Print this page

Press meist

Aleksandr Užankov vene tsivilisatsiooni alustaladest
 Aleksandr Užankov vene tsivilisatsiooni alustaladest
Lilia KERRO
06.03.2017

Veebruari lõpus võõrustas Tallinn filoloogiadoktorit, kulturoloogiakandidaati, professor Aleksandr Užankovi

 Meediaklubis IMPRESSUM toimus avalik kohtumine kuulsa teoreetiku, vene kirjanduse ja vanavene kultuuri uurijaga teemal „Keel, kirjandus ja kultuur kui vene tsivilisatsiooni alus“.

Aleksandr Užankov rääkis vene kirjasõna väljapaistvate meistrite loomingu seostest õigeusu ja vaimsusega, jagas publikuga  oma väga huvitavaid ja üpris mittestandardseid vaateid vene kirjanduse tüvitekstidele.

Järgmisel päeval toimus klubis diskussioon teemal „Vene kirjandus ajaloolises mõõtmes“. Arutati küsimusi, mis on seotud vene mentaliteedi ja vaimsuse iseärasustega ning nende mõjuga vene kirjandusele, maailmavaate arengule ning ajaloo- ja kultuuripärandile.

Professor Užankovi arvates on vene inimese maailmavaadet kujundanud neli faktorit: õigeusk, Venemaa ajalugu, vene kirjandus ja vene keel. „Just keel on rahvusliku identiteedi alus: mis keeles sa mõtled, sellesse kultuuri  sa ka kuulud. Ja pole tähtis, milline veri su soontes voolab,“ arvab Aleksandr Užankov.

Rääkides vene maailmast, juhtis teadlane tähelepanu mõistete tähtsusele. Kes on venelased teaduslikust vaatevinklist? XX sajandil arvati, et venelased on rahvus. Aga enne XX sajandit? Kui vaatame Kiievi-Venet, siis leiame sealt vaid ühe sünonüümipaari: venelane = õigeusklik. Need on sünonüümid. „Seega on „venelane“ konfessionaalne mõiste, mitte rahvuslik,“ kinnitab A. Užankov.

 Toetudes aastatepikkusele uurimistööle, jagas Aleksandr Užankov kohalviibijatega oma arusaama sellest, mis on tuhandeaastase vene idee vaimne alus, mida peab õpetama kirjandus. „Esimesed vene kirjanikud olid pühakud. Rääkides vene kultuuri fondist, tuleb märkida, et vene kirjakeel, vanavene keel, on  kirikuslaavi keel, see on pühakirja ja liturgia keel. Palve on inimese vestlus jumalaga. Aga raamat on jumala vestlus inimesega, sest raamatuid kirjutati jumala õnnistusel,“ märkis kuulus teadlane. A. Užankov juhib tähelepanu sellele, kui erinevalt on lääne ja vene kirjanduses süžeed üles ehitatud: „Kõik XIX sajandi prantsuse romaanid ja  Ameerika filmid on õnneliku lõpuga -  armastuseabielu ja rikkus koos. XIX sajandi suurtel vene kirjanikel, olgu see siis Puškin või Tolstoi,  sellest kohast süžee alles algab.“

 „Usk on vene inimesele kui õhk, milleta ta ei saa elada,“ on Aleksandr Užankov veendunud.

Vastates küsimusele, kes 20. sajandi lõpu vene kirjanikest võiks pälvida Nobeli preemia, nimetas Aleksandr Užankov pikemalt mõtlemata Valentin Rasputini nime.

Klubi Impressum külalisele,  entsüklopeediliste teadmistega maailmakuulsale teadlasele, kes on nõutud nii Venemaal kui USA-s, Jaapanis, Euroopa maades, esitasid kohalviibijad arvukalt küsimusi, mis väljusid kohtumise teema raamest.

Aleksandr Užankov käsitles väga üksikasjalikult küsimust, kuidas 17. sajandi 40. aastatel toimunud kirikulõhe Venemaa kirikuelu, kultuuri ja edasist arengut mõjutas, kuidas nende kaugete sündmuste jälg tänapäeva Venemaal avaldub. Kirikulõhe teke on seotud kahe väljapaistva isikuga: patriarh Nikon ja ülempreester  Avvakum. Nende saatused olid algusest peale tihedalt seotud: mõlemad sündisid Nižegorodski kubermangus, mõlemad viibisid Makarjevski kloostris…

Meenutanud ajaloosündmusi, nimetas professor Užankov lõhe peamised põhjused: ideoloogilised, majanduslikud ja poliitilised.

 Vanausuliste usuvool, mis tekkis vene õigeusu kiriku 17. sajandi kirikulõhe tõttu, püüdis säilitada vana usu kirikureegleid.

Uus-Jeruusalemma kloostri ehitus Moskva all ja Nikoni kloostri iguumeniks kuulutamine (ta tegi seda ise) kutsus esile veel  ägedama vastasseisu. Nikoni  kavatsuse kohaselt pidi Uus-Jeruusalemma klooster tulevikus saama õigeuskliku maailma keskuseks.

Küsimustele vastates märkis professor, et kirjanduses, ajaloos huvitavad teda eelkõige tähendused, mitte ainult faktid. „Tuleb käia oma teed. Igal rahval on oma tee,“ rõhutas teadlane ajaloolisest valikust rääkides.

 Ta rääkis ka sellest, kuidas ise usu juurde oli tulnud. Selle sügava, tõelise usu juurde, mida hoiti ta perekonnas, hoolimata igasugustest poliitilistest režiimidest ja elutingimustest. Rääkis sellest, kuidas ta 7-aastaselt oli äärmiselt raskes seisundis haiglas. Palavik tõusis 40-ni ja seda ei suudetud üle kuu aja langetada. Ja siis ütles vanaema emale: „ Vii ta Tšernigovi Feodossi juurde“. Allkirja vastu sai ta üheks päevaks haiglast välja ja viidi Püha Troitski kloostrisse pühaku Tšernigovi Feodossi ikooni juurde. Pärast naasmist sai ta esimest korda poolteise kuu jooksul sügavalt ja rahulikult magada. Kui poiss ärkas, mõõtis peaarst temperatuuri, ja nähes, et see oli 36,6, küsis: „Kus te käisite, kas Feodossi juures?“. Ema noogutas. „Võib haiglast välja kirjutada,“ ütles arst.

„See sündmus leidis aset päev enne kloostri sulgemist. Viimane ime enne Püha Troitski kloostri sulgemist.  Kui ta Tšernigovi Feodossi elulugu uurima hakkas, selgus, et see on õppijate ja õpetajate kaitsja,“ jagas Aleksandr Užankov kuulajatega oma mälestusi.