Print this page

Uudised

Kriminaalromaan tõeotsingutest

29.09.2017

Klubis Impressum toimus kohtumine kirjanik Dmitri Miropolskiga, sensatsioonilise ajalooromaani „Kolme tsaari saladus“ autoriga.

Hotelli Euroopa suur konverentsisaal oli pilgeni rahvast täis. „Kolme tsaari saladuste“ köited, mille autor autogrammisessiooniks Peterburist kaasa oli toonud, osteti silmapilkselt ära.

Avaliku kohtumise avas ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja Euroopas väljaandja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin. Külalist esitledes rõhutas ta, et Dmitri Miropolski raamat, mida Venemaal nimetatakse aasta peamiseks bestselleriks, on väga informatiivne. Mingil kummalisel kombel ärgitab see suurt huvi maailma ja Venemaa ajaloo vastu.

Raamat sai kohe pärast ilmumist erakordselt populaarseks ja Venemaal on see  purustanud kõik  raamatumüügi rekordid. 2017. aasta aprillis, kui selle esimesed köited müügile tulid, osteti neid mõne kuuga 165 000 eksemplari. Teos ilmus kolmes variandis: kerge taskuformaadis kaksköitmik, soliidne kõvade kaantega üle kilo kaaluv köide ja rohkete illustratsioonidega kinkeeksemplar.

Dmitri Miropolski sissejuhatav kõne oli lühike. Ta soovitas inimestel heita pilk raamatusse. Seda on kerge teha, isegi kui teil ei ole õnnestunud romaani selle ümber puhkenud kiremöllu  tõttu soetada.

Romaani esimene osa, täpselt 50 peatükki, avaldas Komsomolskaja Pravda oma veebilehel, kus tekst on varustatud arvukate illustratsioonidega. Dmitri sõnul võis sellise kirjastamisprojekti edukalt teoks teha ainult Komsomolskaja Pravda, kasutades ära oma meedia-, organisatsioonilise ja turunduspotentsiaali. Praeguseks on Komsomolskaja Pravda hinnangul raamatu läbi lugenud oma pool miljonit inimest.

Seejärel mindi küsimuste juurde, mida oli erakordselt palju. Esimesena loeti ette kohtumisest osavõtja Viktoria küsimus: „Kuidas keemikuharidus teie teoste kirjutamisele kaasa on aidanud?“. Miropolski vastas, et tehnoloogiline lähenemine aitab infoga paremini töötada. Tuleb osata orienteeruda ajalooandmetes, mis on ajuti üpris vaieldavad. Autoril on õnnestunud kokku panna mitmesuguste faktide tehnoloogiline ahel ja faktid romaani süžeesse põimida, et lugejat mitte ainult lõbustada, vaid ka harida. Ja ta tegi seda sügavas veendumuses, et haridus pole veel kellelgi mööda külge maha jooksnud.

Palju küsimusi esitati Venemaa ajaloo kohta. Ühel sedelil oli küsimus selle kohta, kas Ivan Julm tõi Venemaale rohkem õitsengut või häda. Dmitri vastas, et headus ja kurjus on delikaatsed, ajaga muutuvad mõisted. Ja siin piisab, kui öelda, et Ivan Julm sai enda kätte kaugeltki mitte õitsva riigi, mille koosseisu kuulusid Moskva ja Vladimiri vürstiriik. Aga ta valitsemisaja lõpuks oli Venemaa suurem kui Euroopa.

Vastates küsimusele, miks ja milliste meetoditega tollases Euroopas Ivan Julmale deemonlikud jooned külge poogiti, tõi Dmitri Miropolski kõigile tuntud ajaloolise näite. „Tsaar ei tapnud oma poega, nagu paljud arvavad,“ ütles kirjanik. „Poeg suri loomulikku surma. Aga tapmisloo mõtles välja paavsti legaat Antonio Possessivo. Seda levitati tollases inforuumis, nagu praegu jagatakse infot internetis ja sotsiaalvõrgustikes.“

Üpris palju küsimusi oli tulnud interneti teel juba enne Dmitri Miropolski saabumist Tallinna. Külaliselt küsiti, kas ta loomingut on mingil moel mõjutanud praegused poliitilised trendid.

„Muidugi on mõjutanud, nagu meie kõikide elu,“ vastas kirjanik. „Poliitikutest riigitegelased, olgu see Putin või Tallinna kogunenud Euroopa riigipead, mõjutavad iga päev iga oma liigutusega miljonite inimeste elusid. Nemad on maailma saladustega otseselt seotud. See, mis toimub ladvikus, toimub seaduste järgi, mis on paljudele meist tundmatud, kuid mille järgi meil elada tuleb.“

Miropolskilt küsiti, kes vene tsaaridest on kõige enam lugupidamist väärt ja kellele tuleks  kaasa tunda. Dmitri märkis, et mis lugupidamisse puutub, siis on raske öelda, kuna inimeste ettekujutused eetilistest normidest ei pruugi kokku langeda. Aga kõige rohkem on tal kahju Ivan Kuuendast ja imperaator Paulist. Ivan istus Schlüsselburgis tervelt 20 aastat… Elas, piinles, kuigi oli seaduslik imperaator. Ja muidugi on inimlikult kahju neist, kes pole surnud loomulikku surma, nagu Paul I.

Paljud küsimused puudutasid Dmitri Miropolskit kui inimest ja kui kirjanikku. Voldemar Pärnust oli küsinud interneti teel: „Olete elu jooksul omandanud terve hulga elukutseid. Mis teid sundis neid lõputult vahetama? Milline elukutse on teile kõige huvitavam?“ Külaline vastas, et talle on tegevusalade muutmine olnud alati sisemise vabaduspüüde realiseerimine. Aga vabadus on võimalus mitte teha seda, mida teha ei taha. Just seetõttu sai temast üsna hea graafik, töötas reklaami ja poliittehnoloogia vallas , kirjutas filmistsenaariume ja muidugi raamatuid. „Noorusuljus pole kuhugi kadunud!“ naeratas külaline.

Muidugi oli palju küsimusi salaühingute, rüütliordude, vabamüürluse teemal. Irina Kalabina ajakirjast Russkii Vek päris külaliselt: „Kas olete kohtunud roosiristlaste ühingu liikmetega? Olete neist palju kirjutanud.“ Dmitri soovitas Irinal sisestada ükskõik millisesse otsingumootorisse sõna „roosiristlased“. Sealt saab infot nende kooli Lectorium Rosicrucianum kohta, mis tegutseb Moskvas ja Piiteris täiesti legaalselt.

Selge see, et nendes ühingutes ja ordudes on säilinud vanad rituaalid, jätkas kirjanik, kuid selles pole midagi halba. Mõned neist on tõsised tegijad. Võtame näiteks Malta ordu, millel on riigi staatus. Kas teate, et just see ordu kontrollib Vatikani panka ja on seetõttu üpris mõjukas organisatsioon? Muide, kui teid see teema huvitab, minge ja kuulake nende ühingute ning ordude liikmete loenguid. Nad on praegu suhtlusele täiesti avatud. Venemaal on muide mitu vabamüürlaste ühingut, mis tegutsevad mittetulundusorganisatsiooni staatuses. Nende tegevusele ei tehta takistusi, nad ei kujuta meile mingit ohtu.

Kohtumine kestis kaks tundi. Ürituse lõpus jagas Dmitri Miropolski romaani „Kolme tsaari saladused“ õnnelikele omanikele autogramme. Septembrikuu kohtumisega klubis Impressum saate lähemalt tutvuda videoaruande vahendusel (vene keeles).