Print this page

Uudised

Klassikute õppetunnid tänapäeva inimestele

29.05.2018

Rahvusvahelise meediaklubi Impressum külaline oli tuntud vene kirjanik, ajakirjanik ja kirjandusteadlane, mitme kirjanduspreemia laureaat Pavel Basinski.

Kohtumise avas ajalehe Komsomolskaja Pravda  vaatleja ja klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova. Ta märkis, et hoolimata suviselt soojast ja päikeselisest ilmast oli Tallinna hotelli Euroopa suur konverentsisaal rahvast täis. Külalist tutvustades ei suutnud ta vaimustust tagasi hoida:

- Olen juba palju aastaid Pavel Basinski  Lev Tolstoi raamatu maagia võimuses! Imestan, kuidas on võimalik ühitada ajakirjanikutöö sebimist kirjandusliku tegevusega, mis nõuab süvenemist ja mõtisklemist.

Aga ajalehe Komsomolskaja Pravda – Baltikum peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterein lisas:

- Need on tõesti väga huvitavad, ebatavalised raamatud ja täna kingib meie külaline klubi traditsiooni kohaselt kolm raamatut parimate küsimuste autoritele.

 Pärast seda sai sõna Pavel Basinski. Külaline tõusis kõnepulti ja alustas sellest, et ta ei näe erilist piiri kirjandusliku ja ajakirjandusliku töö vahel, tunneb end suurepäraselt nii ühes kui teises vallas.

- Olen elukutselt kirjandusala töötaja. Nii on kirjas mu diplomil. Töötasin 13 aastat ajalehes Literaturnaja Gazeta, praegu töötan ajalehes Rossiiskaja Gazeta. Olen alati kirjutanud kirjandusest, olgu see kriitika, uurimused või intervjuud kirjanikega. Ajakirjanikutöö pole mul kunagi seganud raamatuid kirjutada.

Jutustust oma raamatutest alustas ta Gorkist, kelle 150-aastast juubelit sel aastal tähistatakse. Sel puhul on välja antud Pavel Basinski raamatu „Gorki. Kired Maksimi ümber“ kordustrükk, mida on  toimetatud, täiendatud kaasaegsete mälestustega  Gorkist, samuti nekroloogiga, mille kirjutas Lev Trotski.

- „Tolstoi valisin ma ise,“ jätkas Basinski, „Gorkiga ei kavatsenud tegeleda. Mulle meeldis XIX sajandi poeesia, Fet ja Nekrassov. 1986. aastal lõpetasin instituudi ja tahtsin aspirantuuris kirjutada nendest dissertatsiooni. Kuid õppejõud soovitas tegeleda kaasaegse kirjandusega, öeldes: „Meie instituut on Gorki-nimeline, aga  Gorki-uurijat pole!“

Suhtusin Gorkisse hästi, huviga, kuid intelligentsi seas ta eriti moodne kuju polnud, Gorkist oli kõigil nõukogude ajast villand, temasse suhtuti kui nõukogude ideoloogia iidolisse. Kultuuripargid, metroo, teatrid, isegi linn – kõik olid muudkui Gorki-nimelised. Kuid ma tundsin, et kõik polegi nii lihtne, ja võtsin teema „Gorki ja Nietzsche» -  see oli veel uurimata. Pärast kirjutasin kirjastuse Molodaja Gvardija soovitusel eluloo.

 Gorkiga tegeledes mõistsin, et see oli andekas kirjanik ja dramaturg, kolossaalne isiksus, sajandivahetuse võtmefiguur. Kõik keerles tema ümber. Ta oli huvitav selles plaanis, et oskas kõiki kuulata ja mõista. Ta võis suhelda nii Lenini, Vassili Rozanovi, Tolstoi, Stalini, Šaljapini kui Leonid Andrejeviga. Ta leidis kõigiga ühise keele.

 Pärast jutustust sellest, kuidas ta nii-öelda Gorki (keda paljud nõukogude ajal kasvanud  inimesed ei armastanud juba kooliajast) kuvandit demütologiseeris ja rehabiliteeris, läks külaline üle Lev Tolstoi teemale. Ta hakkas Jasnaja Poljanas käima juba tudengipõlves.

- „Armastan seda kohta piiritult,“ ütles külaline. „Mille poolest Jasnaja Poljana unikaalne on? Selle poolest, et siin on mingi ime läbi säilinud materiaalsed tõestused kirjaniku elust. On isegi legend, et kodusõja ajal leppisid punased ja valged kokku mõisa mitte puutuda. Hiljem kavatsesid sakslased maja maha põletada, kuid see ei õnnestunud.“

 Pavel Basinskit on alati erutanud hTolstoi Jasnaja Poljanast lahkumise teema.

- Eelkõige on see väga inimlik lugu. 82-aastane vanamees lahkub öösel, kui naine magab, paneb ta magamistoa lukku…Oktoobri lõpp ja novembri algus pole Tuula oblastis  just kõige õigem aeg planeerimata lahkumiseks, see oli pigem põgenemine. Järgmisel päeval kirjutasid sellest kõik maailma lehed. Need olid päevad, mis vapustasid maailma.“

 Nendest mõtisklustest sündis raamat „Lev Tolstoi: Põgenemine paradiisist“, kus on esitatud uus kontseptioon ta käitumise ja konflikti kohta.

Minnes üle diskussiooniosale, ütles Igor Teterin: „Need raamatud käsitlevad väga huvitavalt kirjanike isiksust, huvi nende vastu suureneb nii Venemaal kui Läänes.“ Pärast seda hakkas ta küsimusi ette lugema, osa neist olid tulnud elektronposti teel klubi Impressum veebilehele.

Sergei Pegasssov esitas küsimuse: „Maksim Gorki polnud mitte ainult populaarne kirjanik, vaid ka väga toimekas inimene. Ta oli väga karismaatiline ja see köitis paljusid ta kaasaegseid. Kas tänapäeva vene kirjanduses on mõni selline kirjanik, kes on  ühiskondlikus tegevuses sama aktiivne kui Gorki.“

 Vastus kõlas nii:

-Gorki oli riiklik figuur ja tema otsustest, tema palvetest Stalinile sõltus paljugi: kirjandusinstituudi, kirjanike loomingumajade rajamine jne. Sellise mastaabiga inimest meie päevil ei leia. Sellised kui Gorki tekivad aja nõudel, nad on kutsutud ühendama revolutsionääre ja konservatiive, intelligentsi ja võimu. Ma pole just apoliitiline inimene, mulle isiklikult piisab kirjandusest täiesti, kuid ma näen, et paljud kirjanikud ei karda praegu poliitikat.

Kui Pavel Basinski vastamise lõpetas, märkis Igor Teterin naljatlevalt: „Paljud literaadid, kes on klubis Impressum esinenud, on nüüd poliitikaga seotud. Zahhar Prilepin, Sergei Šargunov, Vladimir Medinski, German Sadulajev… Ehk satute teiegi nende hulka? Mida te arvate kirjanikest, kes lähevad poliitikasse, seejärel hakkavad aga pahatihti vihkama oma kolleege, kellel on teistsugused poliitilised vaated?“

Pavel Basinski vastas:

- Gorkil jäi kirjanduses kitsaks, kuigi armastas ta ainult seda. Kuid arvan siiski, et loomingut ja poliitikat on raske ühitada. Poliitikaga tegelemine jätab inimesse jälje. Pärast Krimmi, Donbassi ei anna eilsed sõbrad üksteisele enam kättki. Dmitri Bõkov ja Zahhar Prilepin näiteks. Mulle see muidugi ei meeldi. Poliitikat ülemäära harrastada ei tasu, see teeb inimesed kitsarinnaliseks. Partei on vaid osa, sekt, enda eraldamine maailma avarusest. Ka Gorkil ei õnnestunud seda vältida.

Igor Teterin arvas, et nii imelik kui see ka pole, on ajakirjanikud sallivamad üksteise vastu, ühiskondlikule elule lähemal. Pavel Basinski kommenteeris seda nii:

- Ma ju räägin, et ajakirjandus õpetab alandlikkust. Pole hea, kui kirjanik kujutleb end prohvetina, kes juhib rahvast. Nii juhtub isegi suurte kunstitegelastega, näiteks  tundub mulle, et see juhtus ka Nikita Mihhalkoviga. Kirjanikud on keerulisemad ja  enesearmastajad. Aga ajakirjanikud on ju töörügajad.

 Lugeja Toivo Tartust (nime järgi otsustades eestlane) esitas küsimuse:

„Kas Venemaal  on praegu keelatud kirjanikke, nagu kunagi oli keelatud Solženitsõn? Ta käis muide salaja Eestis, kus KGB teda ei seganud, ning kirjutas meie taludes oma raamatuid“

 Basinski arvates kirjandus võimu praegu eriti ei huvita: „Kirjutage, mida tahate. Niikuinii pole meil tiraažid suured, ühiskonda  teosed eriti ei mõjuta.“ –

Kirjanik on meie päevil kõige vabam inimene! Keelatud raamatuid praegu pole.

Viimane küsimus oli selline: „Tänan teid Tolstoi raamatu eest! Mina Dostojevski austajana olen hakanud Tolstoid mõistma ja omaks võtma tänu teile!“

Kohtumise lõpus jagas Pavel Basinski autogramme paljudele üritusel osalejatele, kes olid moodustanud pika järjekorra. Ja see, milline huvi oli külalise raamatute vastu, annab tunnistust sellest, et vene klassika õpetab meile palju interneti- ja digiajastulgi.