Print this page

Uudised

Vene kirjanduse vaimutuuled

19.04.2018

Klubi Impressum külalised olid poetess Olesja Nikolajeva ja ta abikaasa, publitsist ning kirjanduskriitik, vene õigeusu kiriku vaimulik Vladimir Vigiljanski.

Olesja Nikolajeva ja Vladimir Vigiljanski on vene kultuuriringkondades tuntud kui ebatavaline ning huvitav paar - abikaasadel on ühised huvid ja veendumused, nad täiendavad teineteist harmooniliselt ning aitavad teineteisel vaimselt areneda ja kutseoskusi täiendada. Olesja on paljude preemiate, sealhulgas rahvusliku preemia Poeet (2006) ja Patriarhi kirjanduspreemia (2012) laureaat. Vladimir on Moskva ülikooli juures asuva õigeusu kiriku vaimulik. Neil on kolm täiskasvanud last ja kaheksa lapselast, suur tutvusringkond Venemaal ja välismaal. Nad elavad sisutihedat vaimu- ja kultuurielu, reisivad palju ja nagu kõik oma elutööst innustunud inimesed, töötavad väga palju.

 Poeedina sai Olesja Nikolajeva tuntuks juba väga ammu, nõukogude ajal. Luuletama hakkas ta varases lapsepõlves, kui ei osanud veel kirjutadagi. Tõsiselt hakkas luuletama 13-aastaselt. 16-aastaselt ilmus ühes autoriteetses ajakirjas ta esimene luulevalimik.

 „Olin armunud vene ja prantsuse poeesiasse,“ tunnistas Olesja Nikolajeva oma esinemise alguses. „Baudelaire´i, Verlaine´i lugesime Tsvetajeva tõlkes. Tol ajal huvituti väga kultuurist, kusjuures huvi polnud intellektuaalne ja isegi mitte emotsionaalne, vaid eksistentsiaalne, eksistentsiaalne vajadus. Selles kultuuriruumis oli võimalik säilitada sisemine vabadus, kirjutada hingele, mitte selleks, et võimudele meelt mööda olla.

 Edasi rääkis Olesja Nikolajeva sellest, kuidas nad abikaasaga, kes oli samuti Moskva kirjandusülikooli tudeng, usu juurde jõudsid ja end ristida lasid. Olesja oli siis 22-aastane, Vladimir ristiti 2 aastat hiljem. Olid veel Brežnevi ajad.

 See mõjutas ka Olesja Nikolajeva loomingut. Ta tundis, et peab maailmale midagi ütlema, kuigi polnud varem kunagi proosat kirjutanud – harrastas ainult lühikesi žanre, proosas võis kirjutada maksimaalselt jutustuse.

“Oma esimest romaani „Инвалид детства“ kirjutasin ööd kui päevad, kui mees komandeeringus oli,“ rääkis ta innustunult. „Tundsin, et ta on kirjutamise vastu ja nii oligi. Kuid ma kuulsin juba oma kangelaste hääli, nad elasid juba, jäi üle vaid neile järgneda. Lapsi oli meil siis juba kolm. Kirjutasin käsitsi, köögis, ning hommikul, kui lapsed kooli hakkasid minema, nägid nad mu meeletuid silmi ja paberihunnikuid. Romaan oli kuu ajaga valmis ja isegi peakriitik (mees) tunnustas mind.

Romaan trükiti ajakirjas Junost (1990, nr 2) 3-miljonilises tiraažis. Ja Olesja Nikolajeva tunnistab, et on siiani tänulik sellele romaanile uute kirjanduslike võimaluste eest. See oli Olesja Nikolajeva kui ainulaadse ja andeka prosaisti vaieldamatu edu ning pika loomingulise tee algus.

 „Kunstilisel sõnal on eriline energia,“ ütles Olesja Nikolajeva. „Meie kultuur on suuline ja poeetiline. Euroopa filosoofia on metafüüsiliste süsteemide loomine, aga Venemaal on teisiti, religioonifilosoofid on meil pigem eksistentsialistid. Vene kultuurile on rohkem omane kunstiline mõtlemine kui ratsionaalne.“

 Pärast seda tegi Igor Teterin ettepaneku minna luuletuste juurde. Ja Olesja Nikolajeva luges kolm luuletust oma viimasest luulekogust „Средиземноморские песни. Средиземноморские песни“. Pärast aplausi asuti küsimuste ja vastuste juurde.

Esimene küsimus kõlas Vladimir Vigiljanskile: „Kui kirjanik jõuab usu juurde, kas siis mõned kultuuriteemad muutuvad ta jaoks tabuks“?

Külaline vastas:

«Suur õpetlane, teie kaasmaalane Juri Lotman, keda mul oli au tunda, ütles, et kultuur algab tabust. Sisemine tsensuur on igale inimesele kohustuslik. Suur prohvet kirjanik Dostojevski kirjutas oma romaanis „Sortsid» sellest hirmsast ajast, kui hakatakse nõudma auhaavamise õigust – sellist vabadust, et mitte elada südametunnistuse ega au seaduse järgi. Isegi Dostojevski prohvetlikus ajus ei saanud sündida mõtet, et kunagi pannakse välja enesetapukabiinid – eile lugesin, et seda praktiseeritakse mõnes Euroopa riigis. Et inimene saaks sisse minna ja endale kohe otsa peale teha.  Vaat seepärast arvan ma, et meil on sisemisest tsensuurist hirmus puudus!“

Muidugi esitati Vladimir Vigiljanskile küsimus meie kaasmaalase patriarh Aleksius II kohta.

«Kui me räägime vene maailmast, peame silmas neid õilsuse traditsioone, vene rahvale omaste väärtuste, au ja südametunnistuse eest seismist. Venemaa eest elu andnud inimesed pole tihti olnud vene verd, paljud vene pühakud on olnud välismaalased. Selline oli ka patriarh Aleksius. Ta emapoolne vanaisa oli valgekaartlane, kelle punased maha lasid, isa poolt oli ta kollaboratsionist - ja läks õppima Leningradi seminari! Ta tegi seda oma usu pärast. Ta oli üks õilsaimaid inimesi!“

Kohtumise juht Igor Teterin ütles, et palju küsimusi on tulnud kirjanduse kohta, ja üks neist oli ajakirjanikult Olga Titovalt: „Olen lugenud, et kriitikud võrdlevad teie proosat Dovlatovi omaga, teid ühendab selle kirjanikuga erakordne huumorimeel. Kuid muus olete absoluutselt erinevad. Ta on usust sama kaugel, kui lähedane on usk teile. Kuidas te arvate, kas selline võrdlus on asjakohane?

 „Ma lugesin Dovlatovit üpris hilja, aastat kümme tagasi,“ vastas külaline. „Ja mulle meeldis! Kuigi rääkida kirjanduslikust mõjust vist ei saa, ta on mulle küll väga sümpaatne, oleksime ehk sõpradekski saanud! Oleme elanud ühel ajal, tunnen ja mõistan teda hästi.“

 Oli ka selline küsimus: kuidas suhtuvad kirikupead blogide pidamisse internetis. Isa Vladimir ütles, et patriarh suhtus alguses negatiivselt, aga pärast nõustus, et iga kommunikatsiooniviis on neutraalne, ning soovitas ise isa Vladimiril Facebooki konto teha. Algul ajas see talle hirmu nahka. Kuid proovis ja varsti sai tast ülipopulaarne õigeusu blogija - ta publikatsioonide jälgijate arv Facebookis ulatub 23 tuhandeni. Nii teeb ta misjonitööd.

 Kaks tundi kohtumist möödusid kahjuks kui pool tundi. Juttu oleks jätkunud palju kauemaks. Kohtumise lõpus andis Olesja Nikolajeva autogramme neile, kes said ta raamatuid osta. Aga Vladimir Vigiljanski vastas osalejate arvukatele küsimustele – nii isa Vladimirina kui kirjanikuna.

 

 Avaliku kohtumise täielik videoaruanne (vene keeles) on meie veebilehel.