Print this page

Uudised

Kino kui ajastu peegel

01.12.2017

Meediaklubis Impressum toimus kohtumine kuulsa vene filmirežissööri ja stsenaristi Aleksandr Veledinskiga.

Tallinna Euroopa hotelli suur konverentsisaal, kus üritus toimus, suutis raskustega kõik klubi külalisega kohtuda soovijad ära mahutada. Ja see polnud juhuslik. Filmid, mille on teinud Aleksandr Veledinski, ei jäta kedagi külmaks. Neid on kõik näinud ja nende üle vaieldakse, nende järgi tehakse järeldusi tänapäeva vene filmide kohta, eriti filmide „Brigaad“, „Дальнобойщики“ („Kaugsõiduautojuhid“) ja „Географ глобус пропил“ („Geograaf jõi gloobuse maha“) järgi.

Kohtumist avades ütles Igor Teterin, ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopas väljaandja ja klubi Impressum üks asutajatest, et Aleksandr Veledinski pole ainult andekas inimene, vaid tõsine töömees. Näiteks oma filmi «Географ глобус пропил“ tegi Veledinski valmis ainult 30 päevaga, siis aga monteeris seda terve aasta, viimistledes igat misanstseeni, sõna otseses mõttes igat kaadrit. Sellise suhtumisega töösse ja vaatajasse meenutas ta Teterinile Flaubert´i, kes viimistles fanaatilise usinusega oma romaani „Madam Bovary“, muutes tekstis lõputult juba kirja pandud sõnu.

 Pärast tutvustamist võttis sõna Aleksandr Veledinski. Ta tunnistas, et on Tallinnas esimest korda. Nõukogude ajal sõitis risti ja põiki läbi nii Läti kui Leedu, kuid Eestisse pole juhust olnud sattuda. Linn ja inimesed, kellega ta juba suhelnud oli, meeldisid väga. Muide, selle filmi operaator, mida ta varsti tegema hakkab, on tallinlane. See on kuulsa vene kirjaniku, Veledinski ammuse sõbra Zahhar Prilepini romaani«Обитель» järgi.

 Rääkides eluteest, mis ta filmimaailma tõi, mainis Veledinski, et õppis kodulinnas Gorkis polütehnilises instituudis, elas intelligentses peres, kuid huligaanide tänavas. Ja pole ka ilmselt juhus, et lapsepõlve ning noorusea muljed leidsid hiljem kajastamist ta loomingus.

 Kaua aega laevaehitusega tegeledes tuli Aleksandr Veledinskil palju ringi sõita, suhelda kõige erinevamate inimestega. See eluülikool mängib hiljem oma osa ta režissöörikarjääris.

 Aga tõuke kannapöörde tegemiseks andsid näitleja Aleksandr Kaljagini loodud kangelase sõnad Nikita Mihhalkovi filmist „Lõpetamata pala mehhaanilisele klaverile“.Ta hüüdis kõvasti, et on juba 35-aastane, kuid täielik null, tühisus ja pole selle neetud elus midagi korda saatnud.

 Just pärast seda monoloogi hakkas tulevane režissöör oma east mõtlema ja 1990. aastal otsustas teostada ammuse unistuse – astus stsenaristide ja režissööride kursustele. Konkursi läbis alles teisel katsel, 1993. aastal.

  Väga huvitavaks osutusid Veledinski mälestused sellest, kuidas 90. aastate lõpus ja 2000. aasta alguses tema põlvkonna algajad filmitegijad suurde filmimaailma läbi murdsid. Vene kino oli sel ajal juba maatasa tehtud, raha tuli filmi tegemiseks paluda „uutelt venelastelt“ või isegi kriminaalidelt.

Oli kord selline juhus, tunnistas Veledinski, kui ta tegi ühele „autoriteedile“ ettepaneku vändata film inglise keele õpetajast. Talt küsiti: „Miks õpetajast ja mitte meist?“. Kõik tahtsid endast filmi teha. Väärib märkimist, et just kriminaalne teema, nii hästi tuttav juba huligaansest lapsepõlvest, sai algaja režissööri esimese tõsise seriaali aluseks.

Pärast avakõnet, mis kestis pool tundi, algas kohtumise diskussiooniosa.

Ajakirjanik Irina Kalabina huvitus seriaali „Brigaad“ stsenaariumi mõttest: kas romantilisus oli planeeritud või tuli see näitlejate mängust?

 Režissöör vastas, et see film on tõde 90. aastate kohta. Seal on esindatud kõik peamised sündmused: esimesed ärid, esimene raha. See on 90-ndate eepos, tegi ta kokkuvõtte. Selle põlvkonna lapsevanemad armastasid seda filmi väga, arvab režissöör, kuna nad muretsesid oma laste pärast, kes sellisesse olukorda sattusid. See on empaatia, arvab ta.

 Palju küsimusi oli enne kohtumist tulnud interneti teel. Siin on üks neist: „Milliseid filme eelistavad praegu vene filmilevitajad, kodumaiseid või Ameerika omi?“

- „Muidugi Ameerika filme!“ vastas Veledinski kurbusega. Kuid märkis kohe, et pärast filmi „Географ глобус пропил“ linastumist hakkasid kinos tihedamini käima üle 40-aastased inimesed. Kuigi statistika järgi moodustavad kinokülastajad vaid 6% Venemaa elanikkonnast.

-„Praegu on inimestel rohkem igasugust meelelahutust,“ laiutas režissöör käsi.

>

 Tartust oli tulnud küsimus: „Oleme teiega ametivennad, ma ei mõtle filmi, vaid teie esimest ametit, laevaseadmete insener-elektrikut. Kas tehniline haridus on teil aidanud filmimaailmas edu saavutada?“

-„Muidugi on,“ vastas Veledinski ja rääkis, et kui ta töötas laevaehituses, käis palju komandeeringutes. Oli kaua erinevatel objektidel, tehastes. Suhtles kõikidega, alates keevitajast kuni ministri asetäitjani, seetõttu võib öelda, et kasu oli sellest kahtlemata palju.

 Ja lõpetas oma jutu sõnadega: „See kogemus kulub mul siiani marjaks ära“

 Kohtumine lõppes küsimusega: „Igal inimesel on unistus. Millise filmi peaksite tegema, et saaksite enda kohta öelda: mu elu on 100% õnnestunud?“

 Veledinski vastas, et ta hakkas filme tegema suhteliselt hilja, 40-aastaselt, seetõttu on kõik veel ees. Pärast seda soovis Igor Teterin maestrole pikka loometeekonda ja edu suures filmimaailmas.