Print this page

Press meist

Futuroloog: islami ekspansioon on oht kogu tsivilisatsioonile
Futuroloog: islami ekspansioon on oht kogu tsivilisatsioonile
Deniss Pastuhhov
25.08.2017

Sputnik Eesti kohtus ja vestles vene kirjaniku ja publitsisti Jelena Tšudinovaga, kõmulise romaani „Jumalaema mošee Pariisis“ autoriga

Jelena Tšudinova saabus Eesti pealinna rahvusvahelise meediaklubi Impressum külalisena. 24. augustil toimus kõikide soovijatega vestlus teemal „Euroopa tulevik kirjanik-futuroloogi pilgu läbi“.

- Kas oktoobrirevolutsioon oli ajalooline paratamatus või juhus?

—  See oli eelkõige katastroof. Ja mitte ainult Venemaale, vaid kogu tsiviliseeritud maailmale: pole ühtki Euroopa maad, mille saatust poleks mõjutanud hiiglasliku Vene Impeeriumi saatus. Ja maailm astus siis 100-aastase sammu tagasi - läks valet teed pidi. Muide, sellelsamal kuupäeval 2017. aastal ilmus mu uus romaan "Победители". („Võitjad“). Romaani pealkiri kirjutatakse jätiga. Seetõttu on lugejale selge, millest juttu tuleb. Selle raamatuga pöördun ma teose „Держатель знака“ juurde tagasi, sulgedes sel moel oma loomingulise ringi.

-  Kas teile sümpatiseerib valgekaartlaste liikumine?

— Jutt ei käi sümpaatiatest.  Mul on isegi Valge Võitluse 90. Aastapäeva medal, mille andis mulle Russian All-Military Union – vanim valgekaartlik migratsiooniorganisatsioon. Ma pooldan siiani neid ideid, millest juhindusid valgekaartlased, kes kaitsesid korda ja vastandasid seaduslikkuse omavolile, kristluse agressiivsele jumalasalgamisele ja tsivilisatsiooni ühiskonna alustalade lõhkumisele.

- Romaan „Jumalaema mošee Pariisis“ ilmus 2005. aastal ja tekitas suurt vastukaja. Kas see on teie kõige õnnestunum raamat?

—  Ei. Mul on teoseid, mis kunstilises plaanis seda ületavad. Kuid see raamat tabas tsivilisatsiooni valupunkti: see on kirjutatud õigel ajal ja seetõttu mu raamatute seas kõige aktuaalsem. Muide, paljud võtsid selle vastu väga negatiivselt.

 - Kas teid on selle raamatu tõttu ähvardatud?

—  Mulle ei meeldi sellest rääkida, et mitte sattuda rumalasse olukorda – võidakse arvata, et ma kas kaeblen või hooplen. Näiteks Daniil Sõssojev, minu aatekaaslane ja aktiivne moslemist misjonär, kes aktiivselt romaani „Jumalaema mošee Pariisis“ heaks kiitis, mõrvati teenistuse ajal Moskvas – see on tõsine asi. Aga mina, jumal tänatud, olen elus ja terve, seetõttu pole mingitest ähvardustest mõtet rääkida (ju olen ma liiga patune, et märtriks saada).

- Kas arvate, et selle raamatu ettekuulutus võib täide minna?

—  Mina ei pea midagi arvama. Mulle öeldakse tihti, et mul on õigus, aga kõik toimub ju iseenesest, minu suureks kurvastuseks. Täna hommikul anti mulle hotellis uudiste kokkuvõte. Rubriigist „Maailma uudised“ lugesin, et Barcelonas kavatsesid terroristid õhku lasta Sagrada Familia, aga ühe ekstremismis süüdistatud Šveitsi mulla vastu on algatatud kohtuasi. Kõik see räägib iseenda eest.

- Kas oht lähtub ainult islamiusulistest?

—  Praegu küll. Viimasel ajal pole ju olnud ühtki suurt terroriakti, mille oleks toime pannud teiste religioonide esindajad, lisaks toimuvad kõik terroriaktid praegu religioossete, mitte näiteks rassistlike loosungite all. Just see religioon õhutab tapma. Muide, islam pole rass, paljud islamiusulised on valget rassi ja seetõttu ei saa mind rassismis süüdistada.

- Miks on just islam hakanud inimkonda ohustama?

—  Paljud faktorid on seda mõjutanud. Näiteks see, et islamimaailm sai omal ajal superriikide omavahelises võitluses peenrahaks vahetatud. See oli tehnika poolest mahajäänud maailm, aga sellele anti head relvad kätte ja toodi areenile. Kui hakkasid liikuma kolossaalsed naftarahad, väljus kõik kontrolli alt. Muid faktoreid ei meenugi kohe, kuid see, et islam on ohtlik, on tegelikkus ja fakt.

- Kuidas maailm saaks terrorismi võita?

— Me unustame, et oleme seaduste tsivilisatsioon. Venelased näiteks elasid kirjutatud seaduste järgi juba tuhat aastat tagasi. Aga nüüd esitatakse voorusena veritasu, šariaadi kohut. Kui me naaseme euroopalike väärtuste süsteemi ja kristluse juurde, kaitstes samal ajal oma eluviisi, kui me lõpetame äraandmismängu, ei ole nii liberaalsed ja tolerantsed, võime võita. Kuid siin läheb vaja meie valitsejate tarkust.

- Mida te mõistate sõna „meie“ all?

—  Eelkõige kristlasi. Ja kui kaotame oma kirikud, kaotame kõik. On ju viimased 50-60 aastat näidanud, et inimene ja ühiskond ilma religioonita kaua ei eksisteeri. Võtame eelmise sajandi 60. aastad: kirikus pole vaja käia, lahuta nii palju kui süda soovib, ela vabalt, ära paastu – kõik on suurepärane. Pärast tulid depressiivsus ja süükompleks. Selles peitubki tänapäeva Euroopa nõrkus – ülimate väärtuste puudumine. Neist tähtsaim on religioon.

- Kas mõnda teie teostest on plaanis ekraniseerida?

—  Olen saanud palju pakkumisi ekraniseerida „Jumalaema mošee Pariisis“, kuid siiani pole ükski mind rahuldanud. See on ju väga hirmus raamat, kus ma räägin ohust meie tsivilisatsioonile, kõigele sellele, mida ma piiritult armastan: meie elu, meie pühakojad, meie muusika, kirjandus ja maalikunst. Selles küsimuses peab mul olema kaalukas õigus oma sõna sekka öelda: mul pole vaja, et vändataks järjekordne märul headest ja halbadest poistest.

- Olete rääkinud paljudest vigadest, mida inimkond on teinud ja teeb veel. Võtame või näiteks Venemaa ja Ukraina konflikti. Kas tuleb välja, et ajalugu ei õpeta midagi?

—  Jah, kahjuks küll. Ukraina olukord on mulle eriti valus. Pisut aega enne kurbi sündmusi kirjutas üks mu tuttav: „Paljugi mis köögis ei räägita – see on ju tühiasi peale tungiva islami taustal. Kas te võite ette kujutada, et ukrainlased ja venelased üksteist tapavad?“ Ja kõik olid nõus, et see on võimatu. Kuid nii läks ja see on minu meelest eriti hirmus.

- Kui rääkida kirjandusest, siis kes on teie lemmikkirjanikud ja kellega te suhtlete või olete suhelnud?

— Lemmikkirjanik on Vladimir Nabokov, suurepärane stilist ja „malemängur“ – ta kompositsioonide keerulisus lummab. Tänapäeva kirjanikest on mul olnud sõbralikud suhted hiljuti meie seast lahkunud Julija Voznessenskaja ja Irina Ratušinskajaga. Muide, nad olid mõlemad südametunnistuse vangid. Ratušinskaja romaani "Тень портрета" („Portree vari“) pean virtuoosseks teoseks. Seal on näidatud mõtetega manipuleerimise tehnoloogiaid: kuidas totalitaarne võim võib inimese murda, selle protsessi mehhanisme.

- Mis teeb teie arust ühest kirjanikust tõelise kirjaniku?

 Ausus. Kirjanik peab olema täiesti vaba sellistest välistest mõjutustest nagu kujunenud asjaolud, hirm, raha ja lähtuma ainult omaenda põhimõtetest ning vaadetest. Loomingus ei tohi minna kompromissile, kuna looming võib selle eest karmilt karistada.