Print this page

Uudised

Vene elu kibeleb ekraanile

31.01.2018

Klubis Impressum toimus kohtumine filmiteadlase, Moskva rahvusvahelise filmifestivali Vene programmide kunstilise juhi Irina Pavlovaga.

Kohtumisele teemal „Tänapäeva Vene filmikunst kui Vene elu peegel“ olid kogunenud tänapäeva Vene filmide austajad.

Irina Pavlova tunnistas ligi 200-le saali kogunenud inimesele, et filmikunsti vastu hakkas ta huvi tundma juba lapseeas. Kui vanemad end teleri ees mugavalt sisse seadsid, jättis temagi kõik oma asjatoimetused sinnapaika ja naelutas pilgu ekraanile.

„Varases lapseeas oli mind raske teleri eest eemale saada, kui käis mõni film,“ sõnas külaline naeratades. „Püüdsin väga aru saada, miks kangelased, kes just olid naernud, ootamatult nutma puhkesid või tülli läksid. Ekraanil toimunu lihtsalt lummas mind.“

Filmikunstist sai ta elutöö. Irina õppis alguses Leningradi riiklikus teatri,- muusika- ja kinoinstituudis, seejärel astus Moskva üleliidulise kunstiteaduste teadusliku uurimise instituudi aspirantuuri. Aga kõige rohkem on ta tänuvõlgu suurepärasele ja intelligentsele Lenfilmi filmistuudiole, kus tal on olnud au töötada.

Irina Pavlova peab siiani seda filmistuudiot Venemaa parimaks. „Töötades Lenfilmis tutvusin ja sõbrunesin selliste suurte režissööridega kui Grigori Kozintsev ja Aleksei German. Tänu sellele, et need inimesed jagasid minuga lahkelt oma teadmisi ja oskusi, olen ma praegu see, kes olen.“

Mis tänapäeva puutub, siis teeb teda ärevaks kogu maailmas maad võttev üldine valetamine, märkis klubi külaline.

„Maailm on kui aru kaotanud: musta on hakatud nimetama valgeks, aga valget mustaks. Täielik traagika. Inimesed vaatavad sulle silma ja – valetavad. Millal see hullus kord lõpeb, pole teada.

Selgitan, miks ma sellest juttu tegin. Minult küsiti juba enne kohtumist, kuidas ma suhtun Harvey Weinsteini juhtumisse. Vastan kõikidele, keda see küsimus samuti huvitab: suhtun halvasti. Mul on küsimus kannatanutele: miks te kohe ei pöördunud politseisse? Või on 30 aasta tagused mälestused hakanud korraga hinge põletama?

Tegelikult oli kõik banaalne. Kõik nad sõlmisid Harvey Weinsteiniga omal ajal tehingu vabatahtlikult. Ja mõlemad pooled kasutasid olukorda oma kasuks ära. Banaalne äritehing. Kannatanud on karjääri teinud, varanduse kokku ajanud ja, äkki…säh sulle! Täielik jamps!“

Öelnud, mis ta arvab Ameerika filminduses toimuva kohta, pöördus Irina Pavlova põhiteema ehk Vene filmikunsti juurde tagasi.

Tänapäeva Vene  filmid on väga eripalgelised, täpsustas ta. Ja selgitas seda filmi „Matilda“ näitel.

„Tsaariperekonna elust on vändatud arvukalt filme, mis pole aga Vene filmikunsti ajalukku suurt jälge jätnud. Nende järele on sotsiaalne nõudlus, see teema on Vene filmikunstis pidevalt päevakorral. Kuid miks on just see film kirgi kütnud?

Irina Pavlova arvab, et film „Matilda“ oli algusest peale määratud läbikukkumisele. Kui poleks olnud saadikut Natalja Poklonskajat, kes soovitas filmi näitamise ära keelata, poleks filmi tähelegi pandud.

Sellele järgnes küsimus filmi „Leviathan“ kohta, nimelt sarnasest skandaalist selle ümber. Irina Pavlova vastas, et mingit skandaali polnud, oli kära. Oli arvamuste lahkuminek. Aga mis filmisse puutub, siis „Leviathan“ on tema arvates täiesti režissööri välja mõeldud lugu: „Kui sa ei saa vastata lihtsatele küsimustele, ära püüa lahendada keerulisi“.

Külaline täpsustas, et tal oli pikka aega tunne, nagu poleks Vene filmides kunstist enam jälgegi. Kuid praegu on nii kunst kui reaalne elu filmidesse tagasi tulemas, taas ilmuvad inimsuhetest rääkivad filmid, mis on ühiskonnas väga nõutud.

Väärtfilmide hulka arvab Irina Pavlova Boris Hlebnikovi filmi „Arütmia“. Tõeline, tõsine film elust.

Režissöör Anton Megerditševi film „Движение вверх“  („Liikumine ülespoole“) on võitnud vaatajate sümpaatia. See pole mitte niivõrd spordist kui sellest, et inimest ei saa lõputult alandada. Sellist filmi pole meil enam ammu olnud, arvab filmiteadlane.

«Filmikunst on taas näo inimeste poole pööranud. Ja see pole ainult Venemaa, vaid ka üleeuroopaline tendents. Kunst peab rasketel aegadel inimesi toetama, mitte jalaga kõhtu lööma, nagu veel hiljuti oli. Suurepärane, et selliseid filme tehakse ikka rohkem ja rohkem.“

Irina Pavlova puudutas ka lühifilme, mis hakkavad Venemaa ekraanidele tagasi tulema. Ühte demonstreeriti filmifestivalil Kuldne Kotkas. See on film „Время жить и время умирать“ („Aeg elada, aeg surra“). Hea film on välja tulnud, märkis Irina Pavlova. Kohtumise juht tegi ettepaneku seda vaadata, mida saate teiegi teha (film on vene keeles).



 

Selle tragikoomilise lühifilmi demonstratsioon oli väga emotsionaalne. Naerdi palju, demonstratsioon lõppes valju aplausiga. Kohalviibijad mõistsid ilma igasuguste selgitusteta, millistes ekstreemsetes ja pahatihti fantasmagoorilistes tingimustes filme tehakse.

Pärast seda hakkas saalist sadama küsimusi kui rahet. Küsiti kõike. Mööda ei saadud ka muidugi filmi „Stalini surm“ ametliku keelustamise küsimusest - tunti huvi, kuidas Irina tsensuuri suhtub.

«Olen igasuguste keelustamiste vastu,“ vastas külaline. „Kui keeldu poleks olnud, oleks seda vaadanud ütleme 2 protsenti vaatajaist. Mina isiklikult poleks sellise pealkirjaga filmi kunagi vaatama läinud. Aga nüüd vaatab kakskümmend protsenti – internetist. Kus on loogika? Muide, film on mitte millestki.“

Huvituti, miks on ekraanidel Ameerika filmide ülemvõim. Vastus: „Seepärast, et tegemist on hiiglasuure tööstusega, kus toodangu realiseerimise protsess on väga hästi läbi mõeldud“.

Mis aga maailmakuulsatesse režissööridesse puutub, siis on tuntud filmiteadlase jaoks olemas vaid kaks täiesti ainulaadset režissööri: Michael Haneke ja Woody Allen.

Küsiti, kas praegused poliitilised trendid mõjutavad Lääne filme, sealhulgas seda, et nendesse on ilmunud russofoobia hõngu. Irina Pavlova vastab, et „hõng“ on liiga pehmelt öeldud sellise russofoobia tulva kohta, mis on Lääne filmikunsti üle ujutanud. See pole juhuslik. Ta meenutas, kuidas üheksakümnendatel aastatel ilmusid Lääne filmidesse „halvad“ serblased, säherdused monstrumid, kes kutsusid vaatajates esile sügava antipaatia. Aga peagi algas Belgradi pommitamine. Seega võib ka kinematograafilisel russofoobial olla täiesti mõistetav eesmärk: kujutada venelasi inimestena, kes väärivad Lääne sanktsioone, keeldu tulla olümpiamängudele Venemaa lipu all.

Huvituti, kui tihti käib Irina Pavlova kinos. Tuli välja, et filme eelistab ta vaadata kas esilinastusel või üksinda - ta ei talu popkorni ja kohatuid hüüatusi saalist.

Räägiti muidugi ka hiljutisest festivalist Kuldne Kotkas, kus autasu sai film „Saluut 7“. Filmil pole muidugi viga, täpsustas üks küsija, kuid miks mitte film «Время первых», mis tundub palju tugevam olevat?

Küsimus ei tabanud külalist ootamatult: „Võimalik, et hääli jäi väheks, kuid arvan, et asi oli muus. Kahjuks tekitavad hääletustulemused viimasel ajal kõigil küsimusi, mitte ainult filmikriitikutel. Tuleb ette, et tulemusi võltsitakse.

Samamoodi toimub kõik ka mainekal Oscarite jagamisel, lisas külaline. Kunagi loobus Fellinigi just seetõttu festivalidel osalemast.

Esitati veel palju küsimusi, kuid kõiki pole võimalik ürituse tekstivariandis mainida.