Print this page

Uudised

Dostojevski kui rahvuslik idee

19.06.2018

Nii sõnastati klubis Impressum kirjaniku ja poeedi, Dostojevski loomingu uurija ja karismaatilise telesaatejuhi Igor Volginiga toimunud avaliku kohtumise teema.

Nagu ütles Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin, on Volgin elav tõestus, et andekas inimene on andekas kõiges. Igor Teterin teatas, et külaline on suurepärane poeet, nelja suure tunnuste osaliseks saanud luulekogu autor. Ta on ka kanali Kultura populaarne saatejuht ning Moskva Riikliku Ülikooli juures asuva kirjandusliku stuudio Lutš looja ja juht. Selle stuudio on lõpetanud hulgaliselt edukaid kirjanikke ja poeete. Pärast seda kutsuti kõnetooli külaline.

Enda kohta lausus Igor Volgin vaid paar fraasi, mis tegelikult polnudki temast endast: „Olen palju aastaid tegelenud Dostojevskiga, tundmatute asjadega. Võiks arvata, et kirjaniku elulugu on läbi uuritud, välja on antud suur hulk kirjandust eri keeltes…Sellegipoolest on Dostojevski üks kõige vähem uuritud vene kirjanikke.

Milleks on üldse vaja geeniuse elulugu teada? See on enesetunnetuse akt. Geeniused, olgu need Dostojevski, Tolstoi, Einstein, on inimesed, kes on demonstreerinud ülimaid intellektuaalseid võimeid, nagu olümpiaspordis. Geenius näitab, milleks me liigina võimelised oleme. Nobeli kõnes ütles Brodski: „Poeesia on meie liigi eesmärk.“ See ei tähenda, et kõik hakkavad luuletusi kirjutama, see tähendab, et tulevikuinimesel on poeedi maailmatunnetus ja taju. Meenutagem, mida ütles Gogol Puškini kohta: „Puškin on selline vene inimene, milline ta saab olema 200 aasta pärast.“ Tärmin läheneb…

Igor Volgin ise alustas oma kirjanikuteed luuletajana. Hiljem, kirjandusteadlasena ta enam pikka aega luuletusi ei kirjutanud. Poeesia ei andesta reetmist, isegi Dostojevski pärast, seletas Volgin ise. Kuid mõni aasta tagasi tuli luule ise ta juurde tagasi. Ja enne diskussiooniosa luges ta mõne oma luuletuse.

Pärast seda tegi Igor Teterin ettepaneku mina küsimuste vooru juurde, ja teatas, et  enne Tallinnasse tulekut pani Facebooki üles veidi provokatiivse küsimuse: „ Kas meile on Google´i ja nutitelefonide ajastul Dostojevskit vaja?“ Tema sõnade järgi oli inimestest tulvil saal kujukas vastus sellele küsimusele.

Esimene küsimus tuli klubi Impressum veebilehelt: „Venemaa ja postsovetlike riikide nagu Eesti rahvuslikuks ideeks sai pärast Nõukogude Liidu krahhi rikastumine. Kas võib leida paralleele meie aja ja Dostojevski ajastu kommete vahel? Raskolnikov pidas liigkasuvõtjast eide tapmist kõlbeliselt õigustatuks, aga millised ühiskonna moraalse allakäigu elemendid teid meie ajal murelikuks teevad?“

- No mina arvan, et inimene on evangeeliumi aegadest vähe muutunud. Veel vähem Dostojevski ajast. Kui me räägime mingitest ettekuulutustest, siis peab mõistma: ta lihtsalt nägi ette, milleks inimene võimeline on. Raskolnikov põhjendab kuritegu teoreetiliselt, otsustab, et kõik on lubatud, ja tapab eide  justkui „paberi järgi“. Samasugune mehhanism toimis ka fašismi puhul: kõigepealt „Mein Kampf“, seejärel Auschwitz. 20. sajand möödus Dostojevski tähe all, kuid ka 21. sajandi alguse sündmused näitasid, et midagi pole muutunud. Iga ta tekst oleks nagu eile kirjutatud, kõik on väga aktuaalne.

Rääkides ühiskonna allakäigu tunnustest, rõhutas külaline klipiteadvuse kujunemist, mis mõjutab ka kirjandust ning mõtlemisstiili. Tõestuseks tsiteeris ta ühte värssi oma luuletusest: «в начале было не слово, а клип и видеоряд» („alguses ei olnud sõna, vaid klipp ja videorida“). Klipiline pole ainult massikultuur, vaid ka see, mis pretendeerib erilisusele, elitaarsusele.

Klubi Impressum püsikülaline professor Hanon Barabaner esitas küsimuse:

- Kas teile ei tundu, et need, kes püüavad näha Dostojevskis ideoloogi, vähendavad tema kui hiilgava ja geniaalse, meile Homo sapiens´i omadused avanud kirjaniku tähtsust.

 Külaline vastas nii:

-  Dostojevski ütles, et ideed muutuvad, kuid süda jääb samaks. Ta ei öelnud lahti nendest ideedest, mille pärast ta tapalavale läks. Ta muutis lihtsalt rõhuasetusi. Sotsialist ta oli ja sotsialistiks ka jäi, kuid selle sõna kristlikus mõttes. Ta läbis kogu vene vaimsete otsingute tee – vasakult paremale.

Tatjana Petrova esitas järgmise küsimuse: „„Vendade Karamazovite“ kangelane Smerdjakov kahetses, et Napoleon 1812. aastal Venemaad ei vallutanud. Smerdjakov on „meie aja kangelane“, kes mõjutab valgustatud ühiskonna päid, kes samuti kahetsevad, et Leningradi 1941. aastal sakslastele ära ei antud?“

- Smerdjakov on igavene, nagu ta maailmavaadegi, vastas külaline, ka praegu on see aktuaalne.

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov esitas sellise küsimuse:

- Kuigi maailmas tunnistatakse Tolstoi suurust, peetakse kirjanikuks number üks ikkagi Dostojevskit. Kas see pole mitte vene rahvusliku idee teokssaamine? Ja kas me üldse vajame personifitseeritud rahvuslikku ideed?

 Volgin vastas nii:

- Dostojevski tekstides on ühel või teisel määral leidnud kehastust Venemaa idee: õiglus, kaastunne, halastus ja see, et õnn saavutatakse vaid isikliku kannatuse, isikliku läbielamise, mis kõige tähtsam - keele kaudu

Külaline jätkas oma mõtet selgitusega, et sõna „keel“ tähendab vanaslaavi keeles „rahvast“. Seetõttu kirjutas Ahmatova suure isamaasõja alguses nii: „И мы сохраним тебя, русская речь, великое русское слово…» („Me säilitame su, vene keel, suur vene sõna…“). Keel on rahva hing. Kus päästetakse keel, päästetakse kõik.

Ajakirjanik Boriss Tuh küsis vene revolutsiooni kahesuse kohta: kas seda teevad saatanad või õilsad inimesed. Praegu revideeritakse suhtumist revolutsionääridesse: tuleb välja, et dekabristid polnud sugugi nii omakasupüüdmatud ja narodnikud olid mõrtsukad…Võib märgata tendentsi islami terrorismi nendele projitseerida. Millest see tuleb?

Sellele küsimusele vastas külaline nii:

- Praegu on täiesti teistsugune terrorism. Ilma aadressita. Kõik narodnikute aktid olid kellelegi adresseeritud. Muidugi pole see õige tee, kuid nad ohverdasid elu, nad olid kindlad oma õigsuses. Narodnikutel olid valmis retseptid, aga Dostojevski soovitas küsida rahvalt.

Viimane küsimus tuli meditsiiniõelt Natalja Petrovalt: „Haiglas loevad mõned patsiendid terve päev raamatuid. Millised kirjandusteosed võivad inimese tuju tõsta, laadida elujõu ja usuga, et kõik raskused on ületatavad?“

- Mind aitasid haiglas alati lasteraamatud, vastas Igor Volgin. Meenutage Mandelštami: Только детские книги читать, только детские думы лелеять…» („Lugege ainult lasteraamatuid, ainult laste mõtted hellitavad…“). Iga diagnoos nõuab oma teksti, naljatles Volgin. Aga veel armastan ma väga Bulgakovit, Fazil Iskanderit, keda tundsin isiklikult. Kahjuks ei jõudnud temast ta eluajal saadet teha.

 Lõpetuseks luges Igor Volgin Jevgeni Jevtušenko mälestuseks loodud luuletusi. Ta polnud mitte ainult ta lemmikluuletaja, vaid ka sõber.