Новости клуба

Vene Pariis praegu

14.11.2018

Klubis Impressum toimus kohtumine Prantsusmaal elava ajakirjaniku ja publitsisti, kirjandusalmanahhi Glagol väljaandja Jelena Kondratjeva-Salgeroga.

Eesti ja Prantsusmaa venelaste saatuses võib täheldada palju paralleele. Revolutsioonijärgse laine vene emigrandid rändasid Prantsusmaale just Eesti kaudu. Klubis Impressum on juba käinud vene päritolu prantsuse külalisi, näiteks Dmitri de Kochko. Jelena Kondratjeva-Salgero kutsuti külla selleks, et ta räägiks, kuidas on venelasena emigratsioonis elada, kas tasub assimileeruda või tuleb jääda siiski iseendaks, ja lõpuks - mis see emigratsioon üldse on, kas  inimese proovilepanek või õnnepilet maapealsesse paradiisi?

Esitlenud külalist, kutsus ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin ta Tallinna publiku ette.

Tänanud publikut, hakkas Jelena Kondratjeva-Salgero endast rääkima. Tema Prantsusmaale sõitmise lugu pole just päris tüüpiline. Ta kasvas üles Moskvas, mida pole lakanud armastamast siiani. Kodumaalt lahkumise kavatsust tal polnud, kuid lõpetanud Moskva võõrkeelte instituudi ja omandanud täiuslikult prantsuse keele, tutvus ta prantslasega, abiellus temaga ja 1989. aastal, 90. aastate krahhi eel, just sel ajal, kui Nõukogude Liit lagunes, suundus koos abikaasaga Prantsusmaale. Nagu igal emigrandil, tuli ka temal läbi teha kohanemisperiood, kuigi keelega probleeme polnud.

 Jelenal on tulnud kohtuda paljude Venemaalt lahkunud inimestega. Ta märkis, et vene ühiskonna liberaalne osa paistab välismaal silma sallimatusega nende suhtes, kellel on teistsugused veendumused.

- „Reeglina on see retooriline poliitika, kuna need on inimesed, kes palju räägivad.  Liberaalidele on iseloomulik kategoorilisus ja nad on oponendi vastu teravad, kuna on häälestatud võitlusele, mitte diskussioonile“ selgitas ta. „Ärge kunagi vaielge lolliga, muidu ei tee inimesed teie vahel vahet!“ võttis külaline oma jutu kokku.

Edasi pajatas Jelena Kondratjeva-Salgero loo almanahhist „Глаголъ“ – just nii jätt-tähega kirjutatakse selle nimi. Ta sõnade järgi organiseerivad venelased teistest rahvustest aktiivsemalt välismaal ringe, pühapäevakoole, koore, lasteteatreid.

Ja almanahh Glagol on parim näide sellest. See loodi ringina. Alguses toimusid lihtsalt vene stiilis temaatilised õhtud: kirjanduslikud, muusikalised, teatriõhtud. Siis otsustati almanahhi välja andma hakata. Esialgu polnud väljaanne selline kui nüüd. See meenutas rohkem kooli seinalehte: kõigi kirjutised trükiti ära, kõik kiitsid üksteist ja lugesid, keegi ei lahkunud solvunult.

 Almanahhi kontseptsioon on järgmine:

- Iga teksti ainus kriteerium on kvaliteet. Halvasti kirjutatud tekste me ei avalda. Honorare ei maksa, kuid  ka publikatsiooni eest raha ei küsi. Trükime ära kõik tööd, mille toimetus kvaliteetseks tunnistab, sõltumata poliitilistest ja muudest veendumustest.

- Enamik meie almanahhi autoreid ei istu eluilmaski rahumeelselt ühise laua taha,“ naljatas Jelena, „ja sellegipoolest õnnestub meil neid välja anda ühiste kaante vahel.“

Pärast sissejuhatavat etteastet algas küsimuste voor.

 Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov küsis, kuidas on Prantsusmaal lood rahvusvähemuste eneseteadvusega, kuidas nad end positsioneerivad, kas afroprantslastena?

- Nii positsioneerib neid valitsus. Ise nad positsioneerivad end oma riikidest väljarändajateks ning toetavad igati kultuurilist eraldatust prantsuse maailmast. Jalgpallimatšide ajal oli isegi liberaalseimatest liberaalsem press äärmiselt masendunud, nähes matšidel sellist pilti: Prantsuse koondise liikmed keelduvad laulmast Prantsusmaa hümni ja fännid tulevad isegi Prantsuse matšidele Alžeeria lippudega.

 Lugeja Anna esitas küsimuse SMS-i teel: „Mille poolest erineb prantsuse mentaliteet vene omast ja mida on neil ühist?“

- „Erinevusi on palju, kuid palju on ka ühist,“ vastas külaline. „Esiteks, prantslased on tasakaalukamad, vähem kategoorilised. Me võtame väga südamesse igat vahetegemist, lahkarvamust. Ühel kultuurikohtumisel küsiti minult hiljuti: no miks teil, venelastel, on kogu aeg mingid tragöödiad, kired, sõjad, sekeldused? Meil, näed, oli ju ka revolutsioon, no lõigati päid maha, no ja mis siis? Aga suure Prantsuse revolutsiooni ajal tehti ju hirmsaid asju – üks prantsuse ajakirjanik tunnistas mulle hiljuti, et sõna „suur“ šokeerib teda.

Loeti ette küsimused, mis olid tulnud Anatolilt Harjumaalt interneti teel: „Öelge, kuidas Prantsuse massiteabevahendid kirjeldavad praegu Venemaa elu? Kas objektiivselt või nagu kõik – russofoobia riknenud maiguga? Ja kuivõrd lihtsad prantslased usuvad ajalehti ja telekanaleid, kui seal süüdistatakse Venemaad ja venelasi kõikides mõeldavates ja mõeldamatutes pattudes?“

 Külaline alustas vastamist kaugelt:

- Kas teie uskusite, kui Brežnevi stagnaajal teid hommikust õhtuni ajalehtede juhtkirjades klišeedega pommitati? Nüüd loen ma midagi sarnast Ameerika pressist. Me kõik lugesime ja kuulasime, kuigi kõik teadsid, mis on tõde ja mis vale. Ja prantslastest lugejad teavad. Kõikidel eurooplastel on piisavalt oma probleeme, nagu hinnatõus ja kontrollimatu migratsioon, nii et võõrad neile vaevalt korda lähevad.

Nikolai, mehhaanik Tallinnast, esitas veel ühe küsimuse: „Venelasi nimetatakse Eestis pahatihti viiendaks kolonniks, aga kaasmaalaste organisatsioone peetakse vaata et õõnestustöökeskusteks. Aga kuidas Prantsuse valitsus ja ühiskond suhtuvad seal elavatesse venelastesse ja kaasmaalaste liikumise aktivistidesse?“

Külaline kinnitas, et  igapäevaelus ei taju russofoobiat mitte kuidagi. Seda enam, et ajakirjanikuna on ta kohustatud lugema kõike, mida kirjutatakse uudistes.

- Orienteeruks ka meie Eesti press Prantsuse kogemusele,“ tegi Igor Teterin vahemärkuse.

Küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Huvituti sellest, kas ei hakka täituma  klubi Impressum eelmise aasta  külalise Jelena Tšudinova, romaani „Pariisi Jumalaema mošee“ autori prognoosid (külaline kinnitas, et illegaalne migratsioon on saavutanud ähvardavaid mõõtmeid, ennustused on peaaegu täide läinud, ainus lootus – paljulapselised  prantslastest katoliiklased); kuidas suhtuvad prantslased feministlikku liikumisse (terve irooniaga); ja lõpuks, missugune on almanahhi Glagol missioon. Vastuse sellele küsimusele tahaks ära tuua tervenisti:

- Eelkõige tahame ühiskonnale edastada, et püüame säilitada vene kirjasõna. Internet on inimkonna suurepärane leiutis, kuid sinna upub kõik ära nagu Niagarasse. Las kunst ja kirjandus säilib ka paberkandjal.

Viimane küsimus tuli taas Vjatšeslav Ivanovilt: „Kas teile ei tundu, et maailmas toimub juba see, mida nimetatakse rahvuste sulatuskatlaks, rahvusülese inimkonna sünd? Kas me ei pöördu tagasi Paabeli torni juurde?“

-Ka mulle tundub nii,“ nõustus Jelena, „ainult et see pole sünd, vaid pigem sunniviisiline sulatus. Poliitkorrektsuse egiidi all toimub individuaalse, rahvusliku, traditsioonilise ehk kõige selle, mis seostub juurte mõistega, sunniviisiline nivelleerimine. Mis see on, kas püüd muuta inimesed biomassiks, mis hakkab kuulekalt tarbima kõike, mida talle toodetakse, või hoopis midagi muud? Seni on raske öelda: teooriaid on palju…