Print this page

Press meist

Pavel Basinski: Lev Tolstoid pole võimalik lõpuni mõista
Pavel Basinski: Lev Tolstoid pole võimalik lõpuni mõista
Nikolai Karajev
30.05.2018

Meediaklubi Impressum kutsel Eestis viibinud Pavel Basinski sattus saatuse tahtel Tallinna just noil päevil, kui siin toimus kirjandusfestival HeadRead

Teil on väga erinevaid raamatuid: nii elulugusid kui dokumentaalromaane. Eluloos ei mõtle autor mitte midagi välja, romaan on siis, kui autor mõtleb välja, mida tahab, aga dokumentaalromaan – mis see on?

– Ma ei armasta eriti, kui mu raamatuid Tolstoist või Gorkist romaanideks nimetatakse. Ma ei kirjutanud neid romaanidena. Kirjutan žanris non-fiction  ja selles žanris on üks absoluutne keeld: sa ei saa välja mõelda, mida tegelased mõtlevad, mida räägivad, mida teevad, kui nad seda ei tee. Ma kontrollin väga rangelt kõike, millest kirjutan. Ja kui mõnes raamatus näen fraasi: „Lev Tolstoi läks akna juurde ja mõtles…“, ja seda, millest ta mõtles, ma ei hakka lihtsalt lugemagi.

Lev Tolstoist on väga palju kirjutatud, kuid küsimused muidugi jäävad. Mis eesmärgi te seadsite, kui otsustasite kirjutada Бегство из рая („Põgenemine paradiisist“)?

– Mind hakkas huvitama Lev Tolstoi lahkumise teema: miks ta lahkus, täpsemini, sõitis Jasnaja Poljanast ära? Avastasin, et sel teemal pole raamatuid peaaegu kirjutatudki. NSVL-is oli Boriss Meilahhi raamat “Уход и смерть Льва Толстого”, („Lev Tolstoi  lahkumine ja surm“), omamoodi hea, kuid väga nõukogulik: selles pöörati väga suurt tähelepanu tööliste ja talupoegade liikumisele, palju oli Lenini tsitaate, kõigel sellel pole Tolstoi lahkumisega midagi pistmist. Mina aga mõistsin, et lahkumise lugu on inimlik ja perekondlik. Et lahkumist seletada, peab vaatlema Tolstoi elu tervikuna. Nii tuligi välja elulugu, käsitletud ta lahkumise probleemi kaudu.

Kuivõrd te mõistsite Tolstoid kui inimest? Teda on väga erinevalt kujutatud.

– Lev Tolstoi oli tõepoolest erinev. Teda pole võimalik lõpuni mõista. Ma pigem olen vabanemas paljudest Tolstoiga seotud müütidest, sealhulgas sellest, et Tolstoi oli diktaator, võimatu inimene, kelle ees kõik kikivarvul käisid. Gorki olevat kord kaevanud Tšehhovile, et Tolstoi on tema kohta halvasti öelnud, mille peale doktor Tšehhov olevat öelnud: „Võib olla oli vanamehel kõhuvalu“.

 Tegelikult nooruses Tolstoil muidugi oli veidrusi, kuid aja jooksul muutus ta väga delikaatseks. Ta ei saanud ühelegi inimesele suu sisse öelda, et too on talle ebameeldiv. Tolstoi kodus mängiti „Numiidia ratsaväge“: kõiki oma jutuga tüütavat inimest küll kuulati, aga kui ta ära oli läinud, hakkasid kõik ümber laua jooksma ja käsi raputama, nagu oleks koormast vabanenud. Kuid inimesele öelda, et ta on kõiki ära tüüdanuid, Tolstoi ei suutnud. Aga Sofia Andrejevna suutis - tema oli otsekohesem.

Tolstoi nuttis väga palju, teda nimetati lapsepõlves piripilliks, kuid tal olid ka hiljem silmad märja koha peal. Ta oli üpris järeleandlik. Üks ta lahkumise põhjus oligi just järeleandlikkus. Oma kirjandusliku testamendi küsimuses oleks pidanud ta käituma palju otsustavamalt – koguma kokku kõik lähedased, panema nad laua taha istuma, lööma rusikaga lauale ja ütlema: „ Mina olen Lev Tolstoi! Nagu ma ütlen, nii ka on!“

Olete teinud oma elulooraamatu Святой против Льва” kangelasteks Lev Tolstoi ja Kroonlinna Joanni. Milles seisnes teie vaatepunktist nende antagonism?

– Tahtsin kirjutada raamatu Tolstoist ja vene õigeusu kirikust, kuid üldistest teemadest kirjutada pole huvitav, seetõttu võtsin  sajandivahetuse populaarseima õigeusu vaimuliku Kroonlinna Joanni kuju. Joann arvas, et väljaspool kirikut pole olemas pääsemist, aga Tolstoi arvas, et kõik kirikud on vale. Inimeste teadvus lõhenes, paljud lahkusid kirikust Tolstoi eeskujul. Teda ei heidetud kogudusest välja isegi mitte seetõttu, et temale järgnes rahvas, vaid seetõttu, et talle järgnesid vaimulikud – ka nendest said tolstoilased. Ta ei viinud ära enam mitte lambaid, vaid karjaseid, ja siis küsiski kirik otse: kellega te olete? Ka praegu on vaimulikke, kes pooldavad Tolstoi ideid. Jumala olemuseni tuleb jõuda mõistusega, vaja on vähem rituaale ja rohkem „praktilist kristlust“.

Kuidas te suhtute Sorokini ja Pelevini katsetesse teha tinglikult lõpp Lev Tolstoi nõukogulikule tajumisele - trafaretsele, nukrale, mustvalgele?

– Mina suhtun sellesse täiesti rahulikult. Lev Tolstoi pole sakraalne kuju, pole vaja temast teha nõukogulikku Kroonlinna Joanni. Kui inimene loob selliseid teoseid ja tema kohta liigub isegi anekdoote, siis räägib see selle kuju mastaapsusest. Tähendab Tolstoi pakub massiteadvusele huvi. Jumala pärast! Müüdid ei vähenda Tolstoi kuju karvavõrdki.

Keda tänapäeva kirjanikest võite nimetada vene kirjanduse päästjaks?

– Ma ei arva, et seda tuleb päästa, ja pole ka selliseid inimesi. Vene kirjandus on praegu samasugune kui Euroopa oma. Messiat pole vaja oodata. Pole vaja oodata isegi Valentin Rasputini taolisi kirjanikke, kes olid rahvuse isad. Aeg ei vaja neid enam. Suhtun ettevaatusega kirjanikesse, kes püüavad praegu olla rahvuse isad.