Print this page

Press meist

Et inimestele spordist rääkida, on selle siseelu tundmisest vähe, sport peab olema elu mõte
Et inimestele spordist rääkida, on selle siseelu tundmisest vähe, sport peab olema elu mõte
Ella AGRANOVSKAJA
04.04.2018

Meie vestluskaaslane on Venemaa televisiooni Esimese kanali kommentaator Aleksandr GRIŠIN, kes oli Tallinnas rahvusvahelise klubi Impressum kutsel

Miks valitakse spordikommentaatori elukutse? Kas seetõttu, et on huvitav seda vaatemängu läbi elada?

– Mulle väga meeldib spordisündmuse võrdlus vaatemänguga. Kuid ma ei nimetaks seda elukutseks. Rääkides kõrgelennuliselt, siis see on kutsumus. Olen alati spordist huvitunud. Veidi hiljem hakkas televisioon huvitama. Kusjuures läksin sinna üpris hilja – olin siis 24-aastane.

Mis põhimõtte järgi valisite spordialasid, mida kommenteerida?

– Arvan, et praegu võin kommenteerida mis tahes spordiala, pole probleemi. Kuigi saan aru, et jalgrattasport, eriti maanteesõit, ja autoralli on kommenteerimiseks kõige keerulisemad. Mängudest  on hoki. Kõik ülejäänud on märksa lihtsamad.

Kas ka jalgpall on lihtsam?

– Kindlasti! Jalgpallis on hoopis teised kiirused. Ja suur väljak: näed üldist pilti. Ka on jalgpallis plussiks kindel koosseis, aga hokis toimub vahetus umbes kord 40-50 sekundi jooksul ning tuleb teada, kes millistes kombinatsioonides mängib, keda lastakse väljakule uutes kombinatsioonides jne. Hokit ma ei kommenteeri. Kuid mulle piisab sellest, mis mul on: olen spetsialiseerunud iluuisutamisele ja veel autospordile.

-  Kas kliima mõjutab sporti?

- Venemaa on põhjamaa. Venemaal suusatatakse, uisutatakse hästi, sealhulgas ka iluuisutatakse. Moskvas käib terve linn Gorki pargis ja Rahvamajanduse Saavutuste Näituse liuväljal uisutamas. Venemaal mängitakse viimased 90 aastat hästi hokit -  sellest ajast peale, kui see Venemaale ilmus. Jalgpalli ei mängita enamasti eriti hästi. Minu arvates on jalgpall populaarne seetõttu, et seda on lihtne mängida. Mis võib veel lihtsam olla, kui tõugata ümmargune pall kahe teiba, kivi või portfelli vahele?

Kas hoiate kommenteerides ka mõnele sportlasele pöialt?

– Muidugi.

Tähendab, et teil on iluuisutajate seas oma lemmikud?

– Olen ju samasugune inimene kui teised.

Kas see tähendab seda, et te pole alati objektiivne?

– Kui ma sportlasi eriti ei tunne, on kõik märksa lihtsam: näen kõrvaltvaatajana voorusi ja puudusi. Märksa keerulisem on, kui sa kedagi hästi tunned. Praegu tunnen ma peaaegu kogu Venemaa koondist, kusjuures mitte ainult sportlikust küljest, vaid ka kui inimesi. Mulle tundub, et see lisab reportaažidele värvi ja aitab: hoiad siiralt pöialt, edastad publikule elavaid emotsioone, mida ei saa teeselda.

Kas teile ei tundu, et   nõuete karmistamise tõttu pole iluuisutamine enam jääballett, vaid on muutunud justkui spordiks, ja on seetõttu kaotanud romantilisuse, õhulisuse, muutunud kuidagi jõulisemaks ja karmimaks.

– Iluuisutamine pole nii populaarne kui jalgpall. Kes on vaataja? See on inimene, kes staadionil oma raha eest või oma aja arvelt teleri ees tahab saada maksimaalse naudingu ning lõõgastuda. Miks armastab publik väga kassahitte või kergeid komöödiaid, kuid autorifilmid, mis nõuavad süvenemist, ei ole üldiselt nii populaarsed? Kassahitis keegi jookseb, tulistab, jõuab järele ja päästab! See on kerge. Samamoodi on jalgpallis. Aga iluuisutamises on  nii, et kuni sa saad sotti, mille poolest üks hüpe teisest erineb, mitu pööret mees- ja naispartner on teinud, millised reeglid kehtivad, mis hinded kohtunikud on pannud, läheb üksjagu aega.

Mis mulje jätsid teile Lõuna-Korea olümpiamängud?

–Üldiselt ma armastan olümpiamänge, need on väga meeldejääv sündmus. Tervikuna on olümpiamängud hea asi. Aga kui võrrelda neid olümpiamänge nendega, mida enne olin näinud, jäävad nad eranditult alla kõikidele, isegi Riole. Tribüünid olid pooltühjad, piletid väga kallid, korraldus eemaletõukav. Kui sa sõitsid olümpiapargist kilomeetri kaugusele, ei andnud miski tunnistust sellest, et linnas käivad olümpiamängud. Lisaks kõigele oli metsikult külm. Lõuna-Korea võitles mitu tsüklit järjest nende olümpiamängude korraldamise õiguse eest ja ma mõtlesin: vist tuleb hiilgav vaatemäng. Kui sinna jõudsin, nägin, et olümpiamänge pole üldse kellelegi vaja.

Kas sellele on mingi seletus?

– Ei. Igal juhul mina ei leia mitte mingisugust.