Новости клуба

„Kuigi elan Londonis, mõtlen ja kirjutan vene keeles“
„Kuigi elan Londonis, mõtlen ja kirjutan vene keeles“
Eleonora NOVIKOVA
06.11.2017

Poetess Lidia Grigorjeva tuli Tallinna, et esineda rahvusvahelises meediaklubis Impressum. Seal toimuski meie intervjuu.

 Olete palju aastaid elanud kahes riigis, Inglismaal ja Venemaal. Kus elab teie lugeja?

–  Muidugi Venemaal.

 Aga kui teilt küsitakse, kuidas on Inglismaal elada, kas on raske harjuda selle maa elulaadiga, inglaste tavadega, mida vastate?

– Vastan: „Lugege mu raamatut „Англия – страна Советов“ („Inglismaa – nõukogude maa“), kus räägin kõigest lähemalt“. Seal on  nii nagu igal pool. Pole absoluutselt mingit vahet. Kaevatakse samuti raha maasse…

 Mis mõttes?

– Samas mõttes kui meil Venemaalgi:  asfalteeriti tee ära, läheb veidi aega mööda – võetakse asfalt  üles ja hakatakse uuesti asfalteerima.

 Oo, nii pole ainult Venemaal?

–Nojah, Inglismaal olen palju kordi seda näinud – sellega algab mu raamat. Pole mingit vahet. Inimpsühholoogia on terves maailmas ühesugune.

Millest sõltub see, kus te parasjagu asute, Londonis või Moskvas?

– Mu raamatud ilmuvad Moskvas, Peterburis, kui toimub esitlus, festival – lendan. Niisama ma Moskvas käi. Milleks? Lihtsalt vaadata? Aga Moskva pole ka mu kodulinn. Seal on sõbrad, sinna on maetud mu poeg, seal elab mu lapselaps – ma käin seal. Moskvas on mul korter, käsikirjad, minu ja mu mehe kabinet. Juba käivad läbirääkimised selle üle, et tulevikus avada selles kabinetis mu mehe, suure poeedi, prosaisti, tõlkija, mõtleja Ravil Bukharajevi muuseum. Teda pole küll enam meie seas, kuid jäänud on suur kirjanduslik ja teaduslik pärand.

 Te kirjutate erinevates žanrides. Kõigepealt kirjutasite luuletusi, hiljem läksite üle proosale, mis võimaldab jutustada üksikasjalikumalt, ütleme, end põhjalikumalt väljendada, kas pole nii?

– Ei. Nii kui mul tekkis tahmine end väljendada, kirjutasin kõigepealt paar värssromaani. Seal on juba kangelased, karakterid, süžeed. See on proosa, kuid värssides. Luuletus, tõeline poeesia on  midagi sellist, mida ei saa ümber jutustada, aga värssromaani saab. Ja kirjutasingi esimese värssromaani „Круг общения“ („Suhtlusring“), mis oli 1980. aastatel väga populaarne. Kriitika nimetas seda „Onegin seelikus“, arvates, et ma olin loonud uued naisekujud jne.

 Kas lõite?

–  See oli käkitegu.  Võtsin lihtsalt eeskujuks  mind ümbritsevad inimesed,  oma suhtlusringi ja kõik! Kuid kirjanduses enne mind seda polnud. Ja  - õnnestus.

 Kas kirjutate arvutil?

– Alustasin kirjutusmasinaga. Värssromaani «Круг общения“  tippisin valmis kahe nädalaga. Kuid selleks ei tohi toast väljuda, süüa, magada. Söömisega pakkusin muidugi üle, kuid muus osas piirad end kõiges – ja töötad keskendunult. Aga ümberringi on mets, oli tahtmine jalutama minna, aga kui on kirjutamistuhin peal, ei tohi katkestada. Nii me mehega töötasime. Arvutile üle minna polnud mingi kunst. Kuid tegelikult pole vahet, kas kirjutad pliiatsiga, toksid kirjutusmasinal  - tähtis on see, mida kirjutad. Minu seisukoht: ei tohi mingil juhul maha jääda kõigest sellest, mis on kättesaadav mu lapselapsele, kes on 20-aastane. Vastupidi, tahaks neile midagi uut avastada.

 Te mitte ainult ei kirjuta, vaid ka pildistate. Kas see on töö?

– Turistifotosid klõpsin nagu kõik teised. Kuid mul on fotoprojektid – see on töö. Selline töö, mis võib tappa või hoopis eluiga pikendada. Minul pikendab eluiga.

– Kas fotograafia tuli teie ellu juhuslikult või seaduspäraselt?

– Olin 18, kui tellisin ajakirja Чешское Фото ja teisi fotograafiaajakirju. Ma armastasin väga neid vaadata, üks asi meeldis, teine ei meeldinud. Teadsin, mis on kaader, kuidas seda üles võtta, mis on meeleolu, kuid ise ei olnud pildistanud, kuna vihkasin tehnikat. Ja kui läksin fotoringi ning mulle hakati selgitama kaamera ehitust, jooksin kohe minema. Mulle polnud seda vaja! Vaja oli midagi muud. Ehk ma ei tegelenud fotograafiaga, kuid tegelesin sellega sisemiselt. Ja kui ilmus tehnika, mille puhul ma ei pidanud enam mõtlema fotoaparaadi ehitusele, säriaja reguleerimisele, kui kõike sai teha poolautomaatselt (praegu juba automaatselt), hakkasin fotograafiaga tõsiselt, professionaalselt tegelema, kuigi pole seda kunagi õppinud. Alguses ei saanud isegi aru, kust ma seda tean. Pärast mõistsin: mind oli see alati huvitanud, ma tunnetasin seda. See on loomingu jaoks väga tähtis.

Te teete ka filme. Millisel eluperioodil see algas?

–  Televisiooniga olen alati koostööd teinud, saadet juhtisin juba 15-aastaselt. Aga kui sattusin Inglismaale, keelt oskamata, ilma eriliste püüdlusteta, plaanideta, kirjutasin avalduse Venemaa televisiooni, kus mind hästi tunti. Nad lendasid minu juurde, tegime terve seriaali: „Tsvetajeva Londonis“, „Gumiljov Londonis“, „Skrjabin Londonis“ ja teised filmid.  Lähemail päevil näitan Londonis Tsvetajeva filmi, mis on juba 20 aastat vana ja ei igane. Autoriõigused on Venemaa televisioonil, kuid autorina võin sellega mitteärilistel eesmärkidel esineda.

Kas filmid ja fotoprojektid ei sega kirjandust, ei suru seda teie elus tagaplaanile?

– Ei-ei. Tegelen sellega paralleelselt. Ja ma ei  pildista ju hommikust õhtuni. Aga kui mu moon õitseb, pildistan kella 6 hommikul ööni välja.