Print this page

Press meist

Iirimaal kutsutakse kõiki emigrante sageli venelasteks
Iirimaal kutsutakse kõiki emigrante sageli venelasteks
02.07.2017

Meie vestluskaaslane on ajakirjanik, kirjastaja ja ühiskonnategelane Dublinist Sergei Tarutin, kes väisas hiljuti Eestit rahvusvahelise meediaklubi Impressum kutsel

Kas Teie ajaleht oli esimene venekeelne väljaanne Iirimaal?

– Võimalik, et ka üle-eelmisel sajandil oli emigrantidel oma ajaleht, kuid tänapäeva Iirimaal on Meie Ajaleht kindlasti esimene. Muide, iirlased suhtuvad emigrantlikesse ajalehtedesse hästi. Nad räägivad, et on ise emigratsioonikooli läbi teinud, oma emigrantlikke lehti lugenud, teavad, kui raske emigrantidel on. Hea, et antakse välja vene ajalehte. Aga kollektiiv on meil kujunenud rahvusvaheliseks – leedulased panid ette hakata leedukeelset ajalehte välja andma. Pärast hakkasid oma ajalehte tahtma ka poolakad, nende järel lätlased. Isegi nigeerlased tahtsid oma ajalehte. Milles küsimus – tegimegi!

Ega iirlased teid ei solva, teil pole neile pretensioone?

– Ei ole. Esinen vahel Iiri raadios. Hiljuti helistas üks vanamemm ja rääkis Kesk-Iirimaa aktsendiga: „Kullake, meil siin Mullingaris pole üldse kedagi, kellega iiri keeles rääkida“. Kui kätte olid jõudnud päris halvad ajad, ilmusid supermarketite kassadesse jälle iiri tädid. Aga iiri tädi kassas on hirmus asi: kui kohtub sõbrannaga, lastakse suuvärgil käia, ja enne, kui kõik viimased uudised pole läbi arutatud, järjekord edasi ei liigu. Kui kassades hakkasid tööle poolakad, aafriklased, lätlased ja hindud, hakkas järjekord kiiresti liikuma. Teisest küljest on iirlased väga suhtlemisaltid, paljud räägivad isegi, et nad on venelaste moodi: sind võetakse kollektiivi kergelt vastu, nende pidudele oled alati oodatud.

Emigratsioon pole ainult ümberasumine ühest riigist teise, vaid ka enesetunnetus. Teil on topelt kodakondsus – milline riik on teile praegu lähedasem?

– Igal juhul oleme võõrad omade seas ja omad võõraste seas. Iirlased ei hakka mind kunagi iirlasena võtma ja ma annan endale sellest aru. Aga kõige selle juures mõistan ma iirlasi. Leian nendega üpris ruttu ühise keele ja nemad minuga samuti, ja seda ilma, et me teed lähedalt ristuksid või et tihedalt kokku puutuksime. Iirlased on väike rahvas, nad tahavad alati näidata, kui lai suhtlusring neil on. Jah, nad võtavad meid kui venelasi, kuid nagu oma venelasi. Igal hommikul käime sõpradega Iiri meres ujumas – meid võetakse seal väga lahkelt vastu ning öeldakse tugeva iiri aktsendiga vene keeles: „Tere hommikut!“.

Kas Iirimaal on integratsiooniprobleeme?

– See on suur probleem. Põhimõtteliselt nagu terves Euroopa Liidus. Tegelikult on integratsiooniprotsessid hästi läinud vaid ühes riigis – USA-s, kus kõik on sisserändajad. Tõsi küll, seal tuli hävitada peaaegu kogu kohalik elanikkond, see-eest on immigratsioon igati õnnestunud. Aga see on ka ainukene näide.

Iirlastel on alati olnud probleemiks inimeste lahkumine kodumaalt. 1850. aastal elas Iirimaal 8 miljonit inimest. Eelmisel aastal loendati 4,5 miljonit, sinna hulka arvati kõik kokku sõitnud poolakad, leedulased, lätlased, eestlased, rumeenlased ja muidugi venelased. Praegu elab 30 miljonit iirlast USA-s, 15 miljonit Suurbritannias, 5 miljonit Austraalias. Brasiiliaski on miljon iirlast. Tuleb välja, et välismaal elavate iirlaste arv on umbes 15 korda suurem kui Iirimaa enda rahvaarv. Loomulikult tahetakse, et oma inimesed naaseksid kodumaale.

Nii võetigi vastu seadus, mille kohaselt võib saada kodakondsuse naturalisatsiooni teel. Päritolu järgi saab ka, aga kui XVIII sajandil viisid inglased vanavanaema Lõuna-Kalifornia istandusse, on seda raske ametlikult kindlaks teha. Seetõttu ei hakanud nad asja keeruliseks ajama ning riigis kehtivad üpris lihtsad kodakondsuse saamise reeglid. Ma ei ütleks, et need täiesti objektiivsed oleksid, subjektiivsusest just puudu ei tule, kuid formaalselt võib naturalisatsiooniprotsessi läbida iga inimene, kes on Iirimaal elanud 5 aastat, maksnud makse, pole rikkunud seadusi - ühesõnaga olnud korralik kodanik.

Kas keeleoskust nõutakse?

– Mitut sõna on vaja teada, et kohtus Iirimaale truudust vanduda? Muide, juba mõnda aega tehakse seda juba suurte gruppidena. Veelgi enam, seda ei pea tegema inglise keeles. Olen näinud, kuidas Indiast pärit ema ja tütar vannet andsid – tütar tõlkis emale vande sõnu inglise keelest hindi keelde, ema kordas neid oma emakeeles, aga tütar tõlkis need inglise keelde. Kõige tähtsam on see, et vande andmise fakt on tõendatud – ja inimene saabki kodakondsuse. Sel moel on nad püüdnud iirlasi ajaloolisele kodumaale tagasi tuua. Kuid seadus kehtib kõikide kohta ja seda pole keegi muutnud.