Print this page

Press meist

Sergei Mokritski – filmirežissöör, kes armastab vaadata sõda ekraanilt ja vihkab päris sõda
Sergei Mokritski – filmirežissöör, kes  armastab vaadata sõda ekraanilt ja vihkab päris sõda
Boriss TUH
12.08.2017

„Reaalset sõda ma vihkan, aga filmisõda armastan, selles avalduvad karakterid eredamalt ja kiiremini. See on faktuurne aeg, mida on keeruline, kuid huvitav filmida: tähelepanuväärsed vaenlased, tõelised kangelased… Kuid sõda jäägu vaid ekraanile,“ ütles filmirežissöör Sergei Mokritski, kes klubi Impressum palvel tõi Tallinna oma  filmi „Lahing Sevastopoli pärast“ (Ukrainas näidati seda alternatiivpealkirjaga „Незламна“ ehk  „Murdumatu“). See on viimane (ilmselt paljudeks aastateks) Vene-Ukraina ühisfilm ja parim kõikidest Vene sõjafilmidest, mis viimase veerandsaja aasta jooksul tehtud.“

 „Lahing Sevastopoli pärast“ on kammerlik film. See on snaiper Ljudmila Pavlitšenko saatusest. Ta sai Sevastopoli kaitsmisel mitu korda raskelt haavata ning hiljem saadeti ta USA-sse, kus ta, kutsudes üles teist rinnet kiiremini avama, ütles: „Olen 25-aastane. Olen hävitanud 309 fašisti. Härrased, kui kaua te veel end minu selja taha peidate?“. Kõne võeti vastu suure vaimustusega. Laulja Woody Guthrie kirjutas Ljudmilast laulu. Esimene leedi Eleonor Roosevelt kutsus ta Valgesse Majja elama, aga juba 1957. aastal, olles Nõukogude Liidus visiidil, külastas ta kõigepealt Ljudmilat,  lükates edasi visiidi Hruštšovi juurde.  „Mister Hruštšov võib oodata!“ ütles ta.

 Filmis mängis Ljudmilat Julija Peresild.

Kino on tühi saal, mis tuleb täita

-  Sergei, kas te ise peate „Lahingut Sevastopoli pärast“ peavooluga kaasaminekuks või autoritööks?

-  Kui me Ülevenemaalisse  Riiklikku Kinematograafia Ülikool astusime, olid meile kättesaamatuteks tippudeks filmikunstis autorifilmide loojad. Andrei Tarkovski. Elem Klimov, kes on teinud minu arvates parima sõjafilmi „Mine ja vaata“. Jõudu kogus ja oma rida ajas Aleksandr Sokurov. Lenfilm andis suurepärase kooli – eelkõige Aleksei German. Meile oli see etalon, mida jäljendada.

 Möödusid aastad. Autorifilmid minetasid oma positsiooni. Produtsendifilmide ajastul ei pakkunud need vaatajatele enam huvi. Nagu ütles Hitchcock, on kino tühi saal, mis tuleb täita vaatajatega. Praegu olemegi sellises arengustaadiumis. Kui  on vaja saali täita. Minu arvates on praegu tähelepanu keskpunktis Tarantino tüüpi režissöörid. Kui on nii vaatajapotentsiaali kui autori sõnum. Au ja kiitus meile,  kui õpime tegema selliseid filme.

-  Arvan, et andeka kommertsfilmi saab teha vaid tark inimene. Kui ta on tark, paneb ta filmi sellise sõnumi, milleta see film ei saaks eksisteerida. Nii et kvaliteetne kommertskino jääb ikkagi autorifilmiks. Nagu teie film.

-  Minu eesmärk polnud raha teenida. Hakkasin filmi tegema seepärast, et Sevastopol on tõeline mälestustelinn,  veel üks lehekülg pooleldi unustatud ajaloost. Selle traagilised üksikasjad on vähestele teada. Mina aga olen neid endas kandnud…

- Ameeriklased kutsusid Ljudmilat Leedi Surmaks. Filmis ta mitte ainult ei külva surma, vaid surm piirab ka teda ennast.  Kõik kolm meest, kes ta kõrval olid,  hukkuvad.

-  Tahtsin näidata kolme meeskarakterit sõja tingimustes. Esimene, Ljudmila komandör Makarov (Oleg Vassilkov)  arvab, et sõda tuleb üle elada, pärast tuleb teistsugune elu, aga sõjas pole elu võimalik. Ljudmila armastatu Kitsenko (Jevgeni Tsõganov) arvab, et sõda on  selline omamoodi elu. Kuid ta peatub, kui Ljudmila ütleb, et tahab temalt last. Ta ei tea, mida vastata. See on liiga tõsine küsimus tema jaoks, sest ta ei kujuta ette muud elu peale sõja ega ennast isarollis. Aga kirurg Borja (Nikita Tarassov) ei pane sõda üldse tähele.

 Olen veendunud: hea sõjafilm peab olema sõjavastane. Peab näitama,  kuivõrd vastuolus on sõda inimloomusega. Eriti naise loomusega. Just sellest ma tegingi filmi. Ja see, et ta Stalini ajal sai pärast haavatasaamist ja USA-s käimist rindele mitte naasta, on ka väga tähtis.

-  Aga kas oleks saanud naasta? Pärast nii mitut haavatasaamist!

-  Aleksei Maresjev naasis pärast mõlema jala amputeerimist, lendas ja hävitas vaenlase lennukeid. Me tegime dokumentaalfilmi Maresjevist ja ma küsisin talt: „ Kas te usute jumalat? Uskusite, et ta andis teile viimase võimaluse?“ „Ah ei,“ ütleb ta, „tagatiivad  kiilusid kinni, muidu oleks välja vedanud“. Ta saavutas selle, et tal lubati taas rivvi naasta. Aga Ljudmila  ei tahtnud. Ta sai aru, kui koletu see kõik on.

-  Pärast seda filmi saite preemia „Viiuldaja katusel“?

- Jah. Juudi kuju eest filmis „Lahing Sevastopoli pärast“. Ma ei uskunud, kui mulle helistati. Mõtlesin: keegi teeb minu kulul nalja. Sest mingit juuditeemat ma spetsiaalselt sisse ei toonud. Ja äkki selgus, et see polegi mingi nali. Kreml, rabi, „Viiuldaja katusel“ – auhind, mida ei saada mitte ainult kultuuri-, vaid ka äri-, heategevuse, teaduse- ja meditsiinivallas. Minule oli see lihtsalt uskumatu kogemus.

-  Kas praegu on Vene ja Ukraina filmitegijate koostöö võimalik?

- Praegu ei. Kahjuks on  Luganskis ja Donetskis käiv sõda sünnitanud vihkamist. Valatud on verd. Ja haavad kasvavad kinni  väga aeglaselt.

-  Kuidas Ukraina filmitööstusel praegu läheb?

- Ukraina filmitööstusel pole praegu just kõige paremad ajad. Raha pole. Kui kinnitati Ukraina 2016. aasta eelarvet ja valitsus eraldas vaid mõni miljon dollarit, ütles Ukraina  kinoliidu esimees Sergei Trõmbatš: „Te raiskate suuri summasid, ostes Ameerikast relvi. Tank, nagu teada, põleb 7 minutit. Filmitööstusele eraldasite raha vaid 3 minuti jaoks. Me ei kaotanud sõda Donbassis mitte seetõttu, et meil pole tanke, vaid seetõttu, et meil pole rahvuslikku ideed“.

 Selle otsimisega Ukraina tegelebki. Venemaa otsib ka ideoloogiat. Tänapäeva  meie aja kangelast. Lermontov leidis, Tolstoi leidis, aga meie otsime ikka veel. Me ei tea, millest filme teha – see on peamine probleem.

-  Millises staadiumis on teie uus film Черновик“ („Mustand“)?

- Võtted lõppesid 1. juunil. Nüüd monteerime, teeme heli ja arvutigraafikat. Lõpetama peaksime märtsis.

 Filmi tegelane elab tornis, kust käib teistes maailmades. Lukjanenko romaanis oleva terroristide  episoodi jätsin välja, sest praegu terrorismi reklaamima ei tõuse käsi. Minu lemmiktegevus on näidata melodraamasid, armastuslugusid. Tegin armastusfilmi. Ja küsimus, mida lahendab peategelane, on väga lihtne. Sul on torn, võimalus rännata maailmade vahel, sa oled surematu. Kuid kas oled valmis  selle eest maksma, loobudes perest, armastatud neiust ja oma linnast? See on probleem, mida ta lahendab.

Maailm, millesse ta satub, jääb meie ajast maha. Neil on praegu 1941. aasta. Kuid ei mingit sõda. Hitleril lasti sisse saada Viini akadeemiasse: ta on  süütu kunstnik, istub kaldaäärsel ja maalib. “Me jääme teist spetsiaalselt maha,“ räägivad tolle maailma elanikud, „teie olete meie jaoks mustand, lähete ees, näitate teed, aga meie, nähes teie vigu, väldime neid“.

-  Kui meiegi õpiksime iseenda vigadest õppima…

-   Paraku on see midagi fantastikavallast