Print this page

Uudised

Kõik George Orwelli kohta

17.12.2018

Jõulude ja uue aasta künnisel toimus meediaklubis Impressum kohtumine Venemaa kirjaniku Vjatšeslav Nedošiviniga, kes esitles Tallinna publikule oma uut raamatut «Оруэлл. Неприступная душа»

Tegemist on haruldase juhtumiga, kui üks ja sama külaline esineb juba teist korda klubis Impressum. Veebruaris 2016 rääkis Vjatšeslav Nedošivin tallinlastele hõbedase sajandi vene poeesiast ja selle aja eredaimate esindajate saatusest. Aga seekord esitles ta oma 800-leheküljelist tööd – legendaarse inglise kirjaniku George Orwelli elulugu Джордж Оруэлл. Неприступная душа». Selle kirjaniku elu ja loomingut on ta uurinud suurema osa oma elust.

Nagu ütles oma esinemises ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda ajakirjanik ja klubi Impressum kaasasutaja Galina Sapo nikova, oli see õhtu eriti rõõmustav veel seetõttu, et selle aasta lõpus tähistab klubi Impressum oma 10. aastapäeva.

Aga ajalehe Põhja-Euroopa Komsomolskaja Pravda peatoimetaja ja klubi Impressum kaasasutaja Igor Teterin esitles kuulajatele raamatut, mis oli just äsja ilmavalgust näinud ja lõhnas veel trükivärvi järele. Selle pealkiri on „ВЫХОДНЫЕ ДАННЫЕ. Десять лет клуба «Импрессум»: люди, встречи, проекты, идеи».

Klubi Impressum 10. aastapäevale pühendatud raamatust ei rääkinud Igor Teterin kaua. Ta esitles Tallinna publikule Vjatšeslav Nedošivinit ja kutsus ta kõnetooli. Ja alguse sai sisukas ning emotsionaalne jutustus…

- „Mul on rõõm teie ees taas esineda,“ sõnas kirjanik. „Esmakordselt kuulsin ma Orwelli nime ja lugesin ta kõige tuntumaid teoseid – jutustus „Loomade farm“ ja romaan „1984“ - 1969. aastal. Töötasin siis Leningradi ajalehes Smena. Tol ajal võis saada keelatud teose säilitamise ja levitamise eest vanglakaristuse. Mind kui vastuvõtlikku inimest hämmastas Orwell kohe algusest peale. Kuigi autor arvas, et kirjutas muuhulgas ka Inglismaast, tundus meile, et see on meist. Ja kui ma aspirantuuris antiutoopia teema valisin, kinnitati see mingi ime läbi ära“.

Varsti tehti Vjatšeslav Nedošivinile ettepanek kirjutada sarjas „Väljapaistvate inimeste elu“ George Orwelli elulugu. Ta ei söandanud kohe ettepanekut vastu võtta. Aga kui hakkas kirjutama, sai teksti kaks ja pool korda rohkem, kui kirjastus oli tahtnud. Talle tehti ettepanek käsikirja lühendada. Selle asemel tegi autor midagi pretsedenditut: katkestas kirjastusega lepingu. Hiljem nõustus raamatu avaldama kuulus Jelena Šubina kirjastus, kus viimasel ajal näevad ilmavalgust Venemaa kõige huvitavamad ja loetavamad raamatud.

Vjatšeslav Nedošivin ei suutnud Orwelli isikule vastu panna. Nagu ei suuda siiani vastu panna paljud inimesed kogu maailmast. Olgu ära toodud vaid mõned Orwelli isiksust puudutavad märkimisväärsed faktid ja hinnangud, mida kohtumisel osalejad said näha konverentsisaali ekraanile kuvatud slaididelt.

 

 

 0   1   2   3   4   5   6   7

 

Videoformaadis esitlust saate vaadata lisaaknast – vaata >>>

 

- See on fantastiliselt huvitav inimene, keda me tunneme vaid kahe viimase teose järgi. Aga ta on veel viie romaani, suure hulga publitsistlike teoste autor. Ta on sõjamees ja kirjanik. See on haruldane omadus, kui inimene kõigepealt elab, aga siis kirjeldab teda ümbritsevat elu. Olles prestii se Etoni kolled i lõpetanud, teenis ta mõne aja politseinikuna Birmas. Seejärel, häbenedes oma haridust ja sotsiaalset staatust, otsustas ühiskonna alamkihi elu tundma õppida – peatus öömajades, ei peljanud kõige lihtsamat tööd, elas kodutute hulgas. Veetis nii kolm aastat.

Jutustust näitlikustati unikaalsete fotodega kirjaniku elust.

 

Videoformaadis esitlust saate vaadata lisaaknast – – vaata >>>

 

Vjatšeslav Nedošivini sõnul on ta raamat esimene vene portree George Orwellist. Kirjanik ei käinud kunagi Venemaal, kuid teda huvitas väga tollane nõukogude elu, ta mõtiskles ja kirjutas palju sotsialismi ehitamise probleemidest NSVL-is, kusjuures üpris kriitiliselt. Liikusid isegi kuulujutud, nagu ta oleks kinni istunud stalinistlikus laagris.

Mingil ajal olevat ta olnud vene naisesse armunud (kuigi ta ise arvas, et naised temast ei huvitu), suhtles vene intellektuaalidega (näiteks Gleb Struvega), huvitus vene kirjandusest (näiteks Jevgeni Zamjatini romaanist „Meie“), ta hoidis Venemaale pöialt, kuigi Venemaa sotsialism polnud talle vastuvõetav.

- „1983. aastal,“ jätkas külaline oma jutustust, „arvutas ajakiri Futurist välja, et 137 Orwelli ennustusest on täide läinud 130“.

Pärast neid sõnu ilmusid ekraanile mõned slaidid G. Orwelli prohvetlike ennustuste kohta romaanist „1984“. Piisas vaid mõnda neist näha, et ära tunda paljud tänapäeva ühiskondliku ja poliitilise elu nähtused.

 

 0   1   2   3   4   5   6   7   8   9   10   11   12   13   14 

 

Videoformaadis esitlust saate vaadata lisaaknast – vaata >>>

 

Huvi Orwelli vastu kasvab aastast aastasse. Kui varem püüdsid inimesed Orwelli loomingust leida diagnoose, siis nüüd retsepte. Kuigi retsepte muidugi seal pole.

Jõudis kätte küsimuste voor. Esimese küsimuse esitas Galina Sapo nikova: „Kas te ise mõtlesite raamatule pealkirja?“

- Jah, see on materjali terviklikkuseks väga tähtis.

Ajakirjanik Vjatšeslav Ivanov esitas küsimuse: „Meil on Eestis partei EKRE, kelle poliitikat peetakse peaaegu natslikuks. Kuigi ta kaitseb traditsioonilisi väärtusi, sealhulgas perekonda. Kas tõesti Orwell ja need natsid on liitlased?“

Külaline vastas, et Orwellil on pikk artikkel „Märkmeid natsionalismist“. Kuid natsionalistideks nimetas kirjanik kõiki inimgruppe, keda ühendab ühine huvi. Ja mingis mõttes on küsimus õiglane, kuna iga ühing tahab Orwelli oma poolele võita.

Küsimusi oli veel üpris palju: kuidas kirjanik suhtus religiooni (selgus, et ta mäss religiooni ja jumalasulaste vastu oli sarnane Tolstoi omaga), miks pole näha Orwelli mõju Inglismaa poliitikale (külaline ei olnud sellega nõus ja kinnitas, et viimastel aastatel on Orwelli teoste tiraa id suurenenud), mida kirjutaks Orwell, kui elaks meie päevil, ja lõpuks, kas Orwell oli….Nõukogude Liidu krahhis kaudselt süüdi (saalis puhkes naer, loomulikult kirjanik rehabiliteeriti).

Igor Teterin esitas viimase küsimuse: „Milliseid Orwelli tegusid peate kõige väärtuslikumaks?“

- Oli kord selline juhtum,“ vastas Vjatšeslav Nedošivin, „kui ta eluga riskides tormas politseijaoskonda sõpra päästma, kes oli koos teistega arreteeritu kui „viiendas kolonnis“ osaleja (see oli Hispaania sõja ajal). Kui algas sõda, ütles ta: „Kuni Londonit pommitatakse, ei lähe ma kuhugi!“ Ta kaasmaalased Somerset Maugham, Aldous Huxley lahkusid Inglismaalt ja ootasid sõja lõpu ära mugavas Ameerikas. Maugham isegi koos teenija ja talliga. Aga tema otsis ohtusid, rasket elu, et olla võrdne inimestega, kes pidid eluraskusi taluma. Enne surma ütles Orwell, et armastus inimeste vastu on ta murdnud. Ja see on minu arvates suure kirjaniku tunnus.