Print this page

Uudised

Kas Euroopast saab kalifaat?

25.08.2017

Klubis Impressum esines kirjanik ja publitsist, kõmulise antiutopistliku romaani „Jumalaema mošee Pariisis“ autor Jelena TŠUDINOVA

Tallinna Euroopa hotelli suur konverentsisaal oli pilgeni rahvast täis. Huvi Jelena Tšudinovaga kohtuda oli suur. Ja see on täiesti mõistetav, kuna kohtumise teema „Euroopa futuroloogist kirjaniku pilgu läbi“ on paljude arvates praegu äärmiselt aktuaalne.

Võtnud kätte mikrofoni, otsustas külaline siiski põhiteemast veidi kõrvale kalduda ning tegi oma loomingust lühikese ülevaate. Ta on kirjutanud palju huvitavaid raamatuid, sealhulgas Venemaa kodusõjast pajatava romaanisarja „Держатель знака“ , Vana-Egiptuse teemalise romaani „Nofretete“ ning ajaloolis-fantastilise saaga Saburovite aadliperekonnast – romaanid „Ларец, «Лилея».

Enne kui hakata rääkima 2005. aastal kirjutatud kõmulisest romaanist „Jumalaema mošee Pariisis“, jagas külaline tallinlastega oma rõõmu uue, alternatiivse ajaloo žanris loodud romaani „Победители» („Võitjad“) ilmumise üle. Romaani tegevus toimub 1984. aastal Vene impeeriumis, mis pärast valgekaartlaste võitu kodusõjas taastatud on.

„Romaan on kirjutatud positiivses võtmes,“ täpsustas Jelena. „Positiivselt kirjutada oli üpris keeruline, kuid lugejad arvavad, et mul on see hästi välja tulnud. Olen nendega peaaegu nõus.“

„Selles romaanis,“ rääkis kirjanik, „on juttu sellest, et kui maailm oleks omal ajal läinud imperaator Aleksander I välja pakutud arenguteed mööda, oleks praegu kõik teisiti, kuna tema põhiseisukoht oli, et kristlane ei sõdi kristlasega.“ Jelena Tšudinova loodab väga, et islamimaailma pealetungiga silmitsi seistes pöördub kristlik maailm Venemaa imperaatori välja pakutud arenguteele.

Romaani „Jumalaema mošee Pariisis“ kohta lisas Jelena, et varsti ilmub see ka saksa keeles, mis on praegu Euroopas toimuva valguses ülimalt tähtis.

„Paljud Euroopa lugejad ja kriitikud nimetavad mu romaani äärmiselt teravaks,“ ütles Jelena. „Kuid mina nii ei arva. Asi on selles, et nad ei näe sündmuste ahelat, mis on kaasa toonud praeguse tsivilisatsioonide konflikti. Nagu ei näe seda ka paljud Euroopa poliitikud.“

“Ma ei külva oma teosega hirmu, nagu väidavad kriitikud. Ma kutsun üles mitte kartma,“ jätkas Jelena Tšudinova. „Oma romaani kirjutades ei võinud ma aimatagi, millist vastukaja see tekitab. Mind võib süüdistada vaid selles, et ma pole kogu reaalsust kujutanud, muus mitte.“

Jelena Tšudinovalt küsitakse tihti, miks ta valis oma romaani tegevuskohaks Jumalaema kiriku Pariisis?

„Sest enamikule, mitte ainult prantslastele, vaid ka paljudele teistele eurooplastele, on see püha koht, mis kehastab Euroopa kristlikku maailma,“ ütles Jelena. „Euroopa kultuur hakkas kujunema just Prantsusmaal ja see kirik on selle kultuuri sümbol.“

Inimesena, kes elab kord Venemaal, kord Prantsusmaal, kusjuures peaasjalikult Prantsusmaa provintsis Normandias, hämmastas teda väga prantslaste reaktsioon (ja mitte ainult nende) ajakirja Charlie Hedbo töötajate tulistamisele.

„Siis toimus korraga mitu terrorirünnakut, surma said ka poodi toitu ostma tulnud inimesed,“ meenutab ta. „Just nemad lükati toimunule antud ametlikes hinnangutes „pimedasse nurka“, samal ajal kui kõik hakkasid ühel häälel karjuma, et ajakirjanikud-karikaturistid andsid elu sõnavabaduse eest, et nemad ei ole terrorismi ohvrid. Mis siis välja tuleb – kas poodi tulnud inimesed hukkusid ka „sõnavabaduse“ nimel? Absurdne!

Häda on selles, et me ei ole siin Euroopas kaua aega tahtnud silmanähtavat tunnistada,“ konstateerib kirjanik ilmset fakti.

„Mind hämmastas siis ka väga nende Euroopa poliitikute korraldatud mälestusmiiting, kes olevat justkui rahva innustusega kaasa läinud. Nagu selgus, olid nad ihukaitsjate saatel naabertänavas sammunud,“ lisab ta. „Hiljem monteeriti kõik kokku nagu vaja, kleebiti juurde rahvas, kes tegelikult mööda teist tänavat oli sammunud, ja kõik see „söödeti“ mitmemiljonilisele telepublikule ette. Kõik teadsid seda, kuid vaikisid tolerantselt, et mitte kedagi solvata“.

Isegi kui eurooplastel oli kunagi tahet ja julgust, siis nüüd enam pole,“ kinnitab kirjanik.

Muide, Jelena Tšudinova juhtis klubi Impressum saali kokkutulnute tähelepanu terminile „tolerantsus“, mis meditsiinis tähendab immuunsuse nõrgenemist. See räägib paljustki.

„Inimesi on palju aastaid sellesama „tolerantsuse“ egiidi all õpetatud end süüdi tundma isegi selle pärast, mis juhtus 500 aastat tagasi.“

Ja kõik tunnevadki end süüdi, ainult et nüüd juba iseenda elu hinnaga. Paradoks on selles, et Euroopa on jõuetuks jäänud ja end ära hellitanud, kaotanud igasuguse vastupanuvõime.

Küsimus on vaid selles, millal ta selle tagasi saab, millal ärkab lõpuks eurooplaste geneetiline mälu. Terrorismi ees lipitseda, paluda moslemitel terroriaktid hukka mõista – see ei vii kuhugi, on kirjanik ja publitsist kindel.

Ja kui Euroopa kavatseb edaspidigi radikaalse terrorismi maha vaikida, hakkab tragöödiate geograafia üha laienema. Viimase aja sündmused seda kinnitavadki.

Londonile, Nizzale, Berliinile ja Pariisile on lisandunud Hispaania… Ja sellega asi ei piirdu.

Pärast neid sõnu hakkas küsimusi sadama kui rahet. Üks küsimus kõlas nõnda: „Kas pole nii, et Euroopa maksab praegu ristisõdade eest?“

 Järgnes Jelena silmapilkne vastus.

Kirjanik kinnitas, et praegu toimub tõe tahtlik asendamine müütidega. Tema arvates oli juba tookord kristlaste seas teravalt päevakorral küsimus, mis lööb tänapäeva Euroopa kohal särama – kas rist või poolkuu.

Teiseks soovitas ta meenutada ajalugu. Ja tõi näite, kui Karl Martell (Frangi riigi valitseja 717-741) purustas moslemid Poitiers´ all.

Poitier, täpsustas ta, on üks vanemaid linnu Prantsusmaal. Ja mida see tähendab? Kas tõesti on ka Poitiers moslemite maa?

Osmanite ajal jõudsid moslemid isegi Viini alla, olles läbinud Balkanimaad kõike oma teel hävitades. Aga tapetud vanemate lastest kasvatasid nad mankurdid ja tegid neist janitšarid. Mankurdid on oma päritolu unustanud inimesed.

Järgmine küsimus puudutas kurikuulsat ajakirja Charlie Hebdo. Nimelt, kuidas ajakiri viimasele terroriaktile reageeris.

„Nagu alati,“ vastas külaline. „Vanamehelikult lapsikult. Joonistavad igasuguseid jälkusi edasi.“

Publikut huvitas küsimus, kas Euroopa õigeusu ja katoliku kirik ei võiks olukorra muutmiseks ühineda.

“Suurepärane küsimus,“ märkis Jelena Tšudinova. „ Praegu pole võimalik ei ühine palvus ega ühine armulaud, kuid kirikute kaitseks oleks küll võimalik ühineda. See on reaalne.

Järgnes kohe uus küsimus, kas radikaalsete islamistide tellija võib asuda väljaspool islamimaailma.

„Kõik on ammu kontrolli alt väljas,“ vastas külaline. „Islami probleem kerkis teravalt esile juba XX sajandil, kui käis terav võitlus USA ja Nõukogude Liidu vahel. Enne seda polnud reaalset ohtu. Olen kindel, et just see vastasseis sünnitaski praeguse olukorra. Mingisse ühte kurjategijasse ma ei usu“.

Ja muidugi ei saadud küsimata jätta, kas Jelena pole pärast oma raamatu ilmumist ähvardusi või hoiatusi saanud.

Kuid just sellele küsimusele keeldus Jelena Tšudinova kategooriliselt vastamast.