniagentuuri „Venemaa täna“ alaline fotokorrespondent Vladimir Pesnja.

 Kohtumise avas ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja Euroopas väljaandja ja peatoimetaja, klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin. Saalis oli palju uusi nägusid, palju inimesi, kes polnud meie eelmistel kohtumistel viibinud. Nende seas ka professionaalsed fotograafid ja hobifotograafid ning lihtsalt selle kunstiliigi austajad.

 Tutvustanud külalisi, kutsus kohtumise moderaator kõnepulti Aleksandr Nefedovi, kes jutustas Tallinna publikule, kuidas ta programmi „Takoi vot fokus“ välja mõtles. Selle raadiosaate idee sündis ta peas kaks aastat tagasi. Nefedov tahtis luua programmi, milles räägitaks kõige kuulsamate fotode loomise ajaloost, inimestest, olukordadest, milles need fotod tehti.

- “Mulle öeldi, et olen hulluks läinud,“ tunnistas külaline Tallinna publikule. „Paljudele tundus visuaalkunstist raadiosaate tegemine mõeldamatu.“

 Kuid programm läks raadioeetrisse aasta tagasi ning järgnes kohe positiivne tagasiside.

 Aleksandr Nefedovi järel võttis sõna  agentuuri „Venemaa täna“ fotoreporter Vladimir Pesnja. Oma esinemist alustas ta sellest, et ei pea end ise maailmakuulsaks fotograafiks. „Minu sügava veendumuse järgi on fotograafiameistreid nii palju, et isegi sadat nende seast välja tuua on lihtsalt võimatu,“ ütles fotograaf.

Külaline rääkis, et ta on agentuuri „Venemaa täna“ üks 28-st koosseisulisest fotograafist ja tegeleb iga päev sellega, et loob meile, lugejatele, visuaalset pilti oma maa ja maailma kohta. „Fotograafidel lihtsalt pole kitsast spetsialiseerumist, mina alustasin spordifotograafina ja lõppkokkuvõttes olen kõike õppinud,“ jutustas Pesnja. Lemmikžanriks peab fotograaf endiselt sporti ja eelkõige armastab pildistada selliseid alasid kui võrkpall, hoki ja iluuisutamine.

Muide, just spordifoto žanris pälviski Pesnja World Press Photo preemia - fotoseeria „Rahvahoki“ eest. Selle seeria jaoks pildistas ta umbes 800 kaadrit ning ainult 8 neist said aluseks tervet lugu jutustavale seeriale.

 Loomulikult esitles külaline Tallinna publikule oma töid. Ja üllatas kohalolijaid sellega, et tuntud fotoreporterina leiab aega heategevusliku programmi „Lootuse rong“ vabatahtlikuna mööda Venemaad ringi sõita.

 Selle kampaania eesmärk on aidata vanemateta lastel pere leida. Vladimir Pesnja tunnistas, et orbude teema on teda juba ammu huvitanud. Projektis „Lootuse rong“ teeb ta seda, mida peab tegema iga inimene – tooma maailma headust. Fotokunst avaldub siin ebatavalisel moel: portree kaudu võib laps tutvuda oma tulevaste vanematega, nagu vanemad tulevase lapsegagi. Igast väljasõidust võtab osa ligi 40 inimest, kestab see 5 päeva ja fotograafi sõnul on aktsioon juba paljudel lastel aidanud oma kodu leida.

 Erilist tähelepanu äratas kohalolijates Vladimiri fotoseeria „Naiste kuningriik“, mis on üles võetud ühel „Lootuse rongi“ väljasõidul. See on pühendatud Anna Tšerkašinale ja ta 9 tütrele, kellest 7 on lapsendatud, tänu selles heategevusprogrammis osalemisele.

 Pärast külaliste esinemist algas diskussiooni ning küsimuste ja vastuste voor. Küsimusi kogunes üpris palju – nii publikult kui interneti teel saabunuid.

 Näiteks küsiti külalistelt: „ Kuidas te suhtute Suurbritannia teadlaste arvamusse, et Instagram on depressiivne ja äärmiselt kahjulik sotsiaalvõrk, mis avaldab inimeste psüühilisele seisundile negatiivset mõju?“

-„Sotsiaalvõrgustikud ei ole loodud depressiooni tekitamiseks, vaid inimeste ühendamiseks,“ vastas Vladimir Pesnja. „Sellest seisukohast on Instagram kahtlemata hea asi. Tähtis on, et hobi ei muutuks kinnisideeks.“

 Kuulajaid ei jätnud külmaks ka fotomontaaži probleem. Küsimus kõlas nii: „Kuidas te suhtute Photoshopis töödeldud fotodesse? Kas  massiinformatsioonivahendites ilmub tihti Photoshopi abil tehtud võltsfotosid kuumadest punktidest? Kas teil endal pole tulnud tegeleda sellise „loominguga“?“

- „Ma arvan siiralt, et foto ei tohi valetada,“ vastas külaline. „Minu vaatekohast on fotomontaaž ajakirjanduses lubamatu. Suurtes agentuurides eksisteerib fototoimetaja ametikoht, aga meil, fotograafidel, on keelatud teha mingeid parandusi, välja arvatud kadreerimine, värvi küllastamine või teravuse seadmine. Just fototoimetaja vastutab selle eest, kuidas hakkab fotoreportaaž välja nägema, milliseid fotosid kasutatakse ja milline allkiri neile pannakse. Mina näiteks pole oma karjääri jooksul meelega ühtegi fotot moonutanud.“

- „Kas Putinil on isiklik fotograaf?“ tundsid kohtumises osalejad huvi.

Sellele vastati, et presidendil on   eraldi  fotograafid, kes kuuluvad nn presidendi meeskonda. Neid on kuskil 4-5 inimest. Just need inimesed vastutavad ainult pildistamise eest. Presidendi imago eest fotograafid ei vastuta, sellega tegelevad juba teised spetsialistid.

 Viimased küsimused puudutasid otseselt pildistamise kunsti ja fototehnika kasutamist. Näiteks küsiti: „Millise ja kui kalli fototehnika soovitate soetada, et õppida professionaalselt pildistama? Sõbranna tütar õpib fotograafiks, ja temale käib see tasku pihta“

 Vladimir Pesnja lohutas: „Fotoaparaat on eelkõige instrument, ja pildistama on võimalik õppida absoluutselt iga kaameraga, see ei pea olema hirmkallis.“

 Kohtumine kestis kaks tundi. Külalisi saadeti ära valju aplausiga.