Новости клуба

Täidame südamed muusikaga

17.07.2018

Klubis Impressum oli Juri Vizborile ja ta epohhile pühendatud kohtumise külaline Vene raadioajakirjanik, legendaarse bardi, näitleja ja poeedi tütar Tatjana Vizbor.

Kohtumist avades väljendas ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda vaatleja ja klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapožnikova  imetlust Juri Vizbori loodud ainulaadse žanri laul-reportaaži üle, milles talle võrdset polnud.

 Pärast seda võttis sõna ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja Igor Teterin. Ta tegi ettepaneku traditsiooni veidi muuta ja anda sõna kõigepealt mitte külalisele, vaid Juri Vizborile endale, kes räägib endast minifilmis.

Seda lühikest, kuid ilmekat filmi näidati ekraanil. Vilksatasid vanad fotod, kaadri taga kõlas bardi kordumatu hääl, mis kenakese irooniaannusega pajatas endast. See tekst avaldati esimest korda Vizbori põrandaaluses kogumikus, pärast sai aga ta 70. aasta juubeliks välja antud kogumiku «Не верь разлукам, старина» („Ära usu lahusolekuid, vana“) eessõnaks. Muide, teie võite samuti kuulata Juri Vizbori  jutustust iseendast.

Юрий Визбор «Автобиография» (vene keeles)



 

 Juri Vizbori lapsepõlv on jäädvustatud ta lauludes. Vizbori ja Jakuševa korteris Moskvas Neglinnajal kogunesid pidevalt bardid ja kui Tatjana oli veidi suuremaks saanud, üllatas teda teadmine, et mitte kõigi laste vanemad ei mängi kitarri ega laula. Vizbori kodus käis hulgaliselt kuulsaid inimesi (külalise sõnul olid ükskord laua taga koos Jevtušenko, Voznessenski, Vassili Aksjonov, Jegor Jakovlev, Marlen Hutsijev ja Bulat Okudžava).

 Kord, kui Tatjana Vizbor Zinovi Gerdtiga intervjuud tegi, ütle see naljaga pooleks: „Võin raadiokuulajatele rõõmuga öelda, et olen sind mitu korda alasti näinud!“. Ta pidas silmas seda, et Tatjana lapsepõlv oli kõige varasemast lapseeast peale möödunud tema silme all.

 Märkimisväärne osa külalise esinemisest oli pühendatud Juri Vizbori  filmikunstiga seotud tegevusele. Muide, ta polnud mitte ainult tuntud ajakirjanik, vaid ka andekas filmidokumentalist, mitte ainult väljapaistev bard, peen ja siiras poeet, vaid ka andekas näitleja.

Vizbor mängis 18 mängufilmis, sealhulgas kultusseriaalis „Seitseteist kevadist hetke“ Martin Bormanni. Filmi kangelaste kohta räägiti anekdoote, ühte rääkis külaline üldise naeru saatel. Hitler jookseb paanikas Bormanni juurde: „Martin, me oleme sõja kaotanud, venelased on Berliinis!“ Selle peale vastab Bormann: „Rahune, Adik, võta vabalt! Laulame parem laulu «Лыжи у печки стоят!» („Suusad seisavad ahju juures“ on J. Vizbori laul – tõlkija märkus)

Lühikese pausi ajal demonstreeriti kaadreid Marlen Hutsijevi tuntud filmist «Июльский дождь» („Juulivihm“).

 

 Veel rääkis klubi Impressum külaline, kuidas Juri Vizbor kord Stavropoli lennujaamas defitsiitset piletit hankis, pöördudes administraatori poole nii: „Neiu, olen Bormann. Pean viivitamatult Münchenisse lendama!“. „Münchenisse pole pileteid, on ainult Moskvasse,“  vastas administraator segaduses, ja Vizbor sai  oma pileti.

Tatjana Vizbori sõnul on filmitegemine väga raske, vahel ohtlik töö. Selle kinnituseks rääkis ta loo filmi „Красная палатка“ („Punane telk“) võtetest. Režissööri plaani kohaselt filmiti sellist episoodi: Boriss Hmelnitski mängitud tegelane kavatseb pärast polaarekspeditsiooni nurjumist end maha lasta. Vizbori mängitud kangelane püüab talt revolvri käest võtta ja nad kukuvad kähmeldes Jäämerre. Päriselt.

Episood sai linti ja näitlejad tõmmati veest välja, hõõruti piiritusega üle, viidi sauna…ja seal selgus, et episood ei tulnud välja, tuli korrata. Filmiti ka teine duubel. Aga episood ei läinudki filmi! Vizbor tegi selle kohta kõnekäänu: „Film leiab endale teise osatäitja, kuid ema poega mitte iialgi!“

Tõeliselt andeka inimesena ei keskendunud Juri Vizbor kunagi iseendale. 50 aasta jooksul oli tal justkui mitu loomingulist elu: poeet, bard, näitleja, kunstnik, ajakirjanik…

- Isa armastas mehiste elukutsetega inimesi, ütles Tatjana, sest teda ei huvitanud inimese võitlus inimesega, vaid inimese võitlus loodusjõududega.

 Samuti rääkis Tatjana Vizbor, et ema poolt on ta suguvõsas eestlasi, kes elasid Narva-Jõesuus, ja üks ta eesti esivanematest oli kirikukoori juht. Seega on ta lastel Varvaral ja Juril lauluarmastus pärit nii ühelt kui teiselt poolt.

Pärast seda, kui külaline oli pajatanud oma ema elust, oma vanemate tutvumisest pedagoogilises instituudis õppimise päevil ja nende armastusest, näidati publikule Juri Vizbori joonistustega klippi, milles kõlas temale pühendatud Ada Jakuševa laul «Мой друг рисует горы“ („Minu sõber joonistab mägesid“)

 

Kohtumise lõpus kõlas Juri Vizbori laul Tallinnast, milles meie linna nimi riimub originaalselt nimega Natalja. „Pühendatud kõigile saalis olevatele Natašadele!“ kommenteeris Tatjana Vizbor.

 

 Inimesed lahkusid klubist tänutundega, kuna Tatjana Vizbor oli suutnud mitte ainult oma isa meenutada, vaid ka tollasesse romantikast, armastusest ja lootusest tulvil ajastu atmosfääri sukelduda.