Print this page

Press meist

Euroopal on praegu muid muresid kui Venemaa- oma probleeme on rohkem kui Eiffeli tornil kõrgust
Euroopal on praegu muid muresid kui Venemaa- oma probleeme on rohkem kui Eiffeli tornil kõrgust
Ella AGRANOVSKAJA
21.11.2018

Meie kaasvestleja on ajakirjalik ja publitsist Jelena Kondratjeva-Salgero, kirjandusliku almanahhi Glagol toimetaja. See on Pariisis ilmunud juba 10 aastat. Hiljuti viibis ta Tallinnas ja esines rahvusvahelises meediaklubis Impressum

Kas Prantsusmaal on vene ajalehti?

– On nii ajalehed kui internetiväljaanded. Iseasi, kes neid loeb. Kas tuttavad või tellijad. Enamik väljaandeid on kirjanduslikud almanahhid. Venelased armastavad kogu maailmas väga koos käia – laulda, luuletusi lugeda, kusjuures kõik käib isetegevuslikul tasemel. Seal, kus on venelased, on alati ka kirjanduslikke ja kirjandushuviliste ringe. Ja väga tihti kasvavad nendest välja trükiväljaanded.

– Kuid väljaannete trükkimine on ju tootmine, see nõuab kapitalimahutusi.

– Leitakse sponsorid või tehakse korjandus. Sõltumata tekstide tasemest. Kui inimene on mingil hetkel hakanud arvama, et ta võib kirjutada, ta kirjutabki! Ta on ju veendunud, et see, mis ta sulest tuleb, huvitab kõiki. Ja nad hakkavad üksteise teoseid välja andma, lugema ja järelikult ka kiitma.

- Kuidas teist kirjastaja sai?

Ma ei töötanud kaua aega mitte kusagil, tegelesin lastega - meil on neid 5. Kui kõige nooremad juba mähkmeeast väljas olid, avati Champagne-sur-Seine´i väikses linnas Pariisi all Fontaineblea´ lähedal pärast restaureerimist vene kirik – pisitilluke valgete seintega. Igaüks aitas, kuidas sai. Minu poole pöörduti palvega olla vahendajaks läbirääkimistel linnavalitsusega – muidugi aitasin meeleldi. Tulime pidulikule avamisele ja mul paluti kirjutada artikkel väiksesse venekeelsesse ajakirja. Pärast hakkasin kirjutama võrguajalehte Russkii Otševidets.

– Kas teil oli palju ajakirjanduskogemust, kui teist sai almanahhi Glagol peatoimetaja?

– Mitte kõige vähematki! Olen lingvist, lõpetasin Moskva võõrkeelte instituudi, tutvusin tulevase mehega ja 1989. aastal sattusin Prantsusmaale, kuid see on juba teine lugu. Ja kuni aastani 2012, kui ilmusid mu esimesed publikatsioonid, olin ajakirjanduses täiesti tundmatu inimene.

– Kas teil ka vene emigrandid nägelevad omavahel samamoodi, kui teistes maades kombeks on?

– Ja veel kuidas! Seda on veel vähe öeldud!

Kas see on vaid meile omane? Sellest kirjutas juba Berdjajev…

– Mis nüüd Berdjajevist! Kui ühed vene emigrandid tulid Friedrich Engelsi juurde kaebama teiste vene emigrantide peale, ütles ta nii: „Teie sohu, seltsimehed, ma ei roni“.

Nii on see olnud ja jääb. Miks?

– Arvatavasti ilmneb siin vene iseloom oma nüanssideta kategoorilisusega: kes pole meiega, on meie vastu. Ütleksin isegi: mida liberaalsemad vaated on inimesel, seda vähem vastuvõetav on talle teiste arvamus.

Elate prantslaste keskel, vaatate Prantsuse televisiooni, loete Prantsuse ajalehti… Kas prantslased on tõepoolest nii hirmus Venemaa-vaenulikud, nagu armastavad rääkida nii Kremli-meelsed kui -vastased?

– Prantsusmaal pole sellist hirmsat russofoobiat. Seda pole! Ma ei väsi seda kordamast - paljudele ei meeldi see, et ma murran stereotüüpe. Igal juhul pole sellisel määral, kui seda serveeritakse Vene massiteabevahendites. Isegi Skripalide asi oli ajalehtedes nupukesena tagaplaanil. Mis ajalehtedest rääkida – peatage tänaval kümme esimest juhuslikku möödakäijat ja küsige, kas nad on midagi kuulnud Skripalidest. Ehk üks ütleb jah, oli nagu midagi seal venelastega seoses, kuigi pole päris kindel. Inimestele ei lähe see korda. Eurooplasi panevad praegu palju rohkem muretsema nende endi suured probleemid: migratsioonikriis, ebaturvalisus, hindade lõputu kasv. Muidugi peetakse Venemaa suhtes kinni üldisest joonest, kuid Prantsuse pressis kajastatakse seda, ma ütleksin, napilt ja lakooniliselt. Aga teledebattides on leppimatuid ning on ka neid, kes on avalikult Venemaaga lähenemise poolt.

– Aga kuidas suhtutakse venelastesse olmetasandil?

– Mul pole jäänud muljet, et igapäevaelus venelastesse halvasti suhtutaks – pigem vastupidi. Inimesed on demagoogiast niivõrd tüdinud, et nad enam ei tea, keda uskuda. Populist – kes ta on? Jämedalt ja lihtsustatult öeldes on ta see, kes lubab keeruliste probleemide lihtsat lahendust. Kuid praegu ei luba lihtsaid lahendusi need populistid, keda peetakse populistideks, vaid hoopis vastupidi, valitsuses on inimesi, kes ei luba mitte mingisugust lahendust – oodake, küll kõik laabub. Vaat just seda ei usu enam keegi. Populismi kui niisuguse mõiste tasuks ümber sõnastada. Kuid ka sellest ei armastata väga rääkida.

 


Klubi uudised