Новости клуба

Venemaa tõeline ajalugu

16.10.2018

Sellest, miks peab mineviku hindamisel väljamõeldistele vastu panema faktid, rääkis klubis Impressum kuulus vene ajaloolane, filosoof ja kirjanik, ajakirja Rodina peatoimetaja asetäitja Semjon Ekštut

Kohtumist avades esitles ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ning klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin klubi külalist järgmiste sõnadega:

- Semjon Ekštut on mitmekesise hariduse ja laia huvideringiga inimene. Põhihariduselt on ta filosoof, kuid on terve elu tegelenud Venemaa ajaloo uurimisega, pälvides sellega tunnustust mitte ainult akadeemilistes ringkondades. Ta on edukas kirjanik ja ajakirjanik, kelle raamatud kaovad poelettidelt kiiresti.

Edasi anti sõna külalisele, kes alustas oma esinemist paari ajaloomüüdi hindamisest. Siin on üks neist:

-1812. aasta isamaasõda, Borodino lahing on justkui klassika: romaan „Sõda ja rahu“, film, hulganisti lahingumaale: kõik on ilus, õilis, husaarid kappavad hobustel… Borodino lahingu võtmestseen – kindral Bonamy juhitud Prantsuse diviis on Rajevski patarei vallutanud. Näib, et lahing on kaotatud - Kutuzovi (ta pole veel feldmarssal) juhitud Vene armee taganeb. Sel momendil ilmub lahinguväljale noor kindralmajor Jermolov. Mõne polgu eduka pealetungi tulemusel prantslaste positsioonid purustatakse ja kindral Bonamy võetakse vangi.

 Kuid Jermolovile oli sellest veel vähe: ta tahtis saada Borodino lahingu ainukeseks ja peamiseks kangelaseks ning hakkas levitama jutte, nagu oleks pealetung olnud edukas seetõttu, et ta loopis Georgi riste Prantsuse positsioonidele. Sõdurid aga olevat sööstnud edasi, et neid riste saada. Lev Tolstoi seda müüti ei uskunud.

- „See on puhtakujuline müüt, soov teha imet,“ võttis külaline selle ajaloolise süžee kokku. „Võitu tajuti kui imet ja ime ümber loodi müüt.“

 Semjon Ekštuti sõnade järgi oli samamoodi Panfilovi deviisi kaardiväelaste kangelasteoga. Nendele on pühendatud ajakirjas Rodina mahukas materjal „Seitse tuhat kaardiväelast-panfilovlast“ (mitte 28, nagu on kombeks olnud arvata).

- „Tsiviilisikud ei mõista, et diviis on suur hulk inimesi,“ ütles Semjon Ekštut. „Meie selgitasime välja ja kirjutasime, et need seitse tuhat sõdurit pidasid kinni ligi 12 tuhat sakslast Moskva all. Alles pärast rääkisid ajakirjanikud just nagu 28 kaardiväelasest, kes olid vaid selle diviisi osa, kuid oli ka teisi inimesi, kes peatasid reaalseid saksa tanke.“

Külaline esitas üpris detailse nägemuse Vene ajaloo viimase pooleteise sajandi kohta.

- „Kujutage ette, veel mõni aeg tagasi polnud neid igasuguseid tänapäevaseid vidinaid, rääkimata internetist, telefonist. Ka elektrilampe polnud. Küünlad, suitsuving, tahm, tuluke vubiseb, silmad valutavad…aga prille võib kanda ainult kõrgema ülemuse loal. Enamikul kantseleis teeninud inimestel tekkis kirjutamise vastu vastumeelsus. Aga siin on noor ülikoolilõpetanu sooviga tuua kasu, ideaalidega…

 Polnud mingi ime, et haritud noored moodustasid Venemaal meile klassikalisest kirjandusest tuntud „liigsete inimeste“ kohordi: ülikoolid ei valmistanud inimesi eluks ette. Vaevaliselt edenes riigis ka tehniline progress. Venemaalaste enamik ei osanud majanduslikes kategooriates mõelda. Kui Nikolai I tuli mõttele ehitada Venemaale raudtee, põrkus ta  ühiskonna märkimisväärse osa võimsale vastupanule. Isegi Lev Tolstoi ei mõistnud, milleks on vaja raudteed, ja kirjutas päevikusse ühe kaupmehe sõnad: „Mis, kas ma hakkan kui koer vile peale jooksma?“

 Pärisorjuse kohta tõi külaline kaks ilmekat näidet: Jekaterina II ajal tarbis keskmine venemaalane tööstuskaupu 17 kopika eest aastas. Seejuures obrok, mida talupoeg oma härrale maksis, ulatus 5 rublast Jekaterina ajal kuni 15 rublani Aleksander II ajal. Näiteks läks Nikolai Rostovi teenistus husaarina maksma ligi 10 tuhat rubla aastas ehk ta teenistuse maksid obrokiga kinni 2 tuhat pärisorja.

 XIX sajandil, nagu arvab Semjon Ekštut, tehti inimkonna ajaloos kaks suurt avastust. Ühe tegi  William Thackeray romaanis «Edevuse laat“, näidates, kuidas sõda Napoleoniga otsustab ta kangelanna Emilia saatuse. Teise lähenemisviisi sõnastas Tolstoi: tähtsate ajaloosündmuste ajal käib inimeste eraelu ikka oma rada.

- “Meie oma ajakirjas püüame ühitada neid kahte seisukohta,“ lõpetas külaline.

 Kohtumisel pöörati üpris palju tähelepanu viimasele Vene tsaarile Nikolai II-le alates ta ajuti üsna kummalistest igapäevaharjumustest (näiteks lasta vareseid ja muid linde, vahel isegi kasse) kuni troonist loobumise õiguspärasuseni ja valitsemise traagilise lõpu põhjusteni. Nagu selgitas Semjon Ekštut, seisnes tsaariperekonna draama selles, et tolle aja seaduste kohaselt polnud ühelgi teisel peale tsetsareevits Aleksei seaduslikku õigust Vene troonile. Troonipärija haigus, tsaari sügav kiindumus oma peresse, nende traagiline üksindus suurvürstide ja riigialamate seas mängis oma rolli.

Minnes diskussiooniosa juurde, tunnistas Igor Teterin, et Rodina on üpris ohtlik ajakiri – see paelub nii, et unustad kõik tööasjad…

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov esitas küsimuse: „Kas ajalugu ilma müütideta on üldse võimalik? Kas kõike eelöeldut arvesse võttes pole Venemaa saanud selleks, mis ta on – tõeline ime ehk müüt?“

-Esimesele küsimusele vastan nii: jah, ilma müütideta ei saa, müüdid jäävad. Õpetlane Mihhail Bahtin ütles, et  igavesest vaatepunktist on ajalugu lõppenud, aga tähenduse vaatepunktist on see avatud, kuna me mõtestame seda ümber.

Mida on selles halba, kui imet nimetatakse müüdiks? Jah, Lääs on meile esitanud väljakutse: „Kus on teie õilsuse patent, näidake see ette, mõelda vaid, vallutasite Pariisi!“ Kuid suur vene kultuur vastab kõikidele neile küsimustele. Vaat see on tõeline ime, see jääb ja on igavesti meiega. Ja kui mulle räägitakse, et Venemaa rikkuseks on maavarad, teeb see mulle nalja. Ime ei seisne ainult majandussaavutustes, vaid meie kultuuris, millel on õilsuse patent.

Klubi Impressum püsikülastaja professor Hanon Barabaner küsis vabamüürluse rollist Vene ajaloos: „Kas see on müüt või reaalsus, et 90% ajutise valitsuse liikmetest olid vabamüürlased?“

-“Mina pole konspiratsiooniteooriate pooldaja,“ märkis külaline, „neid luuakse tagantjärele ja lihtsalt sobitatakse sellega, mis oli hiljuti. Mis tahes hüpotees on hea vaid siis, kui see on võimeline ette nägema sündmuste arengut. Oletagem, et ajutine valitsus koosnes vabamüürlastest, ja mis siis? See, et nad tulid võimule, oli neile endale ka uudis. Keegi ei oodanud, et tsaar loobub troonist.“

Lõpuks luges Igor Teterin ette interneti ja sms-i teel saabunud küsimused. Taas väljendas Impressumi publik haruldasi ajalooteadmisi. Küsiti ka külalise arvamust loodearmee hukkumise kohta aastail 1919-1920 (Semjon Ekštut arvab, et põhjus ei olnud võimude kokkumäng, vaid keerulised asjaolud, millesse armee sattus. See ei ole ajaloolase, vaid pigemTolstoi mastaapi kirjaniku materjal). Küsimusele, kuidas külaline suhtub sellesse, et nõukogude ajalugu kirjutati ümber iga uue peasekretäri ajal, oli vastus lühike: „Olen äärmuste vastu, kuid ajaloo ümberkirjutamine toimub kas või seetõttu, et avanevad arhiivid ja päevavalgele tulevad uued faktid.“

Kõikidele küsimustele pole võimalik siin vastata, kuid vastuseid võib leida ilmselt ajakirjast Rodina. Järgmisel aastal, ütles Semjon Ekštut, planeeritakse avaldada materjale, mis räägivad Ukraina ajaloost ja kultuurist Vene impeeriumi ja Nõukoguse Liidu koosseisus, Ukrainast pärit  kultuuritegelastest.

Kohtumise lõpus kingiti klubi traditsiooni kohaselt kõige huvitavamate küsimuste autoritele Semjon Ekštuti raamat. Kohtumine päädis tavapäraselt – kirjanik jagas oma eri aastatel ilmunud raamatute õnnelikele omanikele autogramme.