Print this page

Uudised

Baltlased Iirimaal

16.06.2017

Kuidas neil emigratsioonis läheb? Sellest rääkis tallinlastele klubis Impressum ajakirjanik, kirjastaja ja ühiskonnategelane Dublinist Sergei Tarutin.

Klubi Impressum korraldatud avalikule kohtumisele hotelli Euroopa konverentsisaalis oli kogunenud oma poolteistsada inimest. Seekordse kohtumise teema oli „Baltlased uduses Albionis: pilk läbi emigrantliku pressi prisma“.

Oma elu-olust Iirimaal ja Suurbritannias ning arvukate Baltikumi väljarändajate saatusest rääkis Tallinna publikule ühiskonnategelane, ajakirjanik, kirjastaja Sergei Tarutin. Samuti vastas ta publiku küsimustele.

Endine moskvalane, praegune iirimaalane (juba üle kahekümne aasta) Sergei Tarutin on oma eluga Briti saartel rahul. Kahe aastakümne jooksul on ta Iirimaal tuntud inimeseks saanud. Läti ajakirjanike eeskujul on teda hakatud isegi emigrantliku pressi kuningaks nimetama.

Sergei Tarutin lõpetas omal ajal Moskva lennundusinstituudi kosmosetehnika insenerina. Kuid kosmos jäi talle tookord kaugeks, aga see-eest kooperatiivid olid lähedal. Nagu ka värviliste metallidega kauplemine börsidel, mida Moskvas pärast NSVL-i lagunemist ning metsiku kapitalismi tulekut sovetiaja järgsesse ruumi nagu seeni pärast vihma tekkis.

 „Tehes Moskvast koostööd Balti riikidega, olin kindel, et näiteks  Eestist saab väga varsti väike Singapur, Läti muutub väikseks Šveitsiks, aga Moskva hiiglasuureks finantskeskuseks. Ja kõik saab olema suurepärane“, selliste sõnadega alustas ta oma esinemist.

Ja jätkas: „1991. aastal tulid Moskva kaubanduse ja tooraine bõrsile, kus ma tookord töötasin, inglased ning lubasid kõiki õpetada töötama nagu kord ja kohus. Kutsusid meie vaarikpunastes pintsakutes (kas mäletate vaarikpunaseid pintsakuid?)  grupi Londonisse õppima. Tegelesin seal tõlketööga, oli palju ka teistsugust tööd. Kuid siis tuli 1998. aasta ja kõik  varises hetkega kokku.“

Tuli midagi ette võtta. Ja juhtus nii, et tuttav  tegi Sergei Tarutinile ettepaneku minna Dublinisse ning põhjendas seda sellega, et selles toredas linnas pole veel ühtegi vene restorani.

Tõepoolest, põhjus missugune! Siis tuleb avada! Ja läkski.

Kõigepealt avas restorani. Viietärnihotelli juures. Tellisid uuringu teemal, millist kööki on kõige parem teha.  Investeerisid sellesse uuringusse palju raha. Alles hiljem said teada, et turu ja nõudluse uuringut läbi viinud firma oli uurinud  …Ameerika iirlaste eelistusi.

„Palun, tõstke käed, kellel elab Iirimaal mõni sugulane või sõber,“ - pöördus saali poole klubi Impressum külaline. Ja vaat mida ta nägi…

 

Tulemuseks oli see, et Ameerika iirlased olid restorani üle rõõmsad, aga kohalikud iirlased seal ei käinud. See polnud nende köök. Kõik oleks olnud hästi, kui poleks olnud 2001. aasta septembrit. Pärast seda loobusid ameeriklased pikaks ajaks lendamisest. Hirm oli liiga suur – aerofoobia.

 Kuid Ameerika iirlaste asemel hakkasid Iirimaale tulema venelased. Nemad restorani ei vajanud. Neil olid päevakorras juriidilised ja olmeküsimused, millele nad vastust tahtsid saada, kuid ei teadnud, kust ja kuidas.

Näiteks,“ ütles Sergei Tarutin, „ei saa inimene Iiri seaduste kohaselt lihtsalt minna ja eluaseme üürida. Kõigepealt tuleb eluaseme omanikule esitada oma pangaarve. Kuid ka pangaarvet ei saanud avada ilma eluasemeta. Tekkis surnud ring. Aga selliseid kavalaid seadusi on Iirimaal palju.“

Nii sündis idee asutada informatsiooniline ajaleht. Ja asutatigi. Esimene tiraaž oli üpris väike. See jagati tol ajal Iirimaal  ukse avanud vene poodides laiali. Kiiret nõudlust ei loodetudki. Aga ajalehti haarati lausa lennult ja nädalaga oli tiraaž läbi müüdud. Pidime isegi juurde trükkida, meenutab Sergei, sest  tellimusi tuli robinal.

Esimestes numbrites  kirjutati sellest, kuidas Iirimaal tööd saada, milliseid dokumente on selleks vaja, kuidas neid õigesti vormistada, kus vormistada.

Samal ajal hakkas  Iirimaale tulema inimesi Lätist, Leedust, Eestist, Poolast. Kõik nad vajasid infot. Varsti anti ajaleht välja ka leedu keeles. Veidi hiljem läti ja poola keeles. Peagi pöördusid toimetusse isegi Aafrika diasporaa esindajad, kuid nendega oli  keerulisem kas või ainuüksi keele pärast. Kahjuks, ütles Sergei, tuli mõne aja pärast kulutuste kärpimise tõttu jätta ainult vene- ja lätikeelsed ajalehed. Asi oli selles, et vene keeles loevad peaaegu kõik emigrandid. Kui keegi ei saagi aru, siis tõlgivad vene keelt valdavad kaasmaalased selle talle ära.

Väljaannetega teevad koostööd praegu ka linnavõimud, kes on huvitatud info levikust ning rahvuslike ühenduste ellukutsumisest.

Sergei jutt ärgitas inimesi palju küsimusi esitama. Huvituti, kuidas saab selles riigis nii palju tööd olla, said ju iirlased enne suure hulga töökäte saabumist kuidagi hakkama…

 „Said muidugi,“ nõustus Sergei, „kuid asi on selles, et eurotsooni arvukate finantsprobleemide, normide ja seaduste tõttu on enamik kohalikke farmereid järsult ümber kvalifitseerunud programmeerijateks. Alles jäid aga hiiglasuured maasika-, kartuli- ja muude kultuuride põllud. Nende eest tuleb hoolitseda, saaki on vaja koristada – kes seda siis teeb?“

 Isegi poodides polnud kassadesse kedagi tööle panna. Iiri naised eriti tööle ei kipu. Iirlastel on üldiselt suured perekonnad, nii et naistel tööst puudust ei ole. On ka teisi faktoreid.

 Vaat siis läkski võõraid töökäsi vaja. Tööd Iirimaal jätkus. Muide, mis iirlastesse puutub, täpsustas Sergei, on nad ise ka palju emigreerunud. Töötas omal ajal Venemaalgi ligi 5 tuhat iirlast. Brasiilias elab ja töötab ligi miljon iirlast. Nad on kogu maailmas laiali.

Muidugi tõstatas jutt emigreeruvatest iirlastest  küsimusi paljudele Eesti elanikele hellal teemal – töö teistes riikides.

Asi on selles, et viimasel ajal jätkub ka kodu-Eestis töökohti, kuid inimesed lähevad ikkagi ära, jättes perekonnad maha. Nii küsitigi, kas tasub ära minna, kui siin on olemas töö, palk, kas tõesti on palgalõhe nii suur?

 Ka kodus on võimalik tööd leida,“ nõustus Sergei Tarutin. „Olen uurinud töö- ja palgapakkumisi Baltimaades ning Iirimaal. Järeldus on selline: Iirimaal makstakse nädala eest sama palju kui siin kuu eest.“

 Kuna paljudel saalis viibijatel oli mõni pereliige parajasti Iirimaal, siis huvitas neid küsimus, kas on võimalik, et nende lähedased lähiajal koju tagasi tulevad.

„Kui Eesti muutub väikseks Singapuriks, siis tulevad väga varsti,“ lubas külaline Iirimaalt.

Ei saanud üle ega ümber küsimusest, kas halli passi omanikud saavad Iirimaal või Suurbritannias tööle asuda (ehk kodakondsuseta isikud), ning huvituti ka sellest, kuidas on Iirimaal lood inimõigustega, ega neid ei rikuta?...

 Mis kodakondsuseta inimestesse puutub, siis sellest küsimusest, täpsustas Sergei Tarutin, ei suutnud iirlased kaua aega sotti saada. Asi on selles, et  Eesti ja Läti ei andnud neile küll oma kodakondsust, kuid jätsid nad sellega ilma ka Euroopa kodakondsuse saamise võimalusest. Ja seda ei suudetud seal kuidagi mõista. Kuid  Baltimaadest Iirimaale saabunud  ja seal tööd leidnud (näiteks politseis) inimesed on asja kõikidele selgeks teinud. Nii et Eestist ja Lätist saabunud kodakondsuseta inimesed peavad praegu saama spetsiaalse tööloa.

Ja muidugi huvituti, kas on võimalik saada Iirimaa kodakondsust, kui on juba olemas mõne teise riigi pass.

«On küll,“ vastas külaline Iirimaalt. „Kodakondsuse saamiseks tuleb seal legaalselt elada vähemalt viis aastat. Viimasel aastal tuleb maksta makse. Konstitutsioonieksamit pole, kodakondsuse saamisel antakse vanne kooris, ka tuleb selle eest maksta tuhat eurot ja peab olema seaduskuulekas. Kui kontrollimisel selgub, et  keegi on liikluseeskirju rikkunud või pole tagastanud raamatut raamatukoguusse, võidakse kodakondsust mitte anda.“

Järgmine saalist tulnud küsimus oli ebatavaline. Küsimuse autor huvitus, kas Sergei paneb enda ja Dovlatovi Ameerika ajalehe vahele võrdusmärgi.

«Ei, mitte mingil juhul. Meil on nii, et mida rohkem kohalikku materjali, seda kiiremini ajalehed ära ostetakse. Nii et minul on pigem käitisajaleht,“ naeratas klubi Impressum külaline.

Kohtumise lõpus huvituti muidugi Brexitist. Sergei Tarutin vastas, et see protsess on saanud  püsiväärtuseks. Lõpptulemusena ei muutu mitte kunagi mitte miski, Brexit osutub kõigest Demoklese mõõgaks Brüsseli kohal, kus hirmust Suurbritannia EL-ist väljumise ees ollakse Londoni nõudmiste suhtes veel järeleandlikumad.