Print this page

Press meist

D.Miropolski rääkis tallinlastele Vene ajaloo saladustest
D.Miropolski rääkis tallinlastele Vene ajaloo saladustest
Allan Hantsom
01.10.2017

Septembri lõpus tegi meediaklubi Impressum tallinlastele suurepärase kingituse – kutsus meie väikse riigi pealinna kirjaniku Dmitri Miropolski, romaani „Тайна трёх государей» („Kolme tsaari saladus“) autori

Kuna Eesti on viimase veerandsajandi jooksul muutunud kirjanduslikuks provintsiks ja seda valitsuse püüde tõttu vene keelt järjekindlalt ühiskondlikust sfäärist välja tõrjuda, vajab minusugune keskmine lugeja seletust, milles seisneb Miropolski ja ta raamatu fenomen.

Ta eluloo üksikasju võib vaevata internetist leida, enda poolt võin lisada, et tegemist on andeka inimesega, kes on saavutanud edu kõiges, millega tegelnud - teatrist ja poliitikast kuni graafika ja kirjanduseni. Kõige selle juures ei saa Miropolskit nimetada rafineeritud intelligendiks, kes laisa kergusega ühelt pilvelt teisele lendleb. Elu jooksul on tal tulnud töötada ka laadijana ja paar aastat kirsades käia.

Tuntud kirjanik

Esimese suure kuulsuse tõi Dmitri Miropolskile 2007. aastal ajalooline krimifilm „18/14“ saladuslikest mõrvadest Tsarskoje Seloo lütseumis. See vändati ta enda samanimelise romaani ja stsenaariumi järgi. Eesti elanikele pidi film eriti meeldima, kuna selle tegi meie kaasmaalane Andres Puustusmaa, aga sellised faktid on väikese provintsliku maa elanikele väga tähtsad.

2017. aasta aprillis andis Komsomolskaja Pravda kümnetes tuhandetes eksemplarides välja Miropolski uue romaani „Kolme tsaari saladus“, milles autor on detektiiv-müstilises vormis kirja pannud Ivan Julma, Peeter Suure ja Pauli valitsuse saladused. Kirjastaja kasutas originaalset turundusvõtet: romaan saadeti koos värske ajaleheväljaandega kioskitesse (Venemaal on sellised veel alles), kust need kohe „rahva sekka“ läksid. Raamatu esimene tiraaž haarati lausa lennult, järgnesid uued, mida ootas samasugune saatus. Tänaseks on „Kolme tsaari saladust“ erinevatelt infokandjatelt lugenud kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt umbes pool miljonit inimest.

Peale autori ande ja suurepärase vene keele võib raamatu edu seletada ühiskonnas küpsenud vajadusega sellise kirjanduse järele, mis kujutab endast midagi enamat kui korralikult ära tüüdanud jutustused ajaränduritest, kellest saavad tsaarid või juhtide nõuandjad ning kes paratamatult viivad Venemaa ette nähtud ajaloolise hiilguseni. Kuigi selliseid raamatuid oli omal ajal väga vaja, kuna need tutvustasid lugejatele fiktsiooni kaudu huvitavaid üksikasju möödunud aegadest.

Vajalik raamat

Rahvuse eksistentsi teatud etappidel tekib ühiskondlik tellimus teosele, mis aitab kooskõlas aja nõudega detektiivi, seiklusromaani või mõnes muus arusaadavas vormis mõningaid ajaloosündmusi või ajaloolisi kujusid mõista, tehes nagu kokkuvõtte nende ümber toimuvatest vaidlustest. Nii ilmusid kord ja jäid igaveseks kirjanduslukku „Kolm musketäri“, „Peeter Esimene“, „Sõda ja rahu“. Loodan, et aeg ise arvab ajapikku sellesse väärikasse seltskonda ka Miropolski romaani.

 Apollo miinimumini kärbitud venekeelses osakonnas te kirjandusliku prahi hulgast „Kolme tsaari saladust“ ei leia. Uudisteostest huvitatud lugejatel on võimalus tellida see eramüüjatelt, kuid ka selleks on vaja teada, mida küsida. Kuid õnneks saab Komsomolskaja Pravda portaalis tutvuda raamatu esimese viiekümne peatükiga, mis on pealegi illustreeritud suurepäraste ajalooliste miniatuuridega. Samuti Roskniga Eesti filiaalis aadressil Lembitu 8, millest kahjuks kohalikud venelased eriti midagi kuulnud pole.

Vene musketärid ja Prantsuse streletsid

Miropolski rääkis, et põhjuseks, mis ärgitas teda kirjutama romaani “Kolme tsaari saladused”, oli paradoksaalne olukord, kus keskmine venemaalane teab Prantsuse õukonna intriige paremini kui enda ajalugu. Tänu Dumas´ geniaalsusele on kauged musketärid meile lähemad ja mõistetavamad kui nende Vene kaasaegsed ja kolleegid – streletsid. Just seda ebaõiglust püüdiski Mirpolski oma romaaniga parandada.

Tema sõnade kohaselt on vene lugeja vajadus selliste raamatute järele ammu juba küps, aga kirjastajad omakorda ootavad kannatamatult selliste autorite ilmumist, kes on võimelised neid kirjutama, kuid praktikas tekib vaakum, mida täidetakse suleseppade või suisa grafomaanide toodetud makulatuuriga. Nagu kirjanik on teravmeelselt märkinud, on siin kohane analoogia külakäimlaga, kuhu pole niivõrd tähtis õigel ajal kohale jõuda kui kust kohale kanda.

Probleem pole siiski talentide puuduses Venemaal, arvab Miropolski, neid jätkub, vaid selles, et tegelikult puuduvad riigis kirjandusagendid, kes peaksid kirjastustes autorite teoseid reklaamima. Iseenesest on agendid formaalselt muidugi olemas, kuid nad eelistavad koort riisuda juba ilma nende kaasabita tuntuks saanud autoritelt, viitsimata otsida ja reklaamida andeid iseseisvalt.

Õpetamismetoodikas on vajalik kompleksne lähenemine

 Eriti elava arutelu kutsus esile autori väljaütlemine, et praegune haridussüsteem ei valmista lapsi ette reaalseks eluks, vaid koormab neid „linnukese“ tarvis eluks mittevajalike teadmistega Tema arvates tuleb kooliprogrammi teemasid, olgu see ülemaailmse gravitatsiooniseaduse avastamine või järjekordse Louis´ surm, lastele  õpetada kompleksselt koos muude ajaloolise konteksti detailidega. Siis ärkavad Miropolski arvates muidu surnud faktid justkui ellu.

 Õnnestunud näitena nimetab kirjanik Selma Lagerlöfi raamatut “Nils Holgersoni imeline reis läbi Rootsi”, kus lapsed lihtsas ja arusaadavas vormis tutvuvusid ise Rootsi geograafia ja ajalooga. Ka Miropolski kasutab seda kavalust oma teoses. Tema sõnade järgi kasutas ta oma raamatu kirjutamisel objektiivsuse mõttes vaid kõigile kättesaadavaid algallikaid, appi võtmata eksklusiivseid “muistse salajase kroonika” moodi allikaid, mis kirjutatud tundmatus keeles ja esmaavastaja  silme ees ootamatult ära põlenud.

Jääb üle tänada meediaklubi Impressum ja Igor Teterinit isiklikult suurepäraselt korraldatud ürituse eest. Jääme kannatamatult  ootama, et ta toob uusi ja huvitavaid külalisi meie väiksesse õdusasse linna.