Новости клуба

Venemaa filmid on hakanud vaatajates esile kutsuma uhkuse ja eneseväärikuse tunnet
Venemaa filmid on hakanud vaatajates esile kutsuma uhkuse ja eneseväärikuse tunnet
Ella AGRANOVSKAJA
07.02.2018

Meie vestluskaaslane on Moskva filmifestivali Venemaa programmide kunstiline juht Irina PAVLOVA, kes käis hiljuti Tallinnas ja esines rahvusvahelises meediaklubis Impressum

Nii kaua kui end mäletan, on kõigile väga meeldinud Hollywoodi filmid, aga mina armastasin nõukogude/vene filme, need olid mulle lähedasemad ja armsamad. Kuid mingil ajal lõpetasin järsku vene filmide vaatamise, kuna nad tirivad vaatajat, üksikult ja hulgi, põhja. Kuidas te arvate, kas vene filmid on lõplikult vajunud pilkasesse pimedusse või on lootust, et nad sellest välja tulevad?

– Nad on juba välja tulemas. Alustan sellest, et praegu on ilmumas see, mida pole kaua aega olnud – ajalooline kostüümidraama. „Последний богатырь» („Viimane vägilane“) oli muinasjutt. Kuid nüüd vaatasin filmi „Легенда о Коловрате“ – see on tehtud heal tasemel. Hiljuti lasti välja film „Дуэлянт» („Kahevõitleja“).

– Meie lapsepõlves, ka nooruses, oli palju filme spordist, mis tähendab alati millegi ületamist. Pärast need kadusid kuhugi.

– Nüüd ilmuvad jälle. Spordifilme tehakse harva autsaideritest: oli tühisus ja jäi tühisuseks. Need on alati võitjatest. Kaua aega arvati, et võitjatest rääkiv film pole, pehmelt öeldes, sünnis. Kuid miks ameeriklased teevad filme jooksjatest, korvpalluritest ja neil pole piinlik vändata filme võitjatest, meil on aga piinlik? Meile sisendati kaua aega väljastpoolt mõtet, et oleme rumalad, häbiväärsed, ja meid õnnestus selles peaaegu veenda. Ja see, et praegu hakkame ise sellest veendumusest lahti saama, on minu arust hea näitaja. Teiseks, Euroopasse ilmus tendents, mis on meilgi üle võetud, ja mulle see väga meeldib.

Euroopa filmid tõstavad nii-öelda jälle pead.

– Veel enam, praegu on seal ilmunud tendents teha perefilme. Mitte pere jaoks, kus vanaisad, vanaemad, noorukid ja nende vanemad kõik sõbralikult reas teleri ees istuvad ja käest kinni hoides vaatavad. Ei! Need filmid on sellest, kuidas perekonnal maailmas läheb. Need on lood õnnetutest inimestest ja õnnelikest, lapsevanematest, kes ei mõista lapsi, ja lastest, kes ei mõista oma vanemaid.

Prantslased teevad selliseid filme, ungarlased.

– Poolakad teevad suurepäraseid filme. Selliseid filme oli ka varem palju. Meenutage Krzysztof Zanussi  filmi „Pereelu“, kus inimesed ei mõista ega kuula üksteist.

Aga prantslase André Cayatte´i film „Françoise ehk abielu“ suurepäraste näitlejatega Marie-José Nat ja Jacques Charrier! Meil jooksis see pealkirjaga „Abielu“.

– Aga Ingmar Bergmani „Stseenid ühest abielust“! Ja jälle, vaat see on alles inimlik film, sellised filmid kadusid mingiks ajaks ekraanidelt, aga praegu tulevad jälle tagasi. Ja selles mõttes on minu jaoks iseloomulik Venemaa film „Arütmia“. See on kiirabiarstist, veidi põrunust, kes töötab 300 euro eest ja mitte kõige parema kontingendiga. Kiirabi kutsub välja nii hull vanaeit, kellel pole mitte kellegagi rääkida, kui hinge vaakuv inimene, kelle juurde kiirabi ei jõua. Politsei kutsub kiirabi välja tulevahetusele ja need verest nõretavad haavatud võtavad otse autos taskust  tukid välja ja sihivad sind. Ja sa lähed jalgsi viiendale, seitsmendale korrusele ning tuled alla haigeid kanderaamil tassides ja lähed selle koormaga koju oma kaunitarist naise juurde, aga su sees on juba t-ü-h-j-u-s, oled kui tühjaks pigistatud sidrun. Aga naine tahab veidike armastust ja tähelepanu. Ei saa seda üks kord ega teinegi kord, aga kümnendal ja kahekümnendal korral ütleb: „Lähen su juurest ära“. Ja siis sa saad aru, et ei saa temata elada – aga mida teha?

- Kas ekraanile tulevad uued kangelased?

– Kangelased ei käitu äkki enam nagu robotid, on hakanud käituma inimestena. Üldse on hakanud tagasi tulema mõiste „filmikangelane“ ja see soojendab väga mu südant, olen väsinud kangelasteta filmidest, olen väsinud kõiki vihkamast. Mulle meeldib väga näiteks Zvjagintsevi film „Елена», mis on minu arvates ta parim film. Kuid ma ei saa enam vaadata filme, milles mul pole kellelegi kaasa tunda, kus vihkan ja põlgan kõiki. Praegu antakse meile tagasi filmid, mida vaadates olen valmis kannatama, antakse tagasi kangelane, kellele olen valmis kaasa tundma. Ta võidab mu südame.

Muide, mis südamesse puutub. Kunagi olid ka meil liigutavad melodraamad. Ehk seetõttu polnudki Hollywoodi omad meile kinnisideeks.

– Sisuliselt olime me Hollywoodiga ühel tasemel. Me polnud nii rikkad ega nii vinged, kuid vastasime täielikult Hollywoodi filmikontseptsioonile. Meiegi tegime filme mõlemast soost „tuhkatriinudest“, kes kannatasid, kannatasid, kannatasid -  hea iseloomu, südametunnistuse, headuse, mõistuse….. tõttu. Need polnud filmid venelasest, valgevenelasest, grusiinist jne – need olid inimesest. Ja seejuures olid meil väärtfilmid. Ja millised väärtfilmid: Andrei Tarkovski, Otar Iosseliani ja lõppude lõpuks Aleksei German! Mulle meeldib väga fraas, ei mäleta, kelle oma, tundub, et Puškini ringkonnast. Mulle ütles seda Averbahh: „Kunst küpseb vangistuses, puhkeb õitsele kaevikutes ja uinub vaikselt vabaduses“. See on tõsi, ja nii on alati olnud.

 Kui kaua  mõõn kestis, aastat kakskümmend?

– Vähemalt kakskümmend. Ilmusid mingid üksikud sähvatused, oli ju olemas Aleksei Balabanov, kes väntas vaata et iga aasta ühe filmi. Mõned mulle meeldisid, mõned ei meeldinud üldse, kuid ma mõistsin, et Balabanov maalib epohhi portreed. Ja ma mõistsin, et kuni ta olemas on, võin ma rahulik olla, kuna mu poeg, täiskasvanud inimene, saab vaadata mu noorusaja filme. Ja ta saab teada, millised me olime ja millised olid ta esivanemad.