Print this page

Uudised

Film ja inimese hing

23.02.2018

Rahvusvahelise meediaklubi Impressum külaline oli tuntud Vene filmirežissöör, Venemaa rahvakunstnik Aleksandr PROŠKIN.

Tallinna hotelli Euroopa konverentsisaal oli inimestest tulvil. Külaline pöördus publiku poole, avaldades vaimustust Tallinna üle. Ta sõnas, et talvine Tallinn on muinasjutt, Pieter Bruegheli maalid oleks kui ellu ärganud, linn kui dekoratsioon. Tallinlased elavad keset uskumatut ilu ja ta kadestab neid. Seejuures pole asi ainult ilus, vaid ka  inimese  ja linnaruumi absoluutse harmoonia tundes.

Seejärel tervitas režissöör vaatajaid südamlikult ja lausus, et on liigutatud, nähes saalis nii palju hingestatud ja intelligentseid nägusid. Tal oli raske seda tunnet sõnadesse panna. Parimad vaatajad on tema arvates väljaspool isamaad elavad venelased. Pärast seda asus ta teema juurde.

- „Mina teen peamiselt ajaloolisi filme,“ ütles Aleksandr, „kuigi ajaloolist filmi kui niisugust ei ole olemas. Film on alati sellest, mis on siin ja praegu.“

 Režissöör ütles, et teda huvitab, mis toimub inimese isiksusega erinevatel ajalooetappidel. Valetada ta ei taha - isegi kostüümide detailid peavad olema täiesti ajastutruud. Proškin kurtis, et praegu arvavad paljud Vene ajaloofilmide režissöörid, et „piisab, kui neljahobuserakendiga Talvepaleest mööda sõita ja ajastu vaim on tabatud.“ Aga tema on püüdnud alati taastada kõik interjööridetailid, miljöö, kostüümid kuni  ohvitserimundri nööpideni välja (nagu oli seriaalis „Mihhailo Lomonossov“).

- Edasi võrdles režissöör nõukogude aega praeguse ajaga:

 „Nõukogude ajal oli ideoloogia, ehk küll mitte täiuslik, kuid me saime aru, kellega meil tegemist on. Meie aeg on haiglane, keeruline, kuid olen kindel, et see läheb mööda. Olen optimist. Pärast külma tuleb alati sula (eriti rõõmustav oli kuulda selliseid sõnu karmi pakasega, mis Eesti tol päeval oma võimusesse oli haaranud)

- „Kultuuri missioon on sisendada inimestesse väärikust“ jätkas Aleksandr Proškin. „ Minu filmid ei ole poliitikast. Need on sellest, kuidas Venemaal on alati saanud elada kellegi ees küürutamata, sirge seljaga.“

 Siis rääkis režissöör sellisest tähtsast tööst kui film „Nikolai Vavilov“, märkides, et kangelase põhiprobleem oli kõrkus, mis ta elu traagiliseks tegigi. Vavilovi kuju pole üheselt mõistetav, kuid see on nii kangelaslik kui traagiline – inimene, kes oleks võinud kogu maailma ära toita, suri Saraatovi vanglas nälga. „Sellest tuleb tõtt rääkida,“ märkis Proškin, „kuna see on ustavus oma tööle ja kodumaale.“

 Esimene küsimus tuli kultuuritegelaselt Marina Teelt: „Kust saab tänapäeva näitleja hingejõudu?“.

 Režissöör alustas naljast:

-„Ranevskaja ütles, et anne on kui vistrik, ei või iial teada, millal ta välja lööb.“ Ja ta jätkas tõsiselt, rääkides sellest, kui tähtis on kultuuri järjepidevus. Mööduva epohhi kultuurist saab näitleja jõudu ja inspiratsiooni. Proškin tsiteeris ühe produtsendi küünilist ütlust: “Puškini aeg on igaveseks läbi. Ja kommenteeris seda nii: „Sellise hoiakuga ei kasvatata suuri näitlejaid.“ Ka märkis ta, et Venemaa enda tegelikkuses on draamat küllaga.

Järgmine küsimus oli filmi „Vene mäss“ ja Vene mässu kui nähtuse kohta. Esitas selle ajalehe Pealinn ajakirjanik, kultuuriloolane Boriss Tuh. Ta küsis, kas režissöör pole mõelnud Vene usurpaatori probleemist, sest sellist nähtust pole rohkem üheski teises riigis olnud. Külalise vastus kõlas nii: „Kui võimu tipus on toime pandud kuritegu, siis on sellel tagajärjed. Kui poleks tsareevitšit tapetud, poleks olnud ka Pugatšovi. Siit tulebki usurpeerimise probleem meie ajaloos“. Töötades filmi „Kapteni tütar“ kallal tegi ta järelduse, et mitte mingisugust „ talupoegade ülestõusu“ pole olnud, oli avantüristi, „ kogu aeg rolle mänginud show-mehe“ initsiatiiv ja inimelu ei tähendanud talle midagi. Seega lõi film Vene mässu täiesti uue kontseptsiooni – „mõttetu ja halastamatu“, nagu on öelnud vene poeesia klassik. „Puškin on ausam ajaloolane kui Karamzin,“ võttis režissöör öeldu kokku.

Järgmine küsimus oli selline: „Olete töötanud tuntuimate näitlejatega. Kellega on töötada kergem, kellega keerulisem?“ Sellele küsimusele vastas režissöör nii:

-„Vale puha, et nendega on raske töötada. Andekate inimestega töötada on nauding, õnn. Kõik andekad inimesed on ennastsalgavad võitlejad. Kui ilmub särav ja andekas isiksus, haarab ta teid kaasa.“

Küsimusele, milline ta filmidest on talle endale kõige tähtsam, vastas režissöör, et juba mainitud filmide «Живи и помни»  („Ela ja mäleta“) ja „Nikolai Vavilov“ kõrval ka seriaal „Doktor Živago“. Seriaali aluseks olev Boriss Pasternaki romaan on suur kirjandus, mis hõlmab riigi elu laialt, eriline nähtus maailmakultuuris. Režissöör oletas, et ta pani filmi sisse liiga palju ennast, aga ta pole kindel, et selles filmi väärtus on, kuid vaatajad, kes seriaali armastama on hakanud, on avastanud tänu sellele ülestunnistusele  erilise lüürilisuse, just selle filmi siiruse saladuse.

Galina Sapožnikova palus külalisel rääkida kontaktidest Eesti kolleegidega. Ja Proškin iseloomustas lühidalt ja säravalt kaht talle lähedast Eesti näitlejat: Jüri Järvetit ja Lembit Ulfsakit. Järvet oli režissööri sõnul kavalpea, kes alati natuke mängis, ja kuigi ta polnud just iludus, võlus ta vestluskaaslast oma andega: „Selle inimese tabamatu aura haaras teid kohe endasse.“

 Lembit Ulfsakist rääkis režissöör kui väljapaistvast näitlejast, kellel ei vedanud rollidega eriti, kes oli väga südamlik inimene: „Ta oli loomult lahke võlur…Meenub, et ta kutsus mind kord oma suvilasse külla ja mind hämmastas, kui tõsiselt, nagu täiskasvanuga, rääkis ta oma kaheaastase pojaga….Ei uskunud oma silmi, kui nägin ta nime surnud näitlejate nimekirjas: see ei saa tõsi olla! Naljavend,  hambamees, südantliigutav inimene – kuidas sai Lembit surnud olla!“

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov küsis, kas Aleksandr Proškinit on huvitanud Eestis ülipopulaarne Sergei Dovlatovi loomingu teema, kas ta ei tahaks ta teoste järgi filmi teha. Sellesse ideesse suhtus režissöör skeptiliselt: „Dovlatov on kui täpne heli. Väga kerge on mööda panna. Peab olema täpne tabamus või geniaalne näitleja“. Aga Stanislav Govoruhhini filmile «Конец прекрасной эпохи» («Suurepärase epohhi lõpp“), kus on kasutatud Dovlatovi eluloo fakte, andis ta kriitilise hinnangu: „Govoruhhin ei tabanud karakterit. See pole see inimene, see on teise aja inimene.“

 Lõpuks esitati viimane küsimus: millega tegeleb režissöör, kui ei tee parasjagu filmi? Kas reisib, loeb raamatuid? Vastus oli lühike: „Sel ajal, kui ma ei tööta, kannatan! Meie elukutses on kõige raskem mitte töötada!“