Print this page

Uudised

Kosmos Maa dimensioonis

16.12.2017

Jõulude ja uue aasta künnisel toimus meediaklubis Impressum kohtumine nõukogude ja Vene kosmonaudi, Nõukogude Liidu kangelase Vladimir Titoviga.

Hotelli Euroopa saal, mida ehtis särav kuusk ja tähekesed laes, oli publikust tulvil. Avades kohtumist ütles ajalehe Komsomolskaja Pravda Põhja-Euroopas peatoimetaja Igor Teterin, et kosmonaudi ilmumine klubisse Impressum on eriti sümboolne nendel jõulueelsetel päevadel, kui inimesed vaatavad senisest tihedamini taevasse, meenutades Petlemma tähte, ja mõtlevad rohkem maailmakõiksusest, elu mõttest ja oma kohast maailmas. Kutsusimegi Vladimir Titovi rääkima kosmosest Maa dimensioonis.

Igor Teterin meenutas, et üsna varsti, 21. detsembril, tähistatakse esimese ekspeditsiooni kosmosesse saatmise 30. aastapäeva. Kosmonautidel tuli Maa orbiidil viibida tervelt aasta. Selle ekspeditsiooni komandör oli klubi Impressum külaline Vladimir Titov. Veel märkis ta, et saalis on palju kooliõpilasi, ning avaldas lootust, et külalise elulugu on eeskujuks, kuidas püstitatud eesmärgi poole järjekindlalt liikuda.

Seejärel anti sõna Vladimir Titovile, kes rääkis üksikasjalikult, huvitavalt ja kerge huumoriga oma eluteest. Ta tunnistas, et tahtis juba lapsena saada katselenduriks. Lõpetanud Tšernigovi kõrgema sõjaväe lennukooli, töötanud lennuinstruktorina, seejärel hävituslennukite 2. eskadrilli salgakomandörina, suunati ta 1976. aastal ootamatult kosmonautide rühma.

Vladimir Titovi tee kosmosesse algas keeruliselt. Esimesed kaks tema osavõtul toimunud lendu lõppesid ebaõnnestunult. 20. aprillil 1983 sooritas Vladimir Titov kosmoselaeva Sojuz T-8 komandörina koos pardainseneri Gennadi Strekalovi ja kosmoseuurija Aleksander Serebroviga esimese lennu kosmosesse. Lennuprogramm nägi ette kompleksi Sojuz T-8 põkkumist orbitaaljaamaga Saljut-7 – Kosmos-1443. Kuid põkkumine ebaõnnestus. Ja nad tulid enne tähtaega Maale tagasi.

26. septembril 1983 valmistusid Vladimir Titov ja Gennadi Strekalov lennuks kosmoselaeval Sojuz T-10/1. 90 sekundit enne starti tekkis tulekahju raketikandja alumises osas. Neil õnnestus pääseda tänu sellele, et mõni sekund enne raketi plahvatust käivitati avariipäästesüsteem. Aparaat koos Titovi ja Strekaloviga maandus nelja kilomeetri kaugusel raketist.

Ühesõnaga, ka see lend kukkus läbi, kuid kosmonaudid jäid ellu (millest nende lähedased ei saanud kohe teada…). Pärast seda hakati Tähelinnakus rääkima, et tal ei vea. Nii raske oli pärast neid ebaõnnestumisi endasse taas uskuda ja… mitte karta. Vladimir Titov arvab, et suurt tuge sai ta oma perelt: naiselt Aleksandralt, tütrelt Marinalt ja pojalt Jurilt. Titov ei vandunud alla, läbis täiendkoolituse, õppis ära inglise keele, töötas koos kolleegidega välja uue põkkamismetoodika ja 1987. aastal sai teoks ta kõige pikem lend koos kosmonaut Musa Manaroviga.

See oli pikim kosmoseekspeditsioon orbitaalkompleksil Mir, mis kestis 21. detsembrist 1987 kuni 21. detsembrini 1988 (365 päeva 22 tundi ja 38 minutit). Titov oli selle komandör. Lennu ajal käis ta kolm korda avakosmoses.

Pärast seda lendu töötas Titov Ameerika projektidega: Ameerika kosmosesüstikul Shuttle programmi STS-60 järgi Houstonis L. Johnsoni nimelises kosmosekeskuses NASA (Texase osariik, USA). 3.- 11. veebruarini 1995 sooritas Vladimir Titov kosmoselennu Shuttle´i Discovery STS-63 spetsialistina. Viimane amet oli tal kompanii Boeing Space & Communications Venemaa ja SRÜ riikide allüksuse direktor.

Kohtumise diskussiooniosa algas ajakirjaniku Vjatšeslav Ivanovi küsimusest, millel oli ilmne humoristlik alltekst: „Millist rolli mängib kosmonautide elus mittenormatiivne leksika?“ Vastuseks rääkis Titov ühest ekstreemsest juhtumist, kosmonautide maandumisest lumisele järsakule, millelt alla kukkumast päästis neid ainult ime. „Poisid ei suutnud end tagasi hoida ja nende kommentaare kuulis raadioside kaudu terve maailm!“.Tekkis piinlik olukord. Kuid kosmonaute treenitakse selleks, et nad ei kaotaks enesevalitsemist isegi kõige stressirohkemates olukordades, rõhutas külaline.

Tuleb tunnistada, et küsimusi oli väga palju, tihtipeale ootamatuid. Kõikidele polnud lihtsalt võimalik vastata. Vastati vaid kõige huvitavamatele. Näiteks küsiti Titovilt: „Millistel laevadel on kosmonautidel mugavam lennata, kas Vene või Ameerika omadel?“ Ja külaline rääkis üksikasjalikult, millistes oludes on toimunud Sojuzide ja Shuttle´ite õhkutõusud ning maandumised, ja ta pidas paremaks Vene tehnikat.

Kohtumise kõige noorem osaleja, 6-aastane poiss, tõstis erutatult käe ja küsis: „Mida te tundsite, kui väljusite avakosmosesse?“ Külalisele meeldis küsimus väga ja ta vastas tõsiselt: „See pole tõesti lihtne, see on üks töömahukamatest operatsioonidest, skafander läheb õhku täis, muutub väga mahukaks, töötada tuleb rõhu all, kindad võivad nii suureks paisuda, et sõrmi on raske liigutada. Jube oli, hirmus…Avati luuk, upitasin end vöökohani välja. Kas tasub edasi minna?...Kui asud tööle, läheb ka hirm üle – teed lihtsalt oma tööd…“

Õpetaja Ljubov Kosminskaja, pääsenud mikrofoni juurde, tegi kosmonaudile üllatuse – näitas lehekülge vanast inglise keele õpikust publikatsiooniga „Maratonijooksjad“, kus räägiti sellest aastapikkusest kosmoselennust, ja küsis, mis talismani võtavad kosmonaudid lennule kaasa. Vladimir Titov vastas, et tavaliselt väikse mänguasja, mille riputavad nööri otsa, ja kui see kaaluta olekus õhku tõuseb, tähendab – lendame!

Võtmeküsimus oli, kas kosmost on üldse mõtet hõlvata. Sellele vastas Vladimir Titov ilma vähimagi kahtluseta: „Jah! Peab edasi liikuma. Kui me suhtume oma planeeti edaspidi samamoodi kui praegu, siis tuleb meil mõne aja pärast endale teine planeet elukohaks valida.“

Ta tõi veel mitu näidet selle kohta, mis kasu on kosmoselendudest: alates kalavarude vähenemise põhjuste uurimisest kuni ökoloogiaprobleemide lahendamiseni. Viimased on tema arvates nii suured, et sõda polegi vaja, kui neid ära ei lahendata. Seega, kosmonaudid hoiavad maad. Nagu laulus: „Mul kõrgelt näha kõik, sa seda tea!“

Küsiti veel koostöö kohta ameeriklastega ja sedagi, kas nad tõepoolest käisid Kuul (külaline arvas, et käisid) ning kas pärast kosmost nähakse kosmilisi unenägusid… Näis, et kohtumist võiks jätkata kosmiliselt lõputult. Kuid see lõppes siiski.

Aga pärast kohtumise lõppu ümbritses Vladimir Titovi rahvahulk, kes tahtis teda suurepärase esinemise eest tänada, temaga koos pilti teha, autogrammi küsida. Külaline oli veel kaua tallinlaste „piiramisrõngas“, enne kui sai saalist lahkuda.