Новости клуба

„Ajalugu teevad isiksused ja mina tegin filme end Venemaa ajalukku jäädvustanud inimestest“
„Ajalugu teevad isiksused ja mina tegin filme end Venemaa ajalukku jäädvustanud inimestest“
Ella AGRANOVSKAJA
07.03.2018

Meie vestluskaaslane on Venemaa tuntud filmirežissöör Aleksandr PROŠKIN, kes käis hiljuti Tallinnas ning esines rahvusvahelises meediaklubis Impressum

45 aasta jooksul on Aleksandr Proškin teinud üle 20 filmi: „Mihhailo Lomonossov“,  „Viiekümne kolmanda aasta külm suvi…“, „Nikolai Vavilov“, „Vene mäss“, „Doktor  Živago“ ja teised linateosed, millega on üles kasvanud terve põlvkond nõukogude ja vene vaatajaid.

Olete teinud põhiliselt ajaloofilme ja kõik nad on praegu aktuaalsed.

– Ausalt öeldes aktuaalsus mind eriti ei huvita. Teiselt poolt pole ajaloofilmi kui niisugust olemas, sest film on siin ja praegu. Filmitakse ju nagunii tänapäeva vaatepunktist, aga praegusaja valupunktid võib omistada igale ajastule.

– Kas žanrist sõltumata?

– Olen teinud väga erinevas žanris filme, kuid see on ikka peaaegu üks ja seesama ajalugu, üks ja seesama film – sellest, kuidas elada sirge seljaga, küüru tõmbumata, hiiglasuures riigis. Olgu Lomonossov või suur geneetik Nikolai Vavilov – nad on peaaegu võrdväärsed isiksused, kuid Vavilovi saatus on palju traagilisem kui Lomonossovil…

–  Kas teie arvates on ajalugu teadus, mis käsitleb aja kulgu kui tingimustest sõltumatute sündmuste jada, või siiski müütide ahel, mida iga järgnev põlvkond võib tõlgendada omamoodi, näiteks uute faktide ilmnemisel?

– Kuidas ajalugu üldse kirjutatakse? Prantsusmaal on umbes sada ajalookoolkonda, mis käsitlevad ajaloosündmusi erinevatest vaatepunktidest ja erinevatest rakurssidest. Üks esimesi vene ajaloolasi vürst Štšerbatov kirjutas XVII sajandi ajaloo kindlast vaatenurgast: impeeriumit valitsesid ainuüksi naised, kõlvatud ja ohjeldamatud, nad vahetasid pidevalt eliiti, millega hukutasidki Venemaa. See oli antifeministlik vaatepunkt. Kuid teisalt, needsamad keisrinnad uuendasid pidevalt eliiti.

Erinevad vaatenurgad avardavad pilti. Jekaterina II andis meile oma teostes mõista, et ta mees armastas viiulit mängida, elas küürakaga, oli täielik idioot ja täiesti andetu inimene. Kuid see andetu inimene seadis oma poole valitsemisaasta jooksul sisse vandekohtu. Oleks talle veel aasta antud, oleks ilmunud teisedki positiivsed uuendused. Muidugi tegi Peeter III palju rumalusi, kuid ta oleks kaotanud pärisorjuse, mis muidugi pärisorjapidajatele ei oleks saanud meeldida ja ta oleks niikuinii tapetud.

Kuid mingil moel sundis ta peale selle vaatenurga…

– Sundis peale sellega, et ajalooteadus teenis nii või teisiti võimu, kuna muud varianti tal polnud – polnud arvamuste paljusust. Arvamuste paljususes, erinevate koolkondade töös sünnib see ainus, mis on ajalooliselt heaks kiidetud. Teine asi, see ajalooliselt heaks kiidetud võib aastatega muutuda. Mitte poliitilise konjunktuuri tõttu, vaid uute avastuste, uue info tõttu.

Olete oma filmides kasutanud eesti näitlejaid: Lembit Ulfsakit, Jüri Järvetit. Kui Ulfsak valdas vene keelt suurepäraselt, siis Järvet väga halvasti. Kas see tegi töö keerulisemaks?

– Mitte sugugi. Järvet oli suur meister, režissööri jaoks on see väga tähtis, nagu te aru saate. Ja ta oli „kindral“. Meil olid parajasti võtted Saksamaal, kui Järvet hotelli jõudis ja kohe nõudis: „Olen ülemnõukogu saadik, miks on number ilma basseinita?“

Tegi nalja?

– Kui ausalt öelda, siis keegi ei saanud aru. Võib-olla tegi nalja, kuid ütles seda täiesti tõsise näoga. Teda viidigi basseini, mis meenutas pigem lompi. Ta istus sellesse lompi ja oli rahul - rohkem basseini teema juurde tagasi ei tulnud. Täiesti paradoksaalne isikus! Me ei osanud kunagi oodata, mida Järvet  ütleb või mis vembu viskab. Ta mängis filmis koos sakslastega ja üks saksa näitleja, üpris kuulus, hakkas talle seletama, kes sakslased niisugused on ja mida endast kujutavad. Aga Järvet mängis professor Wolfi, Lomonossovi õpetajat. Ta kuulas kaua aega, siis ütles tugeva aktsendiga vene keeles: “Ma tean paremini, millised need sakslased on!“

Oli imeline inimene! Ettekujutuse riigist saad ju alati nende inimeste kaudu, kellega sind saatus on kokku viinud. Olen saatusele väga tänulik selle eest, et viis mind Järveti ja Ulfsakiga kokku. Eesti on  minu jaoks - Lembit! Samuti suurepärane näitleja ja kütkestav inimene, elavaloomuline, teravmeelne, ootamatute krutskitega – minu mällu on ta jäänudki noore huligaanina. Kahjuks on mõlemad meie seast lahkunud. Kuid eredad inimesed jätavad endast alatiseks maha mälupildid.