Print this page

Uudised

Värsid ei vaja viisat

28.10.2017

Londonis elav vene poetess Lidia Grigorjeva luges klubis Impressum oma luuletusi ning mõtiskles vene kultuuri rollist ja kohast välismaal.

Avalik kohtumine Lidia Grigorjevaga toimus Tallinnas hotelli Euroopa konverentsisaalis. Ürituse alguses luges poetess luuletusi, mille ta pühendas neile, kelle ühine kodu oli kunagi Nõukogude Liit ning kes nüüd kurbuse ja soojusega meenutavad sõpru, kellest neid saatus on riigipiiridega lahutanud.

Klubi Impressum külaline pakkus tallinlastele huvi kui laia loomingulise diapasooniga inimene. Kirjanik, poetess, publitsist, kümmekonna luulekogu ja romaani autor, ülemaailmse kunsti ja kultuuri akadeemia ning Euroopa kultuuriühingu liige - need pole kaugeltki kõik tegevusvaldkonnad, milles ta kuulsust on kogunud.

Lidia Grigorjeva on tuntud ka järgmiste dokumentaalfilmide autorina: „Tsvetajeva Londonis“, „Gumiljov Londonis“, „Skrjabin Londonis“, „Londoni staniitsa“ jt. Tema sulest on ilmunud raamat „Англия - страна Советов“ („Inglismaa – nõukogude maa“), värssromaan „Русская жена английского джентльмена» („Inglise džentelmeni vene naine“).

Kuidas Lidia Grigorjeva Londonisse sattus ja miks temast nii palju kirjutatakse, kõlas kohe kohtumise algul.

«Tegelikult elan ma kahes riigis,“ täpsustas külaline. „Nii Inglismaal kui Venemaal. Sattusin Inglismaale tänu oma mehele – mõtlejale, filosoofile, poeedile, kirjanikule Ravil Bukharaevile, keda kutsuti BBC-sse tööle.“

Venemaa kodakondsusest ma nende aastate jooksul loobunud ei ole, teist pole taotlenud ega hakkagi taotlema. Olen Vene Föderatsiooni kodanik. Mu teine kodu on Moskvas. Loomulikult olen 20 aastaga saanud õiguse Inglismaa kodakondsusele, kuid ma ei näe sellel mõtet. Milleks? Töötada saan seal rahulikult ka ilma kodakondsuseta.

Suurbritannia kodakondsust läheks mul vaja vaid sel juhul, kui tahaksin osaleda valimistel. Kuid ma ei käi seal kellegi poolt hääletamas, te ju näete isegi, millised inimesed praegu võimul on“.

„Omal ajal, kui maailma tabasid tõsised muutused, kui NSVL lagunes,“ jätkas vestlust Lidia Grigorjeva, „pudenesime meie, endise impeeriumi inimesed, laiali oma rahvuslikesse „mägionnidesse“. Kunagise hiiglasuure ja võimsa riigi kodanikud sattusid elama eri riikidesse, kus neil tuli saatuse tahtel uue eluga harjuda.

Ja poetess poleks poetess, kui ta ei oleks vastanud kõikidele nendele muutustele värssidega - triptühhoniga „Плач по империи“ („Impeeriumi itk“), mida ta lugeski kohtumise algul.

Muidugi huvitas kuulajaid mentaliteedi probleem: kas see võib pikka aega võõral maal elades muutuda. Vastus oli ebatavaline ja originaalne: „Ei muutu. Vene inimene algab vene muinasjuttudest, mida me kõik teame varasest lapsepõlvest. Just nendes on vene inimese mentaliteedi olemus. Venelane võib elada kus tahes, kuid ta olemus ei muutu, kuna ta alateadvust on kujundanud vene muinasjutud.

Lugege lastele ja lastelastele vene muinasjutte. Nii säilitate nende vene olemuse. Mis aga sellesse puutub, et saatus on meid erinevatesse maadesse laiali pillutanud, siis on selles osaliselt süüdi ka armastus kõige teistsuguse vastu, mis on vene inimesele väga omane. Elu välismaal avardab intellekti, kuid ei muuda teadvust“.

Lidia Grigorjeva ei olnud jõudnud veel eelmist teemat lõpetada, kui tuli uus küsimus Euroopa kultuuripealinnade, sealhulgas Londoni kohta. Huvituti poetessi arvamusest, kas praegu saab rääkida sellest, et London on paljude kultuuride, sealhulgas ka vene kultuuri pealinn.

Lidia Grigorjeva naeratas ja vastas, et London pole kunagi kultuuripealinn olnudki. Neil seal polegi erilist kultuurielu, teatas poetess. Inglismaal, täpsustas ta, pole ühtegi kirjandusmuuseumi. Isegi tuntud Baker Streeti muuseum on pühendatud Sherlock Holmes´ile, mitte selle tegelaskuju „sünnitajale“ kirjanik Arthur Conan Doyle'ile.

Ainult poliitika ja veel kord poliitika, kõik muu on teise- või kolmandajärguline. Näiteks tõi ta Hodorkovski klubi Открытая Россия (Avatud Venemaa). Seal on palju kurjust, ütles poetess. Aga meie elus sõltub kõik sellest, mida me ise sellesse maailma toome. Mida oled toonud, see ongi sinuga ja sinu ümber. Nii on see ka sellel maal.

Lidia Grigorjevalt küsiti, kas on tõsi, et Londonis elab praegu rohkem venelasi kui Eestis. Ta vastas: „Just nii see on.“

Poetessilt küsiti, mida ta arvab Nobeli preemia laureaadi Svetlana Aleksijevitši loomingust. Külaline vastas otse ja ausalt.

«Olin Aleksijevitšiga kunagi isiklikult tuttav. Olen alati vääriliselt ta töövõimet ja ajakirjanikuannet hinnanud. Kuid ta viimaste aastate looming on muutunud poliitiliselt konjunktuurseks. Ja kõik toimuv, pehmelt öeldes, hämmastas mind ja valmistas pettumuse. Minu jaoks on ta kõigest tavaline tuulelipp. Jagan Aleksijevitši loomingu kaheks: enne preemiat ja pärast preemiat. See, kuidas ta hakkas poriga loopima maad, kus ta üles kasvas, vapustas mind. Veendusin taas, et Nobeli preemiat antakse välja ilma autasustatavate teoseid tundmata”.

Nobeli preemia on läbinisti poliitiline preemia. Ilmekas näide on Bunini autasustamise lugu. Tema diplomil oli kujutatud Gorki teosest pärit Danko südant! Ja kõik ju teadsid Bunini suhtumist Gorkisse. Mõeldamatu. Kas mitte seepärast ei jaganud Bunin kõik preemiarahad laiali, ise seejuures puudust kannatades…“

Järgnes veel palju küsimusi. Huvituti külalise suhtumisest tuntud nõukogude poeetide loomingusse, tema isiklikust tutvusest nendega.

Vastates sellele küsimusele avaldas Lidia Grigorjeva lootust, et Vene Föderatsiooni kultuuriministeerium leiab võimaluse rahastada raamatuseeria „Nõukogude luule antoloogia“ väljaandmise projekti.

Ta rääkis ka sellest, et loodab näha suurtel ekraanidel tõeliselt tõetruusid ja tõsiseid möödunud epohhi poeetide ja kirjanike elu ning loomingut käsitlevaid filme (dokumentaal- ja kunstilisi filme). Kindlasti ei jätaks paljusid ükskõikseks film suurest kunstnikust Bulat Okudžvast, kes polnud lihtsalt andekas poeet ja laulik, vaid eelkõige suurepärane prosaist, mida paljud inimesed praegu isegi ei aima.

Aeg-ajalt kirjanduslikust teemast kõrvale kaldudes puudutasid tallinlased ka hella teemat. Kuidas säilitada vene identiteet välismaal elavatel lastel. Külaline andis lihtsa retsepti: „Vene kool, vene kirik, vene raamatud, vene multifilmid, vene filmid.“

Kaks tundi möödusid märkamatult. Rahvas ei tahtnud veel laiali minna, pildistati koos poetessiga, võeti autogramme, kutsuti uuesti külla, paluti rohkem kirjutada, et oleks, mida vabal ajal nautida.