Print this page

Uudised

Uut Venemaa elus ja kirjanduses

28.08.2018

Klubis Impressum toimus avalik kohtumine Sankt-Peterburgi noore kirjaniku, ülevenemaalise kirjanduspreemia „Rahvuslik bestseller“ vastutava sekretäri Vadim Leventaliga

Üritust avades märkis Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin, et kohtumised kirjanikega saavad Tallinnas erilise tähelepanu osaliseks. Ja see on täiesti loomulik, sest tänu kirjanikele tunnetame Venemaa elu sügavamalt, raamatute kaudu saame heita pilgu tänapäeva vene inimese sisemaailma, sõna otseses mõttes ta hinge puudutada.

 Pärast seda kutsus ta publiku ette külalise.

-„Rõõm näha sellist suurt auditooriumi!“ alustas oma esinemist Vadim Levental ja andis seejärel põhjaliku ülevaate vene kirjandusest pärast 1991. aastat.

Külalise arvates äratas 90. aastatel suurimat huvi estetistlik ja eskapistlik kirjandus, mille autorid loobusid teadlikult tegelikkuse kujutamisest, soovides tegeleda mõistuse ja  keele mängudega. Selle suuna eredaim esindaja on Viktor Pelevin. Vadim Leventali arvates kirjeldavad kõik ta kolm romaani „Чапаев и Пустота“ („Tšapajev ja Tühjus“), „Generation P“ ja „Священная книга оборотня“ („Libahundi pühakiri“) 90. aastaid. Teistmoodi polnud tolleaegset elu võimalik kirjeldada, ainult sellisel kummalisel ja poolfantastilisel moel.

Teiseks uue aja suureks kirjanikuks peab Vadim Levental Eduard Limonovit. Debüteerinud 1976. aastal romaaniga „Это я – Эдичка“ („See olen mina – Editška)“, hakkas ta pöörase energiaga edasi töötama. Loomulikult tekitas ta looming vaidlusi. Kuid Limonovil oli palju järgijaid ja isegi jäljendajaid. Hiljem kerkisid esile „uued realistid“. Nende hulka kuuluvad Zahhar Prilepin, Sergei Šargunov, Roman Sentšin, German Sadulajev, Mihhail Jelizarov.

Teine kirjanduslik grupp, mis Vadim Leventali sõnade kohaselt tolle perioodi kirjandusmaastikku ilmestas, oli Peterburi fundamentalistide grupp: Aleksandr Sikatski, Pavel Krusanov, Sergei Nossov, Tatjana Moskvina jt. Nad esinesid impeeriumi positsioonidelt, seejuures polnud impeeriumi idee niivõrd poliitiline kui esteetiline.

XXI sajandi esimese aastakümne lõpuks olid laiali läinud nii realistid kui fundamentalistid. Kirjanike ja lugejate põhitähelepanu koondus nüüd ajalooteemale. Ega Jevgeni Vodolazkini romaani «Лавр» edu juhuslik polnud, sest puudutas ta ju peamist valupunkti: et tänapäeva Venemaad mõista, peab pöörama tähelepanu ajaloole. Viimastel aastatel on Vadim Leventali arvates vene kirjanduses juhtiv olnud kodusõja teema – ilmselt  jäi omal ajal midagi lõpuni rääkimata ja vaidlemata. Näiteks toodi Leonid Juzefovitši romaan «Зимняя дорога“ („Talvine tee“) ja Zahhar Prilepini romaan „Обитель».

Pärast seda algas diskussioon ja külalisega suhtlemine.

Esimene küsimus tuli Anna Valdimarsdottirilt, Islandi vene kultuuri keskuse direktorilt, kes oli noil päevil Tallinna külastamas: „Kas võite nimetada kirjanikke, kes kirjutavad Venemaa tänapäevast?“

Külalise arvates selliseid kirjanikke ilmselt on, kuid kõige parem tänapäeva tunnetamise viis on revideerida ajalugu. Püüded kirjeldada meie aja kangelast on luhtunud, kuid see-eest ajaloolise temaatikaga raamatuid peetakse tänapäevasteks.

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov esitas küsimuse: „Venemaa jaoks on kirjaniku arvamus alati kõlanud kui tõe hääl. Kuid kas praeguses Venemaa ühiskonnas vajatakse tõekuulutajaid?“

 Vastus oli selline:

-  Vajadus õpetussõnade järele pole praegu mainstream. On kirjanikke, kes ei saa muidu, kui peavad õpetama (saalist kostab naeru), kuid rahvas on sellest kurguni täis. Mulle kui lugejale on palju huvitavam maailmast midagi  uut ja põnevat teada saada.

Teatepulga võttis üle kulturoloog ja ajalehe Stolitsa ajakirjanik Boris Tuh:

-Praegu on tõepoolest palju suurepäraseid kirjanikke, kuid geeniuseid pole kunagi palju. Võib-olla käib praegu sellise püramiidi ehitus, mille tippu saavad geeniused, ja need suurepärased kirjanikud moodustavad selles vaid ühe kihi?

-„Tõenäoliselt ei nimeta kedagi geeniuseks  mitte niivõrd meie lapsed kui hoopis lapselapsed,“ vastas Vadim Levental. „Kes jääb püramiidi tippu, näitab ajalugu. Meil on hiilgav kirjandus – küll aastakümnete pärast  kedagi kindlasti geeniuseks nimetatakse“.

 Edasi luges Igor Teterin ette küsimused, mis olid saabunud interneti teel. Sergei Pegassov küsis: „Millal ja miks otsustasite hakata kirjanikuks? Õppisite ju füüsika-matemaatika koolis. Kas teadmised numbritest ja valemitest teid kuidagi ka aitavad?“

-«Meie füüsika-matemaatika kool oli riigi üks parimaid,“ vastas külaline. „Jah, matemaatiline kultuur on paljuski mu mõttemaailma kujundanud: minu jaoks on lause vahel kui võrrand…“

Svetlana (raamatukoguhoidja) saatis küsimuse: „Kas kirjanik vajab kuulsust? Ma pean silmas kuulsust mitte auahnuse, vaid turunduse mõttes“.

Külaline tunnistas, et ei usu eriti turundusse kirjanduses: tihti arvatakse, et tuleb panustada reklaami, kuid see ei tööta. Näiteks Marina Judenitši romaan „Nafta“, mille reklaamiks kulutati hiigelsummasid, on unustuse hõlma vajunud.

Lugeja Vladimir Plehhanov tundis Impressumi veebilehe kaudu huvi, kuidas külaline suhtub Solženitsõnisse, ja sai sellise vastuse:

-„Kui Solženitsõni teosed pole briljandid, siis vene poeesia smaragdid või ahhaadid aga küll. Publitsistikasse suhtun skeptiliselt: kahjuks töötab see siiani nagu suur miinilaev ideoloogilises sõjas Venemaa vastu“.

Programmeerija Konstantin Larin küsis tänapäeva Venemaa rahvusliku idee kohta: „Milles see seisneb? Kas seda on üldse vaja? Ja kas tänapäeva kirjanikud on andnud selle kujundamisse oma panuse?“

-Vist on vaja,“ vastas Vadim Levental, „kuid praegu seda pigem pole. Kitsad rahvuslikud ideed Venemaal ei juurdu. Ainult maailma mastaapi ideed: Moskva on kolmas Rooma, maailmarevolutsiooni idee. Vene inimene on maailmainimene, kirjutas Dostojevski. Ja otsida tuleb maailma kontekstist.

Lugeja Tatjana Saveljeva kirjutas veebilehel: „Kuidas te suhtute Nobeli kirjanduspreemia laureaatide valimisse“ See on kuidagi imelik – kord antakse preemia Valgevene ajakirjanikule Aleksijevitšile, kord muusikule ja rokklauljale Bob Dylanile“.

Nobeli preemiast rääkis külaline jällegi kujundlikult:

-Selge see, et Nobeli preemia andmine Svetlana Aleksijevitšile pole niivõrd miinilaev kui ristleja ideoloogilises sõjas. Absoluutselt igal pool saadakse aru, et see on poliitiline samm.

Oli veel palju huvitavaid küsimusi ja vastuseid. Kohtumine kestis kaks tundi ja lõppes traditsiooniliselt sellega, et Vadim Levental jagas oma kõmulise romaani«Маша Регина“ õnnelikele omanikele autogramme.