Новости клуба

Aleksandr Veledinski: ma ei taha olla mõistetav, vaid tahan, et mind mõistetaks
Aleksandr Veledinski: ma ei taha olla mõistetav, vaid  tahan, et mind mõistetaks
Svetlana Burtseva
30.11.2017

Üks kultusseriaali „Brigaad“ autoreist, tuntud stsenarist ja režissöör Aleksandr Veledinski rääkis eksklusiivses intervjuus veebilehele Sputnik Eesti meie aja kangelastest elus ja filmides.

Kultusseriaali “Brigaad”  stsenarist, ülipopulaarse filmi “Географ глобус пропил“ („Geograaf jõi gloobuse maha“) režissöör, arvukate äärmiselt huvitavate filmide autor ja paljude filmipreemiate laureaat Aleksandr Veledinski kohtus veebilehe Sputnik Eesti korrespondendiga jõulude eel  ühes Tallinna vanalinna hubases kohvikus.

Ajalooline seriaal

-  Seriaal „Brigaad“ avaldas omal ajal väga sügavat muljet  nii süžeega kui detailide täpsusega. Need on paljudele 90. aastad ja hiiglasuure riigi  formatsioonivahetuse üle elanud  inimestele tuttavad. Filmi kangelased on  eilsed poisikesed, keda iseloomustasid kõrged kõlbelised ideaalid, kes uskusid tõelist sõprust, armastust ja kellest saatuse tahtel   said  bandiidid,  süsteemile alluvad ja selle reeglite järgi – vahel küll vastu tahtmist - mängima sunnitud. Mis oli selle filmi mõte?

— See periood oli ajalooline murrang ja „Brigaad“ on ehk seni ainus  seda protsessi analüüsiv kunstiline teos. Me mõtlesime kaks kuud välja lugu, kus kangelaste prototüüpideks olid inimesed meie ümbert, seetõttu on film realistlik. Me ise ei olnud bandiidid, kuid me elasime tol ajal ja kõigil meil oli selliseid tuttavaid.

Film on paljudele armsaks saanud. Jah, poisikesed mängisid Saša Belõid, kuid nad mängisid ka ristiisa. Südamevärinal võtsid filmi „Brigaad“ vastu ka 90. aastatel täiskasvanuks saanud laste vanemad, kuna see film on nende lastest, nende elust. Kui kanalil NTV arutleti kord selle filmi üle,  ütles Fjodor Bondartšuk: „Lapsi tuleb kasvatada. Pole vaja filme süüdistada“.

Filmis „Brigaad“ ütleb ebaõiglusega kokku puutunud Aleksandr Belõi: „Aga mina loon enda ümber maailma, kus pole ebaõiglust“. Kuid „ headele kavatsustele on sillutatud tee põrgusse“ -  ja Saša Belõi lõi bande. Õiglust tegelikult pole ja pole kunagi olnud. Õiglus on  saatana leiutis. Jumal pole õiglus, vaid halastus.

Selles filmis on näidatud aastakümne peamisi, kõige dramaatilisemaid sündmusi: esimene suur raha, Valge Maja ründamine, metsik äri, sõda võimu pärast. See on ajalooline film meie maast. Film on teadlikult tehtud kaasahaaravas vormis, et oleks huvitav vaadata. Ja see on suurepärane, sest meil tehakse põhiliselt kas närust art house´i või mingit labasust.

-  „Me oleme brigaad“ on kui tõelise sõpruse ideaal, mille võtsid omaks paljud poisid. Kuid tuleb välja, et  kasusaamise kaalutlused võivad osutuda sõpruse ideaalist tugevamaks. Reaalelus on sellise olukorraga paljud kokku puutunud.

— Olen üles kasvanud Gorki linna kriminaalses rajoonis. Poisid elasid tänavaseaduste järgi, korraldasid kaklusi, kus üks tänav võitles teisega.  Kõik see oli kord meie elus ja me ei avastanud midagi uut. Lihtsalt murrang, mis toimus meie riigis,  tõotas vabadust. Kuid vabadust saab adekvaatselt, normaalselt  tunnetada vaid mõtlev inimene. Mitte mõtlev inimene tunnetab seda kui kõikelubatavust.

Saša Belõi on mõtlev inimene, kuid sattunud teatud tingimustesse, otsustas organiseerida õiglaste inimeste ühenduse, aga lõpetas bandega. Kuid valik on kindlasti vaja teha. Milline? Ma ei tea. „Me pole ravim, oleme valu“. Seetõttu teeb valiku igaüks ise.

Kogu asi on lihtsas ja võimatus ülesandes. See on idealistlik, aga režissöörina olen milleski idealist. Kui inimkond suudaks elada kümne käsu järgi, oleks kõik hästi. Kuid see on võimatu.

Hakkan ekraniseerima Zahhar Prilepini romaani "Обитель". Romaan lõpeb geniaalse fraasiga: „Inimene on tume ja hirmus. Kuid inimeste maailm on soe ja valge“. Selles on paradoks.

 Vene teema praegu

- Kas kognitiivne dissonants pole antud juhul tõbi, vaid eriline  enda ja maailma tajumise vorm, enda tajumine maailmas, mis on omane paljudele?

— Kognitiivne dissonants on  väga venelik teema. Meil Venemaal, Lääne ja Ida vahel,  on selline eriline mentaalsus – „mõistusega pole Venemaad võimalik mõista“. Vaadake, meie kahepealine kotkas vaatab eri suundades. Ja siin pole midagi teha – meid kistakse alati tükkideks. See pole ei halb ega hea – sellega tuleb elada.

- Kas poisid, kes seda  filmi nüüd vaatavad,  püüavad enda jaoks mingeid järeldusi teha?

— Nad vaatavad seda teistmoodi. Süsteem pole paremaks saanud, kuid see on muutunud. Ka inimesed on muutunud. Noor põlvkond vaatab „Brigaadi“ juba hoopis teistmoodi.  Praegu ei hakka keegi Saša Belõid mängima. Praegu vaadatakse „Brigaadi“ kui ajaloolist filmi.

-  Mida tähendab teha vaatajafilmi? Igal filmil on oma vaatajad. Kas te valite kuidagi endale vaatajaid?

—  On olemas selline käibeväljend „Ma ei taha olla mõistetav, vaid  tahan, et mind mõistetaks“. On vist ii. Kolm nädalat tagasi lõpetasin filmi „В Кейптаунском порту" („Kaplinna sadamas“) monteerimise. See tuli mul raskemini kui teised tööd. Stsenaariumi kirjutasin 20 aastat tagasi. Kui oleksin siis raha leidnud, oleks see võinud olla mu debüüt.

Töö on kestnud juba kaks aastat. Arvan, et film üllatab paljusid, kuna see pole üldse selline film, mida ma tavaliselt olen teinud. Väga keeruline kompositsiooniskeem, kui tegevus toimub planeedi kolmes punktis: Sevastopolis, Kaplinnas ja Piiteris ning veel eri aegadel. Ainuüksi  filmi monteerimine võttis juba üle aasta. Paberil tundus kõik lihtne. Kuid filmiga töötades sain äkki aru, et vaataja ei saa aru. Vaat kui ma saan aru, et vaataja ei saa aru, siis vist teen ma vaatajafilmi, kus midagi ette ei nämmutata, tähendusi ei avata, kuigi need on seal kindlasti olemas. Seejuures on vaja vaataja huvi üleval hoida, et iga samm oleks uus ja avaks vaatajale midagi.