Новости клуба

Suur poliitiline pasjanss

17.09.2018

Milline osa on selles praegu Euroopal, Venemaal ja USA-l? Sellest rääkis klubis Impressum autoriteetne Saksa-Vene suhete asjatundja, politoloog ja publitsist Thomas Fasbender.

Kohtumist avades toonitas klubi Impressum kaasasutaja, ajalehe Komsomolskaja Pravda vaatleja Galina Sapožnikova, et ajakirjandusele on tähtis opereerida kontrollitud faktidega ja parim eeskuju on praegune külaline, kes tunneb seestpoolt ühtmoodi hästi nii Euroopat kui Venemaad. Pärast seda läks kõnetooli Thomas Fasbender ja tervitas kokkutulnuid palavalt.

Ta rääkis, et elas perega Venemaal 22 aastat (1992-2015), tegeledes ettevõtluse ja publitsistikaga. Hiljuti pöördus tagasi Saksamaale. Eesti on digitaliseerunuim maa Euroopas, tegi külaline komplimendi, ja selle eest peetakse temast Euroopa Liidus väga lugu. Thomas Fasbender lisas, et tal on siin väga meeldiv esineda.

Tänapäeva maailma poliitiliste jõudude paigutuse analüüsi alustas Thomas Fasbender järgmiste sõnadega:

- Oleme üleminekuajas, mida iseloomustab see, et monopolaarse maailmakorra aeg on läbi. Praegu on olukord maailmas keerulisemaks läinud, muutunud ettearvamatuks. Maailm liigub multipolaarsuse seisundisse, aga see tähendab, et endist korda enam pole, kuid uus on veel tekkimata.

Seejärel esitas külaline oma nägemuse tänapäeva geopoliitikast, illustreerides seda esitlusega, mis kätkes kaarte, diagramme ja isegi karikatuure. Ta ütles, et viimased demonstreerivad väga eredalt poolte arvamusi.

Kes pretendeerib praeguses maailmas juhikohale? Kahtlemata USA – riik, mis püüab endiselt hoida liidripositsiooni, kuid pole enam suuteline juhtima kõiki maailmas toimuvaid protsesse. Ameerika mõjusfäärist lahkuvad Hiina, Venemaa, LAV, Türgi, Iraan, Süüria.

Külaline märkis, et eurooplasena muretseb ta eelkõige Euroopa ja oma maa, Saksamaa pärast.

- Euroopa poliitikas pole praegu tema arvates strateegiat, kõik strateegiad, millest meie poliitikud praegu räägivad, on pärit minevikust. Need on keskendunud Euroopa ühendamisele, Euroopa Liidu laienemisele. See kurss oli aktuaalne 20-30 aastat tagasi, kuid mitte praegu. Kesk-Euroopa maades täheldatakse üha rohkem rahulolematust liberalismi, mitmekultuurilisuse ideega ning sallivusega seksuaalvähemuste vastu. Nende tendentsidega püüab Brüssel võidelda. Nii mõistis europarlament eelmisel nädalal hukka Viktor Orbani, Ungari peaministri, „demokraatiast ja Euroopa üldtunnustatud väärtustest eemaldumise“ pärast, nõudes Ungari suhtes trahvisanktsioonide rakendamist.

Venemaad võrdles Thomas Fasbender nende Euroopa probleemide taustal rahumeelse karuga, kes on asunud pealtvaataja positsioonile, ja kuvas ekraanile selle karikatuuri:

Sõbraliku naeru kutsus saalis esile järgmine irooniline karikatuur, mis iseloomustab Baltimaade hirme Venemaa ees:

Loomulikult räägiti ka Euroopa kõige valusamast probleemist – massilisest migratsioonist Lähis-Ida maadest ja Aafrikast. Fasbenderi arvates ei näinud Merkel selles midagi halba, kui  tegi ettepaneku vastu võtta Süüria põgenikke. 80 miljoni elanikuga riigis poleks isegi miljon põgenikku saanud kriisi põhjustada. Kuid hiljem suundusid Euroopasse „põgenike“ sildi all majandusliku heaolu otsijad ja seda voolu oli väga raske peatada. Migrantide arv ulatub juba 200-300 tuhandeni aastas, mistõttu kasvab Euroopas rahulolematus sellega, mille eest alles hiljuti oli võideldud. Brexit on kõikide nende meeleolude otsene tagajärg.

- Alles hiljuti räägiti, et maailm muutub suureks külaks, kuid nüüd otsivad kõik oma juuri, oma kordumatut identiteeti, märkis Tomas Fasbender. Nagu öeldakse - veri on paksem kui vesi.

Pärast külalise esinemist algas kohtumise diskussiooniosa.

Tamara Kovalenko Tallinnast esitas küsimuse interneti teel: „Milline on Ukraina perspektiiv ühineda Euroopa Liiduga, hukkusid ju selle nimel Maidanil inimesed, valati verd Donetskis ja Luganskis. Arvan, et kui Ukraina võetaks Euroopa Liitu, võivad ka separatistlikud riigid tahta saada euroliidu osaks. Seejuures märkis küsimuse ette lugenud Igor Teterin, et praegu on ka  Eestis üksjagu Ukraina põgenikke, kuigi Euroopa Liit on neile seni pakkunud vaid viisavaba liikumist oma territooriumile.

Külaline vastas nii:

- Minu arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et Ukraina saab lähiaastatel Euroopa Liidu liikmeks. See on seotud ka kestva kodusõjaga ning Krimmi õigusliku (mitte faktilise) saatuse määramatusega. Pealegi nõuab Ukraina liitumine tohutuid kulutusi. Tähtis on ka üldine tendents: soov migrante aidata, olgu need siis ukrainlased või süürlased, on Euroopas märgatavalt vähenenud.

Loeti ette üliõpilase Sergei küsimus: „Kuidas te arvate, kui kaugele võib minna praegune sanktsioonisõda?“

- Nagu te mäletate, lähtusid viimased rängad sanktsioonid Venemaa vastu Washingtonist. Mul on kokkupuuteid ka Venemaa äriringkondadega ja võin öelda nii: raske on, kuid elada võib. Ameerika avaldab praegu  just väga tugevat majanduslikku survet: näiteks dollari ülemvõim rahvusvahelisel naftaturul. Hiinlastele on dollari probleem veel valusam kui venelastele. Eurooplased ei taha Venemaaga suhteid halvendada, eriti on tooni muutnud Saksamaa. Ehk õnnestub kas või osaliselt väljuda sanktsioonide režiimist.

- Pseudopõhjuseid sanktsioonideks on olnud palju, sekkus kõnelusse Galina Sapožnikova. Malaisia lennuki hukk, kriminaalne lugu Skripalidega… Täna oli sensatsiooniline teabetund, kus tõestati, et Malaisia lennuki tulistas alla Ukraina rakett. Aga  mis kasu sellest on? Diplomaate ei saa enam niikuinii tagasi saata, konsulaati ei avata... Mida see võitlus tõe jaluleseadmise nimel annab, kui rong on juba läinud?

- Tuleb vahet teha Euroopa ja Ameerika sanktsioonidel, otsustas selgitada Thomas Fasbender. Konsulaadi sulgemine on Ameerika sanktsioon. Ameeriklastel on oma asi ajada. Saksamaa ja teised Euroopa maad on teisel seisukohal - on hakatud otsima oma strateegiat. Neile pole Venemaa rivaal, vaid naaber, mitte just kergete killast, kuid ikkagi naaber, kellest end lahutada pole võimalik. Usun, et tuleb naasta dialoogi juurde.

 Igor Teterin luges ette teenistuja Jevgeni Ovetškini küsimuse: „Praegu kirjutatakse Lääne pressis tihti, et Putin püüab Euroopa ühtsust nõrgendada või isegi hävitada. Aga Trump lööb samal ajal tegelikult kiilu Euroopa riikide vahele, õigustades Briti Brexitit. Kas ei kuuluta Clintoni demokraadid, et käimas on Putini ja Trumpi salajane kokkumäng?“

- Elame keerulisel ajal, vastas klubi külaline. Rääkida sellest, et Putin ja Trump on kokku leppinud tegutseda euroliidu vastu, on ilmne liialdus. Nagu ka see, et kolm-neli juudi perekonda juhtivat Washingtonis kõike. Ma ei usu neid müüte. Arvan, et Putin muidugi püüab sanktsioone tühistada. Kuid Venemaa ei pea tegema mingeid jõupingutusi, et destabiliseerida Euroopa Liitu – ta teeb seda ise.

 Küsimus, mille esitas Tartu elanik Toivo, kõlas nii: „Väiksed riigid nagu meie Eesti on alati tahtnud olla tugevate liitlased. Meil on see ka õnnestunud – oleme Euroopa Liidus, NATO-s, USA liitlased. Miks ärritab Moskvat see, kui me tugevdame oma relvajõude, paigutame oma territooriumile NATO allüksusi?“

Parimaks vastuseks sellel küsimusele oli karikatuur, mida Thomas Fasbender  oli juba enne demonstreerinud:

 Kõiki kohtumisel kõlanud küsimusi pole võimalik üles lugeda. Kuid viimane, mis tuli Tallinna koduperenaiselt Irina Nikolajevalt, jäi kõigile meelde: „Kui palju on Venemaa muutunud võrreldes selle ajaga, kui teie seal elasite? Mis on paremaks, mis halvemaks läinud? Kui lugeda Eesti ajakirjandust, on Venemaal täielik kaos, metsik kuritegevus, korruptsioon. Kuidas siis seletada Putini nii kõrget reitingut?“

 Külaline alustas tõsiselt, kuid lõpetas naljaga:

- Venemaa, Kremli, Putini demoniseerimine massiteabevahendites on fakt. Aga nii kui hakkate demoniseerima riiki,  ei saa te enam ta üle objektiivselt otsustada. Saksa jalgpallifännid käisid sel suvel esimest korda Venemaal maailmameistrivõistlustel ja olid  vaimustusest tulvil sellest, mida nägid, ning nüüd süüdistatakse ajakirjandust valetamises. Tahan anda nõu Venemaa võimudele: kehtestage Euroopa elanikele viisavaba režiim,  kas või ühepoolne, ja te näete, et välismaalastele hakkab Venemaa väga meeldima, nad  hakkavad suure heameelega seal käima ning järeldusi tegema mitte ajaleheartiklite, vaid oma muljete põhjal!