Print this page

Uudised

Film armastusest ja sõjast

26.07.2017

Vene režissöör Sergei Mokritski esitles klubis Impressum oma kuulsat filmi „Lahing Sevastopoli pärast“

Meediaklubi Impressum juulikuu kohtumine toimus Tallinna kinos Sõprus. Film, mille tõi Tallinna Sergei Mokritski, oli rindesõprusest, armastusest ning ohvritest, mille tõid möödunud sõjas võitu sepistanud inimesed.

„See film on omamoodi unikaalne,“ rääkisid klubi Impressum kaasasutajad, Komsomolskaja Pravda ajakirjanikud Igor Teterin ja Galina Sapožnikova filmi demonstreerimise eel. „Filmi esilinastus toimus 2015. aasta aprillis nii Moskvas kui Kiievis peaaegu ühel ja samal ajal, suures isamaasõjas saavutatud võidu 70. aastapäeva eelõhtul. Ja see fakt, et Venemaa ja Ukraina vahele olid kiilu löönud juba Maidan, Krimm ja Donetsk Luganskiga, ei saanud takistuseks.“

Jah, nii see on, „Lahing Sevastopoli pärast“ on viimane Venemaa-Ukraina ühisfilm. Võtted toimusid Kiievis, Odessas, Kamenets-Podolskis, Sevastopolis. Arvutigraafika lõi Ukraina firma Postmodern. Filmi soundtrack´i esitas Ukraina rahvuslik teeneline akadeemiline sümfooniaorkester.

Sergei Mokritski sõnul väärib tähelepanu see, et nii Venemaal kui Ukrainas näidati ühesugust versiooni - kärbeteta ja poliitiliselt tsenseerimata. Tõsi küll, Ukrainas pandi filmile teine pealkiri – „Незламна“, mis tähendab „võitmatu“.

Avaliku kohtumise ametlik osa oli lühike. Režissöör tegi ettepaneku kõigepealt filmi vaadata, kujundada selle põhjal oma arvamus ning alles seejärel mõtteid vahetada.

Seanss kestis kaks tundi. See oli film sõjast, armastusest, linnast, mis kujunes tõeliseks põrguks neile, kes sinna sõja jalgu olid jäänud, ja uskumatust elujanust.

Samuti oli see film imelisest snaiprist Ljudmila Pavlitšenkost, kes hävitas 309 fašisti. Ta oli kõigest 25-aastane, aga teda kutsuti juba leedi Surmaks.

Pärast oma armastatu langemist, haavata saamist ja mitut põrutust ning viimast snaipriduelli sattus ta Ameerikasse, kus pidas oma kuulsa kõne, milles olid sõnad: „Olen 25-aastane, tapnud 309 fašistlikku vallutajat. Härrased, kas teile ei tundu, et olete liiga kaua end minu selja taha peitnud?“

Nende sõnadega lähendas Ljudmila Pavlitšenko USA-d ja NSVL-i paremini, kui seda olid suutnud teha professionaalsed diplomaadid. Aga noorukese ukraina neiuga, kes oli ülikoolipingi sõjakaevikute vastu vahetanud, sõbrunes Eleanor Roosevelt, Ameerika presidendi abikaasa…

Kõik need sündmused saidki filmi „Lahing Sevastopoli pärast“ aluseks.

Kui film lõppes, oli saal veidi aega haudvaikne… siis pääses valla ohe… ja kõlas aplaus.

Tänanud vaatajaid, rääkis režissöör lühidalt Sevastopoli lahingu ajaloost, millest filmis endas oli üpris vähe juttu. Ta selgitas, et temale oli kõige tähtsam jutustada tol ajal veel päris noorukesest kangelannast, kes sattus otse kohutava sõja põrgukatlasse. Pärast Sergei Mokritski esinemist saal elavnes ja küsimusi hakkas sadama kui rahet.

Peaosa mängis filmis tuntud vene näitleja Julija Peresild.

Vaatajad, kes olid tähele pannud näitleja perekonnanime, huvitusid kõigepealt sellest, ega tal eesti juuri pole, seejärel, kas temaga oli kerge töötada.

 Eesti juurte kohta ei osanud Sergei Mokritski midagi öelda, teadis vaid, et Julija on pärit Pihkvast. Kuid tunnistas, et perekonnanimi on tõepoolest eestipärane, aga selle kohta, kuidas temaga töötada oli, vastas ta: „Julija oli tema jaoks kõik, kui poleks olnud Julijat, poleks olnud ka filmi.“

Pärast filmi „Lahing Sevastopoli pärast“ valmimist töötas Sergei Julija Peresillaga veel kahes filmis ning on valmis ka edaspidi temaga koostööd tegema.

Kõlas küsimus ka selle kohta, kuivõrd kommertslikuks osutus film „Lahing Sevastopoli pärast“. Mõeldi ilmselt seda, kuivõrd hästi vaatajad filmi vastu võtsid.

Vastust ei tulnud kaua oodata. Režissööri sõnul teenis 2-miljonilise eelarvega film 8 miljonit.

Esitati küsimus, kas filmi on näidatud Euroopas ja teistes maades.

“On küll,“ vastas režissöör. „Ja kui enne ei teadnud paljud Sevastopolist ning sellest kohutavast lahingust midagi, siis nüüd said teada. Said teada ka, et Ukraina ja Venemaa pole üldse teineteisele võõrad. Said teada, mis meie maade rahvast ühendab.“

„Muide, näitasime filmi Hiinas“, lisas külaline. „Seal meeldis see inimestele niivõrd, et mind kutsuti ühisprojekti tööle. Just sealt ma hiljuti tulingi. Hakkame koos tööle, kirjutame  Hiina kolleegidega juba stsenaariumi.“

Nendele sõnadele järgnes loogiline küsimus, kuidas režissöör suhtub sellesse, mis Ukrainas praegu toimub. Võidupäeval kisti ju veteranidelt rinnast Georgi linte ja aktsioonis Surematu Polk osalejaid loobiti suitsumürskudega. Kas ei toimu see selle pärast, et mälestus ühisest sõjast on viimane, mis ukrainlasi ja venelasi ühendab? Kui see mälestus välja juurida, ei jää enam midagi ühist.

„Muidugi mitte,“ vastas Sergei Mokritski, „meie rahvaid ei ühenda ainuüksi ühine võit. On ka arvukad sugulus- ja sõprussidemed. Need ühendavad rahvaid. Kuid kahjuks on valatud verd ja see on praeguseks saanud lahutavaks jooneks, mida pole võimalik ületada. Kahjuks. Peab ootama. Paraku on praegu asjad nii, mitte teisiti. Praegu ei kuulda üksteist. Ja ei hakatagi kuulma. Paraku.“

Kuulajaid huvitas ka see, kas Sergei on kursis filmikunsti olukorraga praeguses Ukrainas – on ju Ukraina alati olnud kuulus oivaliste näitlejate, suurepäraste mängufilmide poolest, mida vändati just seal.

Ikka jälgin. Kuid ise pole ma pärast filmi „Lahing Sevastopoli pärast“ üheski ühisprojektis osalenud. Asi on selles, et Ukrainas pole praegu raha headeks projektideks. Tankide jaoks on, aga filmi jaoks ei ole. Selline on reaalsus. Jah, seriaale küll tehakse. Milliseid, ei tea, ei ole vaadanud.“

Vaatajad meenutasid Aleksei Utšiteli kõmulist filmi „Matilda“. Huvituti, kas praegune kõmu pole lihtsalt promokapmaania.

“Olen kindel, et Aleksei Utšitelile pole sellist kampaaniat vaja,“ vastas režissöör. „Vastupidi, selline suhtumine filmi võib hoopis jalad alt lüüa, ära võtta tahtmise midagi teha.“

Galina Sapožnikova, Komsomolskaja Pravda vaatleja ja ka klubi Impressum kaasasutaja, päris loomingulisele kohtumisele kriipsu alla tõmmates režissöör Sergei Mokritskilt, kas ta ei näe analoogiat palju aastaid tagasi toimunu ja praegu toimuva vahel.

“Kui jah, siis mida me kõik peame tegema, et õnnetust ära hoida?“ pöördus ta küsimusega külalise ja saalis viibijate poole.

“Ma ei näe analoogiat,“ vastas režissöör. „Ja ei tahagi mingit analoogiat otsida. Mis aga sellesse puutub, mida me kõik peaksime tegema, vastan – õppima üksteist armastama. Ma tegin filmigi tegelikult mitte niipalju sõjast kui armastusest. Kui pole armastust, on sõda. Kui pole armastust, on õnnetus. Õppigem siis üksteist armastama.“

 

Impressumi info:

 Sergei Mokritski sündis 1961. aastal Ukrainas Žitomiri oblastis. Oli meremees, õppis ülevenemaalises riiklikus kinematograafia instituudis operaatorite teaduskonnas (A. Galperini juures), väntas filme Mosfilmis ja Odessa filmistuudios. Ta on üle kahe aastakümne edukalt teinud nii mängu- kui dokumentaalfilme. Viimatised režissööritööd on „Спецгруппа“ („Erirühm“) (2007), „Четыре возраста любви“ („Armastuse neli iga“) (2008), „День учителя“ („Õpetajate päev“) (2012), „Lahing Sevastopoli pärast“ (2015) ja „Я – учитель“ („Mina – õpetaja“) (2016).